Kevade saabudes hakkas Mellal, Kidral ja minul seest kripeldama – kevad tähendab meie jaoks ikka ühte mõnusat rännakut ratta seljas mõnes põnevas paigas ja vabaduse nautimist looduse rüpes. Tuuletallajate seekordseks sihtmärgiks sai juba mitmeid setmeid kuid tagasi valitud Ukraina oma lummavate mägedega, mida Karpaatideks teatakse nimetada ja Musta merega. Kokkusätitud plaan nägi ette, et pakime oma rattad kokku ja läheme koos nendega bussi peale, mis meid (ümberistumisega Riias) läbi Läti, Leedu ja Poola otse Ukrainasse, Lvivi (nõukogudeajast tuntud Lvovi nime all) linna pidi viima. Sealt edasi nägi plaan ette rongiga Odessa poole minekut ja sealt juba kuhu jumal juhatab, tee viib ja jalad väntavad.
Ettevalmistused tehtud - kuigi aeg oli viimastel päevadel linnutiivul möödunud ja lõpuks läks suisa kiireks - jõudiski kätte kauaoodatud lahkumispäev. Buss väljus Tallinna bussijaamast 13. mail kell 06.30 varahommikul. Takso viis rändajad varakult koos suurte rattapakkide ja muu sõiduks vajaliku kraamiga bussijaama bussi ootama. Esimesele bussile, mis Riiga läks, saime suhteliselt hõlpsalt peale, kuigi südamesse murdis mure nende suurte ja mahukate pampude pärast – bussi pakiruumid pole teatavasti ju kummist. Selgus, et selle suuremõõtmelise pagasi eest tuleb ka bussijuhile eurosid luftitada. Tühja kah, mõtlesime, peaasi, et peale võetakse ja kohale veetakse. Sõit Riiani sujus rahulikult, aga Riia bussijaamas siis bussijuht teatas, et 30 eurot tuleb maksta rataste vedamise eest. Tundus kahtlaselt palju. Pääsesime (pärast ähvardust, et kui tšekki nõutama hakatakse, siis maksab iga mees 25 eurot) siiski 20 euroga kokku. Aga saime aimu, mis veel ees võib oodata selles vallas, kuna sõit Riiga oli alles algus.
Järgmisena tuli oodata Lvivi bussi. Selle pealt maha jäämine oleks tähendanud Ukrainast ainult helesinist unistust, sest Riiast Lvivi sõidab buss ainult üks kord nädalas. Mahajäämise oht siiski kummitas, kuigi piletid sellele olid juba ammu ostetud. Lvivi bussi peale trügis päris arvestatav hulk inimesi suurte kohvritega, nii et hinge hakkas vägisi pugema kahtlus, et selle kahekordse bussi peale, kus nii väiksed pagasiruumid on, sääraste kastidega küll ei mahu. Kui teiste reisijate asjad olid peale saadud küsis üks bussijuht, et kas maksame ka neile. Jaatava vastuse puhul ütles, et taks on kokku 60 eurot. Polnudki muud valikut kui nõustuda ja bussijuhid hakkasid kaste peale upitama. Läbi suure pingutuse saime siiski õnnelikult rattad koos muu kraamiga bussi peale, olles 60 euro võrra jälle vaesemad, ja sõit Ukraina poole võis alata kell 12.00. Suurem ärevus ja stressitekitav närvipinge seoses bussi peale saamisega oli nüüd seljataga ja pingelangus suur. Hea meel oli tõdeda, et vanarahva tarkus „raha paneb rattad käima“ oli seekord sõna otseses mõttes tõeks osutunud ja ratastega bussi peal nüüd tõesti olime tänu rahalisele väljaminekule.
16.15 jõudis buss Leedu linnakesse Marijampolesse ja sealt siirdus edasi Poola poole, kuhu jõudsime juba poole tunni pärast. See suur ja otsatuna tunduv Poola! Kell 20.00 sõitis buss endiselt mööda Poola maanteed. Väike elevus tekkis bussis naisreisijate vahel, kes ei suutnud kokkuleppele jõuda teleka vaatamise osas, tahtsid temperamentsete slaavitaridena vaata et karvupidi kokku minna. Lõpuks lahenes tüli sellega, et telekas pandi lihtsalt kinni, kuna ühe naisreisija „pisike tütreke“, kes osutus 14 aastaseks neiuks, ei saanud puhata. Uskumatu lugu.
23.45 jõudsime lõpuks Poola-Ukraina piirile, kust edasi lubati sõita alles kella 2 paiku öösel. Piirivalvurid peavad ka oma leiva välja teenima. Pärast piiri ületamist saime kohalikust tanklast ka esimese ukraina õlle oma küllaltki kainete näppude vahele. Sõita oli ju veel oi kui palju kilomeetreid.
14. mai hommikul kella 8 paiku saabus buss lõpuks vihmasesse Ukraina küllaltki suurde linna Lvivi (saksa keeles millegi pärast Lemberg, elanikke 752 000, kellest tervelt 88% on ukrainlased). Bussisõit Tallinnast Lvivi kestis kokku üle 25 tunni. Pärast kerget paanikat minu ratta lenksuga saime siiski rattad kokku ja asuda linna poole teele olukorraga tutvuma. Kohe bussijaamast üle tee minnes tabas meid esimene üllatav vaatepilt - 9-korruselise kortermaja ees keset suurt linna einestas murul pesuehtne mustavalgekirju lehm. Tuuletallajad arutasid isekeskis, et võib-olla toodi 8. korruselt lehm liftiga välja jalutama ja hommikust sööma. Ei tea ju kohalikke kombeid ja eluolu.
Pärast seda, kui peaaegu terve päeva oli ilm meid kimbutanud lakkamatu vihmaga pöördus see pärast lõunat korraga selgeks, päikesepaisteliseks ja väga soojaks, andes rändajatele aega enne rongi peale minekut perroonil oma hilpe kuivatada. Esmamulje Ukrainast ja Lvivist oli selline, et seal on väga palju nõukogude aega meenutavat – lagunenud, koledad ja räämas hooned, vanad nõukogude autoimed jms. Hiljem, kui mägedes juba otsapidi olime, sai selgeks küll, miks siin Hyundaisid ja KIA-sid pole – need ei peaks sellele valule lihtsalt vastu, mis neid nendel auklikel mägiteedel tabab. Pargis keksisid kohalikud mustlased ringi, käies möödakäijatelt kordamööda raha lunimas. Lviviga pikema tutvumise jätsime siiski tagasituleku päevale – samast kohast pidi ju 2 nädala pärast uuesti bussi peale trügimist üritama.
Olulisem oli aga nüüd Odessa rongi peale saada. Esialgu öeldi raudteejaamast, et ratastega ei võetagi rongi peale, mis tekitas päris suurt masendust. See lükkaks ju kogu plaani pea peale. Rong pidi väljuma 19:45, selleks tuli veel mitu tundi oodata, enne kui pidi tõde selguma, kas võetakse rongi peale või mitte. Ja lõpuks selguski kibe tõsiasi, et rongi peale ei võetud. Mella käis asja veel uurimas ja talle tehti „aus“ pakkumine, et 1000 grivna (u 2000 krooni) eest võivad tuuletallajad rongi peale vabasse kupeesse ronida koos oma ratastega. See summa aga oli liig mis liig ja polnud matka eelarvega teps mitte kooskõlas. See oli siis kinnitus, et raha eest saab seal piirkonnas kõike. Aga kui raha ei ole, siis sõidadki rattaga.
Seega tuli meil nüüd välja mõelda uus plaan ja masendusest rongist mahajäämise või õigemini mahajätmise pärast üle saada. 22 grivna eest saime probleemideta kohaliku rongi peale (kohalike ja pikamaa liinide raudteejaamad asetsesid eraldi, mida valvasid terve hulk vormimehi), mis pidi meid vähemalt linnast välja viima. Linnast oli aga vaja kohe välja saada, kuna hakkas pimedaks minema ja ratastega keset suurt linna pole kuigi tark jääda ööd lageda taeva alla veetma. Seda, kas rongijuhiks oli piilupart, me teada ei saanud, küll aga selgus juba varakult, et see rong sõidab tsuh-tsuh-tsuh. Aeglaselt, umbes 20km/h. Üks üpris vindine eit käis küll mööda vagunit, tassides kohalikele härradele õlut ette kilekottidega väikese juurdehindlusega ja siunas eestlasi arusaamatus keeles, oletatavasti üsna ebatsensuurselt oma lingvistiliste võimete piires. Põhjuseks olid vagunis istmete vahel olevad rattad, mis liikumisruumi pisut takistasid ja mis ei meeldinud talle sugugi. Eit virutas isegi jalaga ühele. Lõpuks jõudsime siiski nii kaugele, et ronisime rongist Pidmonastiri nimelises kohas maha ja asusime endale ööseks telkimisplatsi otsima. See ei olnud lihtne, kuna väljas oli vahepeal täielik kaamos maad võtnud. Üks kohalik härrasmees, kes näitas meie suhtes suurt sõbralikkust üles, pakkus isegi enda juures ulualust. Kuna me aga ei soovinud siiski tüli teha ja tahtsime esimese öö ikka välitingimustes ööbida juhatas mees teesuuna kätte, kuhu poole tüürida, et vastav sobiv plats leida. Ühe võsa alla saime lõpuks telgid üles ja kergemini hingata. Päris kurnav ja erinevaid emotsioone pakkunud päev oli õhtusse jõudnud ja sai hinge tõmmata ja pisut head ukraina kesvamärga mekkida lõõgastuseks.
15. mai hommik saabus kohalike vikerviiside saatel. Telkimiskoha lähedal, mis hommikul ringi vaadates täiesti kenas kohas osutus olevaks, karjamaal demonstreeris üks kohalik tundmatu tenor lehmadest koosneva publiku ees oma suurepärast lauluhäält, lehmade nüpeldamiseks mõeldud kantsik käes. Kontsert oli oivaline – meenutas mingi eluka armuhüüdu põlismetsas - aga peagi otsustasime tema kütkestava hääletämbri rüpest ennast lahti kiskuda ja edasi liikuda. Õnneks oli ilm ilus ning peagi saime telgi kokku ja võis asuda Ukraina vaatamisväärsusi avastama. Esimesed kilomeetrid paraku rattaga sõitmist eriti ei võimaldanud – tõenäoliselt lehmade karjatamiseks mõeldud tee oli üpris künklik, mudane ja kitsas. Aga mõne aja pärast jõudsime mööda seda rada kulgedes mingisse külasse, kus sai esimest korda ka sööki ja jooki külapoest grivnade eest lunastada. Poe ees janu kustutades nägid Eesti uhke autopargiga harjunud silmad esimest korda veidrat (aga ette rutates - Ukrainas küllaltki tavalist) vaatepilti, kus külamees hobuvankriga poe manu veeres, et vajalikku söögikraami koju vedada.
Kuna eelmisel õhtul olime rongi aknast vilksamisi ühe lossi varemeid silmanud, siis nüüd nende suunas liikusimegi. Lossi juurde jõudes selgus, et tegu on äärmiselt vaatamisväärse, punastest kividest ehitisega Staroje Selos aastast 1648.
Lossi taustal oli meeldiv ka puude all hommikueinet süüa. Lossi kõrval ootas üks järjekordne hobuvankrimees stopp märgi ees, millal peateele saab keerata – ohutu liiklus eellkõige!. Edasi tulid tee peale ka esimesed üpris aukartust äratavad tõusud. Loodus hakkas vaikselt märku andma, kuhu me saabunud oleme. Aga isegi selle, kaugelt vaadates mitte kõige kõrgema künka otsas avanes väga ilus vaatepilt.
Kella 15.40 paiku jõudsime oma teekonnal külakesse nimega Miljatitš. Poe ees istudes ja jalga puhates oli tee peal näha elavat liiklust – hoburakendid, lehmakarjad, kanad-kuked, koerad, kitsed ja kes kõik veel. Tõeline naturaalmajanduslik piirkond paistis olevat, kus autosid eriti ei liigugi. Kui, siis ikka vana nõukaaegne klassika Vaz 2101 näol, mis olid päris veidral moel ära tuunitud. Tõenäoliselt oli tegu kohalike üleküla kärbestega seal roolis.
Peale kella kaheksat õhtul leidsime järgmise laagriplatsi metsa all. Ilm oli küll õhtuks jälle vihmale ja joomale pööranud. Õnneks lubas ilm vähemalt kuivalt telgi üles panna. Leidsime lohutust telgis vihmavarjus istudes kohalikust kangest keelekastest, mida seal gorilkaks nimetatakse. Silma (ja muidugi ka keelele) hakkas see, et erinevad gorilkad on enamasti kunstnikerdustega pudelitesse villitud ning kõik need on joodavad ja hommikuks terve päeva püsivaid tervisekahjustusi mittetekitavad. Lisaks veel päris odavad ka. Kidral läks natuke pahasti oma kaherattalise sõbra sadulaga, pidi edaspidi lootma, et see päris ära ei lagune tagumendi all, et palja pulga otsas ei pea väntama. Uue infona saime mobiiltelefonist teada, et kõneminut Eestisse maksab kõigest 47 krooni, nii et muudkui helista ja lobise terviseks.
Järgmisel hommikul, 16. mail, selgus ebameeldiv tõsiasi, et vihmavaling polnud öö jooksul lakanud ja ladistas muudkui edasi. Poole 12-ni istusime telgis ja ootasime, et vihm üle jääks. Kes kasutas seda aega magamiseks, kes targutamiseks. Kuna ilma paranemise lootust ei olnud tuli ikkagi teele asuda. See oli ka ainuõige otsus, sest nagu hiljem selgus, siis sel päeval vihm ei jäänudki üle. Kuna kõik matkamehed olid luuüdini märjad otsustasime selleks päevaks ukraina tuuleveskitega võitlemise lõpetada ja kobisime kella nelja paiku ühes väikeses külas nimega Šeretsi hosteli tuppa, mille eest tuli kokku „tervelt“ 180 grivnat välja käia. Aga saime seal selle eest vahelduseks natuke kuivas olla ning läbivettinud hilpe ja muid asju kuivatada. Samuti ei teinud paha ka oma ihu pesta pärast 4 päeva teel olemist. Viimased kukrusse jäänud grivnad vahetasime hosteli baaris rõõmsalt õlle vastu ja lasime mõnuga voodi peal leiba luusse. Läksime Mellaga pärast mõningast pikutamist ja õllepudeli tühjendamisele pühendumist alevi vahele (või linna?) poodi ja pangaautomaati otsima, sest sularahakriis oli ilmselgelt terendamas. Veelgi hullem – ka nälg, kui poed ka edaspidi ei kavatse pangakaarte tunnistada (enamikes läbitud poodides polnud isegi kassaaparaate, kaarditerminalist siis rääkimata. Näpuarvutid oli maksimum, mis seal tehnikat meenutas). Tee peal hakkas silma, kuidas kohalikud toredad noorsandid suvalise auto kummile jalaga virutasid ja auto signalisatsiooni üürgama panid. Paistis lõbupakkuv tegevus olevat. Eks noored peavad ikka kuidagi ennast lõbustama, arusaadav. Ja oh seda imet, pangamasin keelduski sularaha eraldamast sisserännanutele. Eks see tõotas järgmiseks päevaks arvatust pikemat teekonda ilma söögi ja joogita.
Kidra koju jäänud kaasa ZaZa teatas õhtul sms-ga, et Lvivi kanti lubab ilmateate kohaselt veel terveks nädalaks vihma. See teadmine tegi kõigil kohe südame alt soojaks. Selle peale polnudki muud targemat teha, kui toas pudelil Ukrainkal kork maha keerata ja loota, et siin Ukrainas veel kunagi ka päike tuuletallajate peale paistma hakkab. Läbi põranda kostus meeleolukat umpa-umpa muusikat kohaliku Mati Nuude esituses, mis nagu unelaul mõjus. Ahjaa, päeva parim uudis oli see, et Ukrainasse on Microsoft Office 2010 jõudnud!!
17. mai algas õnneks ilma vihmata. Päevaga pidime jõudma juba Karpaatide (täpsem oleks öelda Ees-Karpaatide) lävele Truskovetsi linna (see on päris korralik turismimagnet oma mägede ja tervisliku vee allikatega) külje alla. Peale kella 11 jõudsime Kolodrubi külasse, kus lehmad rahulikult omapäi mööda tänavat ringi jõlkusid, nagu see kuulukski neile. Kedagi ei paistnud see küll morjendavat, ainult tuuletallajate imestunud näod reetsid, et see midagi ebatavalist võiks olla.
Enne kella nelja jõudsime natuke suuremasse asulasse Drogobitši, mida isegi linnaks võis pidada. Seal lahenes sularahaprobleem ja õnnestus ka esimest korda päeva jooksul midagi hamba alla saada. Keset keerutavaid tuuli einestades avastas Kidra, et tee peal on vihmase ilma puhuks selline tühine asi nagu telgi kattekile ära kadunud. See oleks tõotanud edaspidi küllaltki sõna otseses mõttes märgasid unenägusid telgis, sest senine ilm oli küll kõike muud, kui olime enne sõitu (lõunasse!!) eeldanud või lootnud – enamus ajast sadas vihma ja sellega seoses ka jahe õhk. Aga läks siiski hästi, sest linn oli piisavalt suur, et õnnestus ehitustarvete pood leida ja sealt koormakile telgi katmiseks hankida. Edasisi klimaatilisi tingimusi arvestades oli see väga kasulik ost enda looduse stiihia eest varjamiseks. Rattaga kulgemise osas olid nüüdseks aga saabunud juba päris tõsised mäed, kust oli paras tegemine üles rühkida. Selliseid tõuse enam Eestis ei kohta – ka Otepää kuppelmaastik on selle kõrval poisike.
Õhtul kella seitsme paiku asusime Truskovetsi külje all metsa telki üles panema. Koormakile osutus päästerõngaks uppuvatele rottidele – ükski tilk ei saanud sealt läbi pressida. Ja tõele ja kilele au andes ei pressinudki. Koht oli küll suhteliselt ebameeldiv ja mingid valgete õitega taimed (esmavaatluse järgi harilikud mudasoo-valgelaugud) eritasid üsna ebameeldivat lehka, aga valikuvõimalused looduslikult kauni ööbimiskoha leidmiseks siiski puudusid. Ja päeva lõpuks kujunes esimest korda üsna korralik kilometraaž arvestades maastikku – 63 km .
18. mai hommikul kallas jälle vihma. Seekord istusime ja ootasime ainult kella üheteistkümneni, aga ei olnud lootustki, et midagi paremuse poole võiks minna. Ja metsaalune oli veel suuremaks mudalaukaks ööga muutunud. Me kannatus lõpuks katkeski, sest telgis polnud ei süüa ega juua, mistõttu otsustasime Mellaga Truskovetsi tagasi jalutada 1-2 km , et poes käia. Poest telgi poole tagasi kõndides sündis ime ja päike hakkas ennast tasahilju ilmutama. Vihmapaus andis hea võimaluse telk ja asjad kokku panna ja asuda teele Borislavi poole. Ilm oli aga ainult petlikult ilusaks läinud - meelitas ratturid metsast välja ja lasi siis kohe uue valingu kaela. Sadas õhtuni välja. Borislavi poole mäest üles vänderdades läks üks eesti numbriga BMW mööda, mis korrakski väikest elevust tekitas. Ülejäänud elevus kulus mäest üles turnimiseks. Ja rühkimine oli päris vaevaline.
Borislavist välja sõites tabas meid järgmine nöök – minu rattal läks tagumine kumm katki. Ja vihma ladistas edasi nagu oavarrest. Tuli kotid ratta pealt maha tõsta ja ratas kummuli keerata. Uus kumm oli mul küll kaasas, aga selgus, et uus sisekumm ei sobi sellele väliskummile – enne matka oli ratas hoolduses käinud ja meistrimees oli taha laiema kummi pannud. Polnud muud teha, kui mu kompsud Mella ja Kidra ratta peale tõsta (et saaksin ratast käekõrvalgi veeretada) ja asuda siis jalgsi laagripaiga otsingutele ratas käekõrval. Mu ratta selga istuda ei olnud võimalik. Mäest üles. Ei saa öelda, et oleks kõige soodsam olukord olnud, kuidagi ei tahtnud Ukraina vanajumal elu kergeks teha tuuletallajatele Eestimaalt. Nagu oleks meiega mingi kana kitkuda (Eesti tegi kossus kunagi Ukrainale pähe?), et kõikvõimalikud õnnetused otsustas tee peale veeretada. Jäi üle ainult ennast lohutada rahvatarkusega, et mis ei tapa, see pidavat tugevamaks tegema. Olime Ukrainasse tulnud lootuses sooja ilma ja päikest eest leida, aga selle asemel saime päevi kestvat lausvihma ja jahedat õhku. Niisiis tuli edasi rühkida (lõpuks 4-5 km ) ratas käekõrval, 12% mäest üles. Tõusul ei paistnud lõppu tulevatki. Karta on, et sellisest mäest, mille teed katavad ühtlased augud (teed on täielik katastroof seal kandis!) oleks ka tervete kummidega ratta seljas üsna keeruline üles saada. Kella 19.30 paiku saime telgi kuskil keset mäge teeäärses võpsikus suurte puude alla kuidagimoodi üles, kõik asjad märjad. Erilist jututuju sellel õhtul meil ei olnud. Mõtiskledes senise teekonna üle, milliseid imelisi elamusi olime siis senise teekonna jooksul Ukrainas kogenud - Odessa rongist jäeti maha, iga päev praktiliselt oli vihma sadanud, minu rattal läks kumm katki, Kidral jukerdas sadul. Aga nagu öeldakse, et raskused on selleks, et neid võita (tollel hetkel tundus see tarkusetera rohkem tühja targutusena), siis püssi ega muud relvastust keegi õnneks põõsasse telgi kõrvale ei visanud. Küll aga tulid nii mõnedki vandesõnad huulile kogu selle saaga peale mõeldes. Ja mõte liikus lisaks veel selles suunas, et kogu sellele jandile oleks krooniks see, kui tagasi minnes jääks ka Lvivist Tallinna suunduva bussi pealt maha.
19. mai hommikul ärgates selgus, et vihm on lakanud (ei või olla!), aga pilves oli ikkagi päris mehiselt, nii et pikka pidu ja kuiva heina ei tõotanud ka see päev. Kuna see ööbimispaik asus keset tõusu (ei teagi, mis ime läbi see koht leiti, sest olime ju mäe nõlva peal) läksid Mella ja Kidra hommikul maad uurima, mis maastik lähiajal ees ootamas on. Eelvaatlus tehtud sai laager kokku ja juba koos kodinatega teele asuda. Tundus, et mida üles mägede poole läksime, seda jahedamaks ja hõredamaks õhk ka läks. See on muidugi üsna normaalne nähtus ka, pole lihtsalt nii kõrgel käinud eriti. Juba eelmine õhtu andis märku, et ka telkimiskohtadega ei ole mägedes just hõisata – iga künka otsa ju telki üles ei saa panna, ilma et keegi telgist kallaku tõttu välja veereks. Veel üks asi, mis ratta juures hakkas üles ütlema kohaliku maastiku iseärasuse tõttu, olid pidurid. Õigemini piduriklotsid, need kippusid päris ära kuluma üsna kiiresti. Juba andiski tunda, et tagumist pidurit pole eriti mõtet sõtkuda, erilist mõju see kiirusele ei avaldanud. Õnneks esimene pidur pidas kauem vastu ja andis lootust, et ehk õnnestub mägedest siiski alla ka jõuda tervete kontidega. 9 päeva jäi ju veel ikkagi sõita. Ega kohalikud meid oma rataste ja rattakottidega nendel sopastel teedel ja lausvihmaga eriti tervete inimestena ei osanud näha, mõnel oli isegi pisut haletsev nägu meid vaadates – vihmamehed Eestist. Aga muidu on Ukrainas, vähemalt Lääne-Ukrainas inimesed eestlaste vastu väga sõbralikud ja lahked. Ida-Ukraina oma venemeelsusega võib-olla nii lahke poleks, aga mine tea ka.
Pärast kella 12 saime jälle tuult tiibadesse ja telgi ning ratastega metsast välja. Teekond jätkus esialgu ratas käe kõrval (Kidra oli mu ratta kummi ära lappinud) ülesmäge. Ikka edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi. Tagasiveeremisel oleks kenakese hoo muidugi üles saanud. Umbes 2 km trügisime jätkuvalt tõusvas joones kulgevat mäge mööda. Seejärel 2 km ka mäest alla – see võttis isegi rohkem võhmale kui üles trügimine. Sellise järsaku peal tuleb tublisti muskleid rakendada, et ratast koos pagasikilodega kinni hoida. Sõita ka ei julgenud, sest mingi 60 km/h kiirus poleks mingi küsimus olnud – kuna kanti ei tundnud ja arvestades võimalikke ohte seoses kohalike teedega, siis ei söandanud. Shidnitsast läksime läbi ja varsti oligi aeg jälle laagrisse jääda. Üsna varakult seekord, kell polnud veel neligi. Kuna leidsime sobiva kuusetuka, siis otsustasime sinna jääda, mitte saviaugusopa teed mööda jätkata oma Kolgata teed. Ja öö kuuse all magada. Varasemad kogemused näitavad, et kuuse all on päris sobiv ööbida. Võrreldes eelmiste ööbimiskohtadega oli see isegi üllatavalt rahuldav, mõnus hõre kuusemets, aga samas ülevalt piisavalt tihe katma telki vihma eest. Metsa alla jõudmiseks tuli aga natuke vaeva ka näha, sest teed ja metsa eraldas savine mudalaugas.
Kohalikud linnud võtsid laulu üles, loodusemees Kidra teadis selle peale arvata, et nad soovivad üksteisega vahikorda astuda, seepärast kisavadki nii hirmsasti. Mella tundis sel hetkel lindude peale kadedust, sest ka tema vaeseke oli üpris nälginud näoga. Mitte küll toidu pärast. Päikesest polnud loomulikult niisamuti lõhnagi nagu kaunitest Ukraina preilidest, kes tuuletallajaid oleks võinud ümmardama tulla.
20. mai hommikul oli äratus kell 8. Polnud mõtet kauem passida, sest vihma ei sadanudki seekord. Jahe oli küll veidike magada, aga vähemalt kuiv. Sõita tuli mööda erakordselt savist ja märga teed, mis oli ka päris auklik ja lahtiste kividega. Ratastest hakkas selle pärast lausa kahju, mis vett ja vilet nad pidid saama seda teed läbides. Kohati sai ka ratast käe kõrval läbi aukude trügida.
Kella 11 paiku jõudsime Tustini poe juurde (viimased kilomeetrid olimegi sunnitud jalgsi tulema – märjal, savisel, aukus ja lahtiste kividega teel laskuda pole eriti ohutu), mis oli küll sel hetkel kinni. Kuna kohalikud vaikselt aga kogunesid poe juurde võis eeldada, et müüja mingil hetkel siiski kavatseb poe avada. Seepärast otsustasime siiski poe piduliku avamise ära oodata, ja polnud ka teada, kus järgmine kord saab keha kinnitada ja kesvamärjaga kurku loputada. Vaatamist paistis olevat, ronisime teed mööda mäe otsa. Mäe otsast avanes harukordselt kaunis vaade ümbritsevatele metsadele ja mägedele. Isegi mingi lossi varemed olid mäe otsas.
Sellistel hetkedel tundsime, miks me olime vabatahtlikult nendesse vihmametsadesse tulnud ennast leotama ja nii palju risti ja viletsust taluma. Välimuse järgi olime nagu ühed kasimata tondid, karva kasvanud ja pesemata. Mella, kellele meeldis šamaaninõia kombel aegajalt harukordsetel vihmapausi hetkedel vihma manada, hakkas ka seal oma vihmapalvust ulguma. Sest juba peaaegu tund aega polnudki vihma tulnud. Aga mäe otsast alla jõudes rõõmustaski karvatonte avatud pood.
Kerge eine ja õlu manustatud asusime taas teele. Sedapuhku viis tee (oo, asfalt!!) päris mitu kilomeetrit mäest alla, nii et ei pidanud üldse väntamagi. Veider tunne oli kuidagi, arvestades eelmisi kilomeetreid. Poole kahe ajal saabuti külakesse nimega Verhije Ovidne ja lasti vorstidel ja saial taas hea maitsta, tavapärane päevane roog. Vaade oli taas maagiline – ümberringi kaunid suured mäemürakad laiumas.
Vaade mäe otsast
Isegi sinist taevast näitas korraks, mida polnud mitu päeva näinud juba. Selles külas jalutas paar hobust mööda teed omapead. Tundub, et Ukraina koduloomad on üpris iseseisvad – peremees annab käsu kätte, millal kodus tagasi peab olema ja mine, kus tahad. Tee ääres siblisid ka kanad ja paar kalkunit. Rahumeelset õnneks, meil polnud plaanis nendega seal tänupüha tähistama hakata. Aga ilm läks üha ilusamaks, Mellal tärkas soov isegi päikeseprille välja kaevata koti põhjast. Päikesekiirt polnud tükk aega enam näinud. Kidragi rabas särgi maha, et päikest võtta. Tuleb ju kõik võimalused ära kasutada, mida vaestele eesti turistidele võimaldatakse. Mõne minutiga läks ilm kohe päris soojaks. Aga see tundub, et ongi sealse kliima omapära – nii kaua kui päike väljas, on ilm väga soe, aga nii kui läheb pilve taha läheb ilm kohe ka jahedaks. Enne poe juurest lahkumist saime taas ka mingis veidras keeles „raua needmist“ kuulda, kui kaunima õitsemisaja minetanud maani täis, märgunud püksiesisega „neiu“, kes ennist poe juures putkas õndsa und oli näinud, meile oma sõnavara tutvustas umbes 10 minutilise tiraadiga. Paraku polnud meil võimalik tema sarmikast „luulest“ aru saada. Ka sõnavõtu põhjus jäi küllaltki arusaamatuks. Arvasime küll, et võib-olla oli asi selles, et Mella talle korvi oli andnud ja ta nüüd solvus. Ei tea.
See päev tundus meie õnn üldse kuidagi kummaliselt soodne olevat. 18.40 leidsime ülikauni laagripaiga jõe ääres, mägede vahel. Isegi kotis olnud märgi riidehilpe oli võimalik mõnda aega kuivatada.
Isegi jões saime ennast loputamas käia. Õhtu poole hakkas taevas aga vargsi jälle pilve kiskuma ja tulid ka esimesed piisad. Sadu. Telgis istudes oli lisaks vihmakrabinale telgi katusel kuulda ka võimast vee kohinat, mida telgi taga vooklev üsna kiire vooluga jõgi tekitas. Oli üpris kena päev siiski seljataga, mida nüüd telgis gorilkat trimbates hea meenutada oli.
Järgmisel päeval, 21. mai, otsustasime mitte edasi liikuda ja see samas laagripaigas veeta. Nädal täpselt möödas sõidu algusest ja koht super. Pealegi oli eelmise päeva ilus ilm asendunud taas vihmaga ning ei olnud soovi kohe riideid ja asju taas märjaks teha. Ei olnud suurt kiiret ka edasi tormata. Mella ja Kidra käisid külakeskuses poes mandi järel ja polnud koha peal viga midagi. Vihm oli suhteliselt vahelduva tugevusega - vahepeal tuli tugevamalt, vahepeal ainult tibutas. Oli tahtmine teisel pool jõge asuva suure, mingist tundmatust kivimist mäe otsa turnida. Teisele poole jõge viis suur rauast rippsild, rattaga poleks üle sealt saanud.
Isegi vihm jäi mäkkeronimise ajal üle. Ja tasus sinna üles ronida küll. Ülevalt avanes selle matka parim vaade, igasse kanti vaadates paistsid üha uued mäed, lisaks see jõgi. Maailm paistis nagu peopesal sealt. Alla ronides vihm jälle tihenes. See vihm hakkas juba vaikselt nalja tegema. Kaua see võib meid nöökida niimoodi? Õhtu saabudes tuli jälle külasse poe manu sammud seada. Kella 7 paiku, kui mandiga poest tagasi jõudsime Mellaga, hakkas korraks isegi päikest jälle sadama. Söök ja jook keresse ja telki magama. Tasub ära märkida veel, et riided said iga päevaga üha kuivemaks kotis! Samas oli kõrvalasuva mäe otsas konstantselt süsimust pilv ja sadas palju rohkem, nii, et oleks võinud hullemini vast ka veel minna isegi, kui see pilv oleks heaks arvanud allapoole piiluda.
22.05. hommikul käisime Kidraga veel korra üleval mäe otsas. Kell 9 panime laagri kokku ja tuli teele asuda. Kuigi pisut kahju oli küll sellest kohast ära minna. Kella 12 paiku sõime Ljubinitsi bussipeatuses saia ja liha.
Ukrainas on imelik komme, et poes juuakse viina, isegi vastavad lauad ja toolid on selleks poodi veetud. Ljubinitsi pood polnud erand. Samal ajal, kui poe ees mustlased Kidra käest küsitud kaarti uurisid, istusid nende prouad poes ja jõid rahumeeli viina. Keset päeva.
Meie teekond jätkus aga endiselt lausvihmas. Ei tea, mille eest kõige selle heaga meid õnnistati. Kella kolme paiku istusime Ulitšna külas katuse all vihmavarjus pea tund aega. Külad pakuvad seal üldse üpris häid istumiskohti tee ääres sellise ilma tarbeks. Mulle saadeti Eestist sõnum, et Eestis on samal ajal 28 kraadi sooja ja päike kõrvetab. See tegi ikka meele rõõmsaks, kui tuled lõunasse sooja saama, aga on hoopis vastupidi – lõunas on 15 kraadi sooja ja vihm, Eestis aga leitsak. Täiesti irreaalne olukord. Kidrale hakkas ka vist ilm mõjuma – arvas, et selles bussipeatuses läks kana bussi peale ja sõidab jänest! Üksteist vahtides leidsime, et Lvivskije Novostis peaks ilmselt ilmuma esikaane lugu, kuidas jõe ääres (eelmises laagripaigas) jõuranud karva kasvanud ja räpased parmud osutusid Eesti turistideks. Tundub mõne kohaliku Õhtulehe loo moodi küll. Ja milline promo Eestile meie poolt!
Kella 5 paiku õhtul tundus kõik ideaalne – päike oli paistma hakanud, tee peale jäi kena järv, kus sai ka ujumas käia. Hea koht ka telkimiseks. Aga siis hakkas juhtuma – üks mees tuli ligi ja ütles, et selles kohas ei tohi me telkida, kuna ta on sinna mingid kalamehed kutsunud. Polnudki muud teha, kui asjad jälle kokku pakkida ja uut laagrikohta otsima asuda. Ja siis hakkas muidugi ka jälle sadama. Sähvis välku ja paugutas ka veel lisaks lausvihmale. Pärast tund aega ühe suure tamme all kükitamist üritasime ikkagi edasi minna ja laagrikoha leida. Järve ääres olid ülejäänud kohad lootusetud telkimiseks – täiesti läbi vettinud mülkad. Heinamaa peal järve taga paistis kõrgem koht olevat, aga sinna minnes vajus jalg ikkagi pahkluuni vee alla. Ühiselt nimetati kogu matka juba ellujäämislaagriks ja täna oli siis selle laagri 10. päev. Alles kella üheksa ajal õhtul leidsime enam vähema sobiliku koha, kuhu telk püsti panna, Stabniki asula külje all võsas. Märg nagu kurat. Magada õnnestus poolenisti pea alaspidi ja käbid tagumikku torkimas telgi all. Mugav nagu vesivoodis, ausõna.
Järgmiseks hommikuks (23.05.) polnud sittagi muutunud. Üle kella kaheksa magada ei kannatanud. Üpris vesine olemine oli. Mellat tabas veel kergemoeline paanikahoog, kuna arvas, et oli fotoka kuhugi ära kaotanud. Õnneks see tõeks siiski ei osutunud. See oli järve äärest kiire evakueerimise käigus lihtsalt teise kohta sattunud kotis, kus ta tavaliselt oli. No hea seegi, et üles leidis.
Poole 11 paiku jõudsime pärast kaart mägedes ringiga tagasi Truskavetsi. Sealt jalutasime ratas käe kõrval läbi ja istusime maha jooma nagu Kungla rahvas muistsel a`al vms. See päev oli ka mingi kirikupüha Ukrainas, igal pool kirikukellad tagusid ja inimesed passisid karja kaupa kirikute ees, hakkas silma ka see, et kõik kohad oli mingeid puuoksi täis riputatud. Jutlused kajasid ka üle linna. Inimesed käisid sõgedate silmadega ringi lilled näpus ja uhkelt riidesse sätitud.
Erandkorras oli seekord isegi päike välja tulnud, kirikupüha puhul siis tõenäoliselt. Isegi kohalikud miilitsad tundsid meie käekäigu vastu huvi. Õnneks ei kahtlustanud nad seekord tuuletallajaid üheski kuriteos, vaid uurisid niisama, heatahtlikult.
Edasi, või õigemini siis tagasi, viis me tee jälle läbi Drogobitši Lvivi suunas. Tee peal bussipeatuses väike õlu ja uued tagumised piduriklotsid ratastel alla. Päike lõõmas ja viimaks oli võimalus ka ilma vihmata märja nahaga mõnda aega sõita. Higi voolas ojadena. Päev mööduski vihmata. Kella seitsme paiku keetsime teed ja tegime profülaktikat soojarohuga. Laagripaik sai mingisse hobuste koplisse karjamaale. Õnneks uudistama meid ei tulnud, kuigi Kidra mingil määral perutas küll telgis, kes oli oma magamiskoti Mella ja minu vahele sobivalt sättinud.
24.05. äratus kell 9. Kella üheteistkümne paiku nautisime juba päikest ja õlut Dobrivljani bussipeatuses. Huvitav, mitu päeva seal kirikupühi peetakse, Gruševis käidi ka 24. mail uhkete riietega kirikus – jõulud maikuus? Sai poe ees süüa ja imestada. Mella polnud nõus seejuures oma taskunuga kotist välja võtma, sest see oleks muidu rasvaseks saanud. Kidra oli kole mossis selle peale, sest tema nuga sai küll rasvaseks.
Pärastlõunal jõudsime kuskile pärapõrgusse, kus mul läks teistkordselt tagumine kumm katki. Ühe katuse all sai õlle kõrvale kumm lapitud, aga seal särasid ka kohalikud vaimuhiiglased. Üks tüüp sõitis Jawaga peaaegu katuse alla välja ja kukkus selle pealt maha, nii juua täis oli. „Jobanaja hata“ urises üks tüüp, ise irvitas. Hata tähendab maja siis, teist sõna pole vist vajadust tõlkida.
Õhtu eel jõudsime külasse nimega Bõstritsa. Istusime poe ees ja arutasime päevasündmusi ja kuhu laagrisse heita. Korraga tuli üks vanem härra ligi ja tegi juttu, et kust poisid tulevad ja kuhu lähevad. Kutsus siis poodi sisse, kus kaeti laud söögipoolise ja gorilkaga. Ja nii ta läks – viin härra poolt ja siis viin tuuletallajate poolt. Kui poest välja mineku ja laagrisse teele asumise aeg oli, siis tundsime, et sellises olekus pole eriti võimalik ratta seljas püsida. Miron (seesama lahke härrasmees), kellele olid tema naine Anna ja tütred oma lastega poodi järele tulnud. Ilmselt polnud see esimene kord, kui taat käe kõrval viidi tuppa magama, sest oma silma ta ei suutnud avada. Tuuletallajad võeti lahkelt kaasa. Panime telgi Mironi ja Anna aeda ning istusime pingi peale. Ja läks järgmine gorilka, ei saa ju ära ka öelda. Telgi ülespanemise protsess jäi mõistatuseks, sest eriti sellest mälupilti polnud kellelgi. Sellist vinti polnud terve retke jooksul veel üles saanud, kui Mironiga viina vihtudes.
Hommikul (25.05.) oli mul suu üpris paks ja aega meenutada, et vahvad vandersellid ja kuidas siis nüüd korraga niimoodi välja kukkus. Pärast veega näo loputamist paluti tuuletallajad lahke pererahva poolt veel tuppa, kus pakuti sooja sööki ja pereisa poolt muidugi ka kaks pitsi viina. Pärast sööki näitas pererahvas oma elamist, siis vahetati postiaadresse (e-mailidest ei tea nad mitte midagi) ja telefoninumbreid (siiamaani oleme Mellaga plaaninud kingituse neile saata, aga eks jõuludeks teeme selle ära ka) ning tehti nende maja ees pilti. Ja oligi aeg edasi liikuda, tänusõnade ja kummarduste saatel. Väga toredad inimesed on. Jakuju.
Pererahvalt said tuuletallajad teada, et ukraina keeles aitäh on jakuju. Ja selle peale vastatakse nazdaroovija ehk võta heaks. Pole päris sama tähendus, mis vene keeles.
Aga teekond siis muudkui jätkus. Kella 11 paiku istusime, vanad rattahundid, järgmise poe ees, pool 2 aga juba Goroditše poe ees. Seal tahtis üks nn kohalik bojaar Kolja meid ilmselt natukene lüpsta – seda polnud terve Ukrainas viibimise ajal veel juhtunud, aga eks sealgi ole igasugu „ärimehi“. Esialgu tõi poest viina, mida pidime lihtsalt viisakusest piisakese võtma. Eelmise päeva sahmakas oli veel hästi meeles, nii et erilist isu selle järele ei olnud. Mida aeg edasi, seda rohkem ta tahtis meid (turiste) vägisi enda juurde keelitada tulema. Õnneks üks teine kohalik, kes nägi ja kuulis, kuidas see Kolja poes tahtis kogu ostetud kraami eestlaste maksta jätta, astus meie kaitseks välja. Ilmselt oli Koljal plaanis eestlastelt seitse nahka koorida sel ilusal kevadõhtul. Kohalikud olid selliste tegelaste eest varem ka hoiatanud, polnud lihtsalt juhust olnud neid seni trehvata. Üldse küsisid paljud kohalikud, et ega meid keegi solvanud Ukrainas pole. On ise lahked ja tahavad, et külalistega midagi halba ei tehtaks ka teiste poolt. Eestis sellist asja vist ei kuule. Selle lahke päästja nimi oli Igor, kes ütles, et see Kolja on tavaline sitaratas, mitte mingi külaautoriteet ja lubas ise meid kuhugi veesilma äärde juhatada. Ja viiski ise ühe väikse järve äärde. Sinna sai laager püsti pandud ja Igorile tänutäheks ka mõned klähvakad gorilkat pakutud. Üks nokk tuli veel õhtul telgi juurde õlut nuiama – tahtis ka sõpradele viia. Seda ta muidugi ei saanud, aga oli oht, et ta võib oma semudega tagasi tulla ja võtta ka muid asju kaasa, aga õnneks jäid asjad siiski alles. Üpris ebameeldiv koht oli sellegipoolest.
Pärast minu hommikust (kolmapäev, 26.05.) põlvini mudas solberdamist (põõsas käimine osutus oodatust komplitseeritumaks) panime asjad kiiresti kokku ja tegime sealt minekut. Enne järgmist peatust poe ees kooserdasid täiesti süüdimatult keset teed sedapuhku kitsed. Pool üks istusime Sambiri raudteejaamas, nautisime päikest ja rüüpasime kesvamärga, ainult paar päeva jäi veel Ukrainas olla. Ilm ja muud jamad olid meid nöökinud küll mehemoodi, aga nüüd, kui päike väljas, oli ikka hea meel, et just sinna kanti ratastega läksime. On ju kõvasti mida meenutada. Poole kolme paiku hakkas jälle vaikselt tibutama, kuiva ilma oligi juba liiga kauaks hoidnud vist. Poe ees, müüri peal sahmisid üksnokk-mustvindid edasi-tagasi, ju neil mingid soovid olid. Poe räästa all olid ka mingid satikad, Kidra arvas, et need võivad pääsukesed olla. Selles külas tekkis ka pealkiri kogu meie ettevõtmisele Kidra suu läbi – optimistide suvelaager Ukrainas. Kidra võlgneb selle au eest siiamaani meile 1000 grivnat (iga teenus=1000 grivnat jutt tekkis juba Lvivis, kui meid rongi pealt maha jäeti). Kui arvasime, et selles reisistaadiumis on kõik hädad juba seljataga, siis eksisime rängalt. Mu rattal läks ka kolmandat korda külavaheteel tagumise ratta kumm katki. Sedapuhku suure aupauguga, nii et ka välimisel kummil oli kena auk sees. Parandada seda enam polnud võimalik, nii et tuli edasised kilomeetrid taas ratas käekõrval liikuda. Küll see tegi meele heaks ikka. Selgeks sai ka see, et Lvivi me ratastega tagasi sõita ei saa, seega tuleb Ukraina raudtee teenuseid veelkord kasutada. Aga rongi peale tuleb enne ka jõuda, me olime sel hetkel kusagil pärapõrgus. Mingit põlluvaheteed mööda sammusime siis. See päev tuligi laager jälle suvalise võsa taha üles panna, päris märg oli olemine ja mitte eriti meeliülendav.
27.05. hommikul 9.30 äratus, et rongi peale jõuda. Kaardi pealt mingi küla peilisime välja, kust rong võiks minna Sambiri suunas – ilmselt tuli seal ka öömaja võtta, enne Lvivi rongi peale minekut. Tammusime siis põlvini märjas savis ja mingit purretpidi üle jõe. Mella arvas, et see oli raudselt Stalini vanaisa meistriteos. Raudteejaamas selgus, et rongini on aega üle 3 tunni.
Lõpuks jõudsime õnnelikult Sambiri ja võtsime hotellis Imperial toa 310 grivna eest. Päris õudne oli meie välimus, ime, et meid üldse tuppa lasti – oleks voolikuga paras üle lasta olnud eelnevalt. Aga pesta oli küll äärmiselt mõnus! Kotis olid mul sokid isegi lõpuks ära kuivanud (neid sai kuivatada matka algusest saadik). Ja siis siirdusid „härrad“ restorani kolmekäigulisele õhtusöögile, ühel uhkem „frakk“ seljas kui teisel. Seekord oli päriselt ka kolm käiku, mitte leib, vorst ja pakisupp nagu tavaliselt. Soe toit teeb südame soojaks küll, kui peale pakisupi ja tee pole mitu nädalat midagi sooja saanud (Kidra organism ei pidanudki sellele valule vastu, pikaks bussisõiduks on ju tore, kui seest segamini lööb). Tühja sellest 160 grivnast.
28.05. – lahkumispäev. 12.32 läks rong Lvivi ja sealt saime ka läbi Lvivi linna bussijaama muidugi jala kõndida 9-10 km ratas käe kõrval. Õnneks oli päike viimaseks päevaks meile halastanud. 19.30 saime rattad tendi sisse mässitud (komps oli oluliselt väiksem kui Tallinnast tuldud pappkarpidega). Selle päeva esimene suutäis sai siis söödud juba kell 19.45.- pole paha. Buss väljus 21.00. Lvivi bussijaamas ringi takseerides kohtusime ühe eestlasega, kes oli samuti Ukrainas rattaga sõitmas käinud, üksinda. Tal läks ratas suhteliselt kiiresti katki ja „oli sunnitud“ mõne päeva Mustal merel mingi sõjaväeaegse sõbraga jahi peal mõõdutundetult alkoholi tarvitama. Ei vedanud tõesti mehel!
Rattad saime suhteliselt hästi seekord bussi peale ja sõit kodu poole läkski lahti. Kui Riiast Lvivi sõites tegi buss iga 4 tunni tagant peatuse, siis nüüd oli 14,5 tunni jooksul saanud jalgu sirutama ainult ühe korra. Mellal läks selles mõttes muidugi paremini, et kahtlane nägu nagu tal on, võeti ta Ukraina-Poola piiril bussi pealt ainukesena terve bussi peale maha oma kompse lahti laotama. Tema viga oli vist selles, et oli julgenud piirivalvurile isegi otsa vaadata, kui too reisijaid bussis takseeris. Aga lõpuks said kõik kannatused kannatatud ja sõit lõppes edukalt Tallinna bussijaamas. Järgmine aasta siis jälle. Seekordne kilometraaž kujunes mingi 400 km ringi, aga arvestades sealset maastikku ja meie (õigemini minu) äpardusi, siis pole kõige hullem.
Kui nüüd keegi küsib, et miks, arvestades jutu sisu, oleme oma matka pealkirjaks pannud optimistide suvelaager Ukraina vihmametsades, siis sellele on seletus täitsa olemas. Need mõtted ja väljendid tekkisid kõige raskemates oludes, kui juba mitu päeva oli lakkamatult sadanud ja mingit lootuskiirt ei paistnud kusagilt. Näiteks, kui keegi ütles, et näe, vihma ei sajagi, siis oskas keegi kindlasti lisada lause lõppu: „veel“. Või siis, kui keegi lootusrikkalt pakkus, et „kas mulle tundub või taevas lähebki selgemaks“, siis tuli kindlasti vastuseks „tundub!“. Selliseid „pirne“ tuli muidugi teisigi, kus natukenegi rõõmsam kaaslane maapeale tuli tagasi tuua. Nii need optimistid kord juba on.
Pildid:
www.album.ee/ramones (optimistide suvelaager)
No comments:
Post a Comment