Tuuletallajad Lätis 2009 ehk Ergli maraton

Palju vett oli vahepeal merre voolanud ehk täpselt aasta oli mööda läinud viimasest tuuletallajate seiklusest Lääne-Euroopas, aga kirg vabaduse ja rattaga rändamise vastu polnud tuuletallajatel kuhugi kadunud. Seekord rääkisime augu pähe veel ühele rännuhimulisele noorsandile Kidrale, kes nõustus meiega liituma järgmisel rattaretkel Lätis. Just sinna võtsime seekord suuna. Nagu öeldakse, enne tuleb Nuustakul ja Lätis ära käia, siis võib sihte juba kaugemale seada. Nagu hiljem lugeda võite, siis esialgsed plaanid ja see, mis tegelikkuses välja kukub ei pruugi teps mitte kattuda. Nimelt võtsime plaaniks sõita rattaga Valmierasse, sealt istuda rongi peale ja sõita vahepeatusega Riias päris Lääne-Lätisse välja Liepajani ja sealt võtta suund Leedu ja Palanga poole. Kuhu me tegelikkuses välja jõudsime, see selgub pisut hiljem.

Seekord kattus meie rännaku algus traditsioonilise massiürituse roheliste rattaretkega, mis algas 8. mail ja lõppes 10. mail Kilingi-Nõmmel. Sealt oligi plaanis otse alla suunas tuhiseda, sest Läti piir sealt märkimisväärselt kaugel ei ole. Roheliste retkest pikalt siinkohal ei kirjuta, aga tegemist oli päris lõbusa ettevõtmisega, kus meiega liitus soliidses eas härrasmees Henn. Tema tipphetked saabusid teises laagripaigas Jõulumäel, kus ta üle laagri „Kentaur“ (seda mütoloogilist olendit pidas ta ise jaapani jumalaks) karjus korduvalt. Selle veidra sõjahüüu põhjuseks oli asjaolu, et eelmises laagripaigas polnud ta öösel suure kisa tõttu magada eriti saanud ja üks suuremaid häirijad oli taas otse meie telkide läheduses (kuigi retkel osalejaid oli üle 2000) omale õige koha leidnud. See nokastunud rattahunt siis hüüdis inglise keeles millegipärast „get down“, mida Henn kuulis aga kentaurina ja nii ta oma sõjahüüdu siis kuuldavale lasi. Retk oli tore, aga laupäeva hommikul saime kõva sahmaka paduvihma, mis metsavaheteed Läti piiripunkti poole Iklas päris mülkaks muutis ja seetõttu sõidumõnule teatava pitseri jättis. Aga üldiselt oli järjekordselt avastamisrõõmu ja rändamise lusti küllaga. Roheliste retke pikkuseks oli sedapuhku 75+90+73km=238km.

Kokkulepe tuuletallajate Läti retke kolmanda liikme isand Kidraga oli, et saame pühapäeval 10.05. Kilingi-Nõmmest juba mõnevõrra Läti poole asuva Rae järve juures kokku ja liigume siis sealt ühiselt edasi. Esimese öö veetsime veel Eestimaa pinnal, kuigi üsna Läti piiri lähistel. Leidsime Jäärja lähistel ühe mahajäetud lagunenud majavraki, kus sai vajadusel ka vihmavarju minna. Maja juurde jõudes selgus, et olime tahtmatult ühel toredal metskitse paarikesel omavahelist olemist häirinud ja need nüüd metsa poole silkasid, sokk enne metsa sisenemist veel seisatas ja heitis meile pahase pilgu. Ära pikka viha pea hea kitseisand, ega me meelega!

Esmaspäeva, 11.05., hommikul kella 8 paiku ärkasime vihmasabina peale, mis õnneks siiski peagi üle läks. Käod olid ka õhtust saadik vist juba kukkunud ja lasid hommikul sama vilega edasi. Aga teekond Läti suunas võis alata. Peamine suund oli võetud Valmiera ja sealt edasi juba Cesise poole - vahepeal oli retke vanemate kogu pärast kaardi uurimist jõudnud otsusele, et Valmieras ei hakka me rongi peale siiski minema, vaid liigume sealt alla Ergli suunas. Sealt meie hädad alguse saidki.

Esimeseks pikemaks puhkepaigaks sai Mazsalaca nimeline väike kohakene pärast 51 km läbimist. Istusime ja mekkisime Cesise pindist alust ja puhkasime jalga. Valmieras varustasime ennast kõige vajalikuga õhtuks ja asusime laagriplatsi otsima. Leidsime selle u kella 17 paiku, kui hommikusest laagrist oli läbitud ca 80 km. Meeliülendav oli, et ilm oli meiega pisut lahkemaks muutunud – soe ja päikseline oli nüüd. Laagripaik üleval, saime ka nautida niisama olemist ja kohaliku 38%-lise piiritusejoogi „magusat“ maiku. Õhtu tõmbab jahedaks ja siis kulub kerge suutäis kangemat marjaks ära.  Ja enne magama heitmist ühisesse telki jõime igaks juhuks, nagu vanadele sportlastele kohane, siiski algselt hommikuks jääma pidanud viimased õlled ka ära. Siis on teatavasti hommikul kergem liikuma saada, kui kondid ja pea pehmed.

Järgmisel päeval ehk 12.05. jõudsime Cesisesse. Enne seda saime juba ka esimesi toredaid tõusukesi maitsta, aga see ei tekitanud veel erilisi raskusi meiesugustele metshärgadele. Cesises käisime ilusat vana lossi vaatamas. Ja see oli üldse päris kena linnake, istusime ühe tiigi äärde einestama, kus paar musta luike kümblesid. Cesisest lahkudes ootas meid juba pisut mehisem maastik. Need tõusud olid „pisut“ hullemad kui Otepää ümbruses asuv kuppelmaastik. Nimelt saime ca 2 km järjest ülesmäge sõita, et siis kohe järgmist ronimist alustada. Pärast kaardi pealt lugedes selgus, et selle koha peale oli kaardil märgitud tingmärk, mis tähistas „huvitavat mäge“, mille kõrgus merepinnast oli 255m. Südant soojendab, kui jõuad tõusu tipus asuvasse kurvi ja näed, et tõus jätkub veel vähemalt pool kilomeetrit. Võttis pisut vere ninast välja, perse praksus kergelt verevalumitest ja jalad tudisesid all, kui üles jõudsime. Jõudsime päästva bussipeatuseni, kus istuda, vaatasime Meelise ja Kidraga eesootavat ja prahvatasime korraga sõnagi lausumata naerma – ees ootas meid järjekordne tõus. Pärast 10-15 minutilist istumist hakkasime juba ka ümbritseva looduse ilu nägema, sest vaade oli tõesti kena. Kidra, va vapper tinasõdur, aga teatas optimistlikult, et paar siukest tõusukest veel ja olemegi juba kohal ju. Bussipeatuses istudes kerkisid tumedad pilved pea kohale, mis tõotasid meile kindlat vihmasagarat koos äikesega. Seetõttu otsustasime natuke veel istuda ja oodata, kuni vihm üle jääb. Korra müristas, aga äikesevihm otsustas meid seekord siiski säästa ja pööras enne meie kohale jõudmist teise suunda. Umbes kella 18 paiku leidsime ühest metsarägastikust ka endale sobiva ööbimispaiga. Enesetunne enam kõige värskem ei olnud selleks ajaks, laagripaiga leidmine oli tore palsam me vaevatud kehadele.  Päeva teekonnaks kujunes ca 70 km, mis polegi väga kesine arvestades, millises „kõrgmäestikus“ me pidime ronima.  

Kolmapäeva, 13.05., hommik saabus koos päikesega, tuli oma vanad kondid telgist välja ajada, sest ees ootas järjekordne päev võitlust „Läti Alpidega“. Ainult, et hommikul ei osanud me veel aimatagi, millised teed meid ees ootavad. Vastasel juhul oleks me neid tõenäoliselt üritanud vältida. Nagu öeldud, olime otsustanud, et jätame siiski rongisõidu vahele ja läheme vaatame otse alla Lõuna-Läti suunas, kuidas seal olukord on. Mõeldud tehtud. Nii pisikestest asjadest saavad alguse legendid, mida veel aastaid mäletada!! Nimelt viis tee meid otse Ergli suunas.  Alguses polnudki liiga hull, kuigi mägedele lisandus ka kerge tormituuleke vastu, mis tahtis suisa püksid jalast puhuda. Viecepalgas tahtsime poest midagi kehakinnituseks hankida, aga kohalik taat, kes vist ise poe suunas sammus, juhatas meid otse vastupidises suunas sellele, kus pood tegelikult asus. Ju vist kartis, et me kõik kangemad õlled eest ära ostame ja otsustas konkurendid kõrvaldada. Saime päris tükk aega seal ringi tiirutada, enne kui poe üles leidsime – see asus päris kaugel sellest, kuhu meid juhatatud oli. Taat poleks vist sel hetkel meie silme ette soovinud sattuda, eriti tänulikud me talle polnud. Poest lattide eest lunastatud kraamiga siirdusime edasi järgmisesse asulasse – 6 km kaugusel asus Ineši mõis, mille juurde poole 12 paiku jõudsimegi. Seljataga oli selleks ajaks 23 km. Selles paigas juhtus erakordne lugu, et süüa saime enne kui õlut. Isegi Kidra kõht hakkas protestima, et mis jama see siis on, et mingi söök saabub enne õlut. Inešist edasi sõites selgus, et lätlaste jumalal oli meile veel ühteteist varuks – umbes kilomeetri pärast lõppes asfalt, kuid tõusud jätkusid. Kruusateed olid täiesti treppi sõidetud ja kurvilised. Ka laskumistel ei saanud puhata, sest kurvid olid sissepoole nii kaldus nagu velotrekil, et nõudis suuri jõupingutusi, et ennast teepeal hoida ja kurvis laskumisel mitte kraavi lennata. Selle peale poleks tahtnud mõeldagi, mis siis oleks saanud, kui mõni rekka oleks vastu tulnud. Need tõusud ja laskumised lahtise kruusa peal treppi sõidetud teel olid ikka füüsiliselt päris kurnavad ja Kidra teataski ühes peatuspaigas puhkehetkel, et tema rohkem ei viitsi ja ta läheb kohe homme hommikul koju ära!! Soovisime talle selles ettevõtmises siis edu, kuna ühtki ühistransporti kuskilt ligilähedaltki ei lähe. Peale kella 16 leidsime teeäärsel heinamaal paiga, kus oma santlaager püsti panna, sest edasi sõita tol hetkel ei soovinud meist keegi, kuigi läbitud sai mitte eriti muljetavaldavad 50 km. Mella unistas murul lebades ja läti õlut kulistades, et tahaks sauna saada praegu. Kidra imestas seepeale, et miks taevapärast ta sauna tahab, tõusudel saime juba higistada ju küll. Aga murul päikse käes lebada ja õlut juua oli päris hea lõõgastus pärast sellist päeva. Järgmise päeva peale polnud isu mõeldagi, sest sarnased teed pidid veel ca 50 km jagu jätkuma. Huvitavad teed Lätis ikka, arvestades, et meie kaardi andmetel pidi see tee tugimaantee olema ja suunduma otse Riiga. Lisaks sellele liiguvad seal stratosfääris keeristormi pilved vastupidises suunas tuulega. Mina oskasin isegi rohelist taevast näha ja tegin meeldiva avastuse, et läti käod, kelle kisa kõik kohad täis on, polnud meile veel siia järele jõudnud. Päris suured ilmatargad oleme. Mella avaldas veel pettumust, et vihma pole peaaegu üldse saanud, mispeale tegi Kidra talle minu meelest ausa pakkumise ta esimesel võimalusel jõkke lükata. Seal peaks ka piisavalt märjaks saama.

Minu meeltesegaduse tipphetk saabus ka selles paigas. Nimelt pärast seda, kui teised jüngrid mõningase alkoholi manustamise järel põhku olid pugenud, otsustasin ma sealsamas heinamaa kõrval asuvasse metsa ringi tuulama siirduda. Loomulikult eksisin ma seal ära ja välja tõi mind sealt Kidra, kui ma olin mõnda aega ohoo-ohoo! hüüdnud. Seda tänitamist selle seigaga seoses ei jõua ma vist elu lõpuni ära kuulata. Aasta orienteeruja tiitel ja metsavahi aunimetus peaks vähemalt mul see aasta kindlustatud olema.

Järgmisel hommikul, 14.05., oli pisut pilvine, aga ei midagi hullu. Ruttu taaskord saime umbes kell 9 oma kodinad kokku ja siis sadulasse – meie kolgata tee ootas meid. Ikka need samad treppisõidetud lahtise kruusaga tõusud ja laskumised. Korraks naeratas meile ka läti jumal ja saatis meile vahelduseks ka mõnisada meetrit asfalti. Asfaldijuppi saatis see-eest meid paras vastutuul, et meil liiga kerge ka ei hakkaks. Kerge jalasirutus ühes jubedas bussipeatuses, kus küll peldik oli sisse tehtud, aga sellegipoolest olid lätlased oma ihuhädasid kergendanud peatuses sees. Peatuses leidis meie ühine püha üritus ka uue nime – Ergli maraton. Ergli kohanimena on kogu selle retke märksõnaks, mis tuletab meile igavesti sealseid inimese moraali laostavaid kruusateid meelde. Vahemärkusena, et mulle on silma hakanud ka mitmed teisi toredaid kohanimesid selles piirkonnas – Licupe, Liburi, Licmuiza. Vaesed lätlased! Vahepeal uurisime, et palju siis neid kilomeetreid juba seljataha on jäetud kokku. Tulemus polnud laita – 482 km Tallinnast.

15.00 paiku sai lõpuks see kolgata tee otsa ja jõudsime jälle asfaldile Suntaži nimelises kohakeses. See-eest oli taeva kogunenud ähvardavad pilved, mis meile midagi head ei tõotanud. Seekord pisut suuremas ja inimlikumas bussipeatuses jalga puhates hakkaski sadama. Kruusatee pealt seega räästa alla. Varsti pidi hakkama ka laagripaigale mõtlema, sest õhtu kippus kätte jõudma. Järgmises puhkepaigas järjekordses bussipeatuses, kui vihma oli juba kenasti ladistanud ja taevas ühtlaselt hall, sähvatas Mellal idee, et võiks kuskil bussipeatuse taha metsa telgi üles panna ja kasvõi bussipeatuses teed vaaritada, vähemalt ei saja otse lagipähe. Kidra võttis sõnasabast kinni ja tormas üle tee asuvasse kuusikusse, mis eemalt vaadates võhikule võis tunduda täiesti võimatu telkimiskohana. Samas meie pundi ainuke puhas maalaps oli targem ja teadis, et kuuskede alumiste okste all on piisavalt ruumi, mis võib ka vihmavarju pakkuda, kui oksad piisavalt tihedalt on. Ja nii täpselt läkski, et saime suure kuuse alla telgi üles panna ja vihm sinna tõesti läbi ei olnud tulnud. Seega oli ka tore uudis see, et maapind oli telkimiseks sobilikult kuiv. Edasine õhtu pühendasime selle suurepärase idee autori kiitmisele ja tänamisele, tänu kellele ei pidanud me järgmised 15 km telkimispaika otsima suures vihmas, aga samuti tavapärasele tee ja läti piiritusejoogi manustamisele. Lisaks pöörasime näod taeva poole ja palusime, et jumal oleks inimene ja laseks edasi meil ilma vihmata rännata.  Ja siis põhku. Teadmisega, et magame siis täna kuuse all.

Reede, 15.05. hommikul oligi vihm vaibunud meie suureks rõõmuks. Ronisime kuuse alt taas päevavalgele ja kella 9 paiku ka minekule Sigulda suunas. Maastik oli selles piirkonnas juba pisut inimsõbralikum, kuigi vastutuul kimbutas endiselt. See on teatavasti ratturite „kutsehaigus“. Samas kippus ilm ka külmemaks minema. Mõtlesime, et ainuke asi, mida me veel maitsta pole saanud, on lumi. Õnneks nii kaugele asi siiski ei läinud - maikuus ei saja lund isegi Lätis mitte. Sigulda, kus asub ka kuulus talispordikeskus suure kelgurajaga, on mäe otsas, kust rattaga üles ronimine on paras ettevõtmine – 11% tõus. Läti politsei mõõtis meil seal tõusul kiirust, ise irvitasid habemesse. Hea, et meid veel kiiruse ületamise eest maha ei võetud. Turaida lossi juurde päris üles ei jaksanudki ronida, viimased paarsada meetrit läksime ratas käekõrval. Turaida lossi sisse me ei läinud sularaha kitsikuse tõttu – pilet maksis 3 latti. Kidra sai vähemalt Sigulda kepikesi täis müügipunkti ees pilti teha. 

Laagri paiga leidsime seekord üsna varakult – juba poole 5 paiku leidsime Vidrižis ühe liivakarjääri taha rahuliku telkimiskoha. Enne seda istudes poe ees välgatas meie geniaalsetes ajudes äriplaan – teha loomaaed, kus ainsateks isenditeks oleksime meie ise, kes püherdavad poris ja roomavad mööda maad või upitavad ennast üles järgmise õlle järele, täis kui templielevandid. Võre peal oleks silt, et loomade söötmine ja jootmine on kohustuslik ja tingimus, et jook ei tohi olla alla 5% alkoholisisaldusega.  Sealt poe eest oma ärimeeste mõtetega siirdusime siis teisele poole karjääri magama. Täna sai läbitud 55 km.

16.05., laupäeva hommik oli taas meie rõõmuks päiksepaisteline ja pilvitu, isegi mina sain ilma suurema kobinata kargu alla. See-eest kallid kaimud ei unustanud mind taaskord mõnitada minu orienteeruja võimeid meenutades.

Sõit kulges suhteliselt rahulikult. Enne Limbažit tuli meile üks härrasmees vastu, kes sööbis meie mällu sellega, et oli vist viimati vett näinud aastal 1974 – nahk oli ühtlaselt mustaks tõmbunud (tegu polnud neegriga). Eeskuju missugune meilegi, vett mittenäinud karvikutele, tulevikuks. Kella 12 paiku jõudsime Limbažisse, mis on üsna tore väike Läti linnakene, oma „pühajärvega“ (a la Tallinnas Lasnamäe karjäär). Selle püha järve ääres puhkasime ka läti õlle seltsis jalga. Mõtlesime, et nüüd võiks tagasi minna Turaida lossi juurde ja võtaks neid 11% tõuse ja langusi. Aga ülesse mineku ja ka laskumise põnevamaks tegemiseks sõidaks esimese või tagumise ratta peal nagu tsirkusekarud. Pole just laita plaan, aga tagasiminek jäi seekord siiski ära teatud füüsilistel kaalutlustel.

Ilm kippus vaikselt pilve minema ja tuul oli ka korralik, meie lohutuseks pole Eesti ning Kidra saun ja seapraad enam mägede taga – kõigest 2 päeva.

Laagrisse jäime kella 5 paiku, ühte suhteliselt auväärsesse kuusikusse. Päevadistantsiks seekord u 67 km ja piirini jäi siit u 35 km. Olles juba einestanud ja õllegi lahti teinud lamasime metsa all nii, et tee pealt märgata meid ei saanud. Korraga peatus just selle tee kohal, mis meie laagripaika tõi, auto ja üks küllaltki päevi näinud läti proua tuli autost välja ja hakkas pisut tõtlikul sammul otse meie suunas tulema. Mõtlesime, et mis nüüd siis, kui korraga proua peatus, uuris kõhkleval pilgul pisut ümbrust ning kükitas meid märkamata maha oma ihuvajadusi rahuldama. Meie ees aga avanes kummaline vaatepilt – täiskuu säras oma täies hiilguses.  Oli päris koomiline see vaatepilt ning üritasime oma naeru hääletuna hoida (irvitasime päris südamepõhjast), et vaesele lätlannale tahtmatult mitte infarkti põhjustada. Võib vaid ette kujutada inimese tunnet, kes tuleb suvalises kohas maanteelt metsa ja seal aelevad mingid eestlased juba ees. Meelis oli sunnitud lätlase infarktist päästmise nimel lausa näoga samblasse sukelduma – oma näoga kaitses naise iluJ

See õhtu jäi Läti pinnal meie viimaseks. Ja kuigi keha Ergli kuppelmaastikust oli juba pisut nõder, oli siiski natuke ka kahju lahkuda. Oleme lätlastele lisaks retkel näinud ka kõiksugu muid nokalisi ja käpalisi isendeid – kitsi, rebaseid, sookurgi, kanakulli, kaeluskotkast (toetudes Kidra ornitoloogilistele teadmistele). Mõnda kohalikku varest ka lisaks (toetudes enda ornitoloogilistele teadmistele).

Pühapäev, 17.05., päev, mil oma rännakuga jälle Eestimaa pinnale jõudsime, algas jälle minupoolse porisemisega – miks raisad mul magada ei lase ja juba kell 9 üles peksavad. Aga ülesse ma sain ja rattaselga peagi asusime. Kella 1 paiku saabusime tagasi Eestimaale. Iklast saime veel viimast korda ka läti õlut, mida asusime piiri lähistel männikus ka lahendama, kiiret meil kuhugi ju ei olnud. Siinsetel teedel oli mõnevõrra mugavam pedaale tallata, sest selliseid 250 meetriseid „huvitavaid“ mägesid nagu Erglis siinkandis eriti ei esine, nii et anna ainult jalgadele valu.

Oma retke viimase laagripaiga leidsime u 33 km Pärnust poole 6 paiku – seljataga u 66 km. Ja see oli ootamatult hea ja lahe laagripaik – RMK poolt spetsiaalselt matkajatele tehtud paik väikeste kämpingute ja lõkkekohtadega, isegi WC majake oli olemas. Ühesõnaga ideaalne koht, mis suveajal võib päris ülerahvastatud olla. Praegusel ajal peale meie seal ühtegi hingelist õnneks ei olnud. See oli ka paras paik päikese käes ja ohtrate sääskede toidulauana mekkida veel viimast korda maitsvat läti samakat, mida seal brändi pähe müüdi. See keelekaste oli meil ka varasematel päevadel südant ja hinge õhtuti soojendanud. Või nagu ise hellitavalt seda jooki kutsusime – läti palsam. Kuna laagrikoht oli täpselt Tolkuse raba kõrval (roheliste retkel seal juba käisime), siis otsustasime, et läheme sinna hommikul päikesetõusu vaatama. Äratus seega kell 4.30, et õigeks ajaks kohale jõuda. See vaade seal varahommikul on ületamatu, sellist looduseilu ei kohta just iga päev. Rabast tõusis auru, kergelt oli veel hämar. Ja kui päike oma nina välja pistis, siis see võttis päris hinge kinni, saime seda vaadet vaatetornist imetleda. Pole vist ilusamat asja olemas kui päikesetõus rabas. Kõndisime laudtee ka läbi ja ma mõtlesin, et on paras aeg ka jalgupidi mülkasse astuda, õnneks Meelis järgis ka koheselt minu eeskuju. Aga siis läksime Kidraga veel rappa ka omadega, hüppasime vette. Väga mõnus karastus oli see. 

Pärast paari tundi magamist siis uuesti rattale ja Pärnu raudteejaama poole teele – viimased 33 km. Kokku sai selle retkega maha sõita 753 km, arvestades ka roheliste retkel läbitud maad. Ja Tuuletallajad jäävad nüüd oma järgmist retke ootama – kõigi eelduste kohaselt saab järgmiseks sihtkohaks meie vennasvabariik Ukraina.