Iga suve lõpus on meil nagu aamen kirikus ettenähtud rattamatk kuskil Eesti kaunites paikades. Selle aasta sihtkohaks sai valitud Hiiumaa – eesmärk oli Hiiumaale tiir peale teha. Sedakorda võtsid Hiiumaa avastusretkest osa: Za-Za, Kidra, Mella ja mina. Meiega pidi liituma veel üks kuli, aga tema hüppas siiski alt ära.
Alguse sai kõik sellest, et hakkasime 27. augustil 2010 pidama Kidra kaasa Za-Za sünnipäeva. Oma akustilise kavaga astus seejuures üles ka rahvakunstiansambel KukeProtest, keda täiendasid hiljem lembelaulik Crett (peaaegu sama hea laulja kui Sulo!) ja Lefka. Piduliku õhtu viimane esineja oli Al SoulOutist. Kontserdi ajal sai manustatud piisavalt alkoholi, et teha kerge uinak enne hommikust rattamatka algust.
28. augustil, mis oli pühapäev, kell 14.30 välja puhanuna (välja arvatud Kidra, kes oli suutnud ennast varahommikul kohe pärast kukelaulu juba uuesti täis kaanida) hakkasime siis liikuma Hiiumaa poole plaaniga jõuda päevaga umbes poolele teele Haapsallu. Selge oli see, et ühe päevaga me Raplast Hiiumaale poleks jõudnud. Tee peal tegime kerge õllepeatuse Sikeldi bussipeatuse juures enne Varbola linnust, jõudsime omadega Varbola poodi, kus võtsime kerge eine ja muidugi õlle. Edasi viis tee Ellamaa kanti. Seal kohtasime Mella sõber Marksi, kes tegi õues parajasti tööd. Kuna tema naist ei olnud juhtumisi kodus pakkus ta lahkelt öömaja ja sauna (kuigi ta oleks seda teinud ka siis, kui naine kodus oleks olnud). Algul mõtlesime, kas on ikka viisakas niimoodi järsku sisse karata, aga sauna pakkumine otsustas asja. Marks tahtis autot heinamaalt ära ajada, aga jäi kinni ja siis meie suured ja tugevad mehed üritasime ta välja lükata. Kuna meie jalad olid väntamisest väsinud ja käed ei suutnud korralikult õlletki hoida, jäigi auto sinna ja meie otsustasime hoopis sauna minna. Pärast sauna oli hea magada puhaste linade vahel pehmes voodis. Selja taha olime jätnud 68 km maanteed (Kidra juurest Marksi juurde Ellamaal).
Järgmise päeva, mille daatumiks 29.08.2010, sihiks oli jõuda õhtuse praamiga Hiiumaale. Ilm oli üpris mõnusalt soe. Pärast võileibade nosimist, paari õllelonksu ja Marksi käest teejuhiste küsimist, hakkasime edasi liikuma. Kell oli 9-10 vahel hommikul. Pärast natukest maad sõitmist olime Ellamaa asulas, kus oli nelja tee rist. Sealt ei osanud kuhugi edasi minna (vaatamata Marksi näpunäidetele, mille me suutsime juba ära unustada). Õnneks üks kohalik õpetas meid edasi ja nii jõudsimegi oma esmase sihtmärgini ehk vana raudteetammini, kust kunagi rong Haapsallu oli sõitnud. Mööda seda tammi plaanisime kihutada kuni Haapsaluni. Aga kuna aega oli ja Järveotsa järv ei olnud kaugel, mõtlesime sealt läbi põigata. Me Kidraga kastsime ennast järvegi. Kidra läks valge inimese kombel ujumissillalt vette, aga mina arvasin et see on liige lihtne ja võsast on palju parem sisse karata. Ujusin selle hiilgava plaani tõestuseks reitpidi vastu mingit roigast, millest pärast kenake sinikas tekkis, mis peaaegu tervet kintsu kattis. Ujumas käidud hakkasime edasi sügama. Lepaste lepistikust leidsime mälestusmärgi nõukogude lenduritele, kes olid sinna 80-ndate lõpus või 90-ndate alguses (täpselt ei mäleta) suutnud alla kukkuda. Enne Ristit oli tee peal vaatetorn, mille otsast polnud näha suurt midagi peale sirge tee, kuna torn oli madalam kui kõrval kasvavad puud. Egas siis midagi - ruttu Risti poodi ja õlled keresse. Ostsime sealt kaasa ka tee peale manti ja pisikese pausi järel jätkasime teekonda. Ei saanudki sõita rohkem kui paarsada meetrit, kui meie ees oli Risti raudteejaam, kus on mälestusmärk Läänemaalt Siberisse küüditatutele. Päris huvitav rööpavarras oli püsti. Pildid tehtud sõitsime edasi. Järgnesid Palivere ja Taebla vanad raudteejaamad, mille juures jälle õllekest sai libistatud. Taeblast ei tohiks Haapsallu enam palju maad olla - mitte rohkem kui 10 km . Kella 14 paiku olime juba omalegi suureks üllatuseks Haapsalus (olime arvestanud, et jõuame hiljem). Säästuka ees avasime enda selvesöökla ja tegime kerge eine ja õlled. Arutasime, mis siis edasi teha. Otsustasime, et mis siis ikka muud, kui praami peale. Kell 15 hakkasime minema, et jõuda 16.30 praamile – Haapsalust Rohukülla on ca 10 km . Sadamasse jõudes vaatasime merele ja mis sealt vastu paistis ei olnud eriti rõõmustav. Taevas oli potisinine ja nägime ka mitut trombi. Praami peal olles avastasime, et eemal on vihm nii tugev, et Vormsit enam ei näegi, aga meie kohal ei sadanud. Enne Heltermaale jõudmist vaatasime, et pilved olid jõudnud mandrile. Õnneks meid seal enam ei olnud. Kell 18.00 randusime ilusti Heltermaal ja võtsime suuna Sarve poolsaarele, kus oli plaanitud mööda saata teine öö. Pärast mõningat vingumist kruusatee üle ja kartuses, et seal pole kuhugi ööbima jääda, leidsime siiski vägagi korraliku telkimiskoha, kus isegi lauad ja lõkkekohad olid, mereni ainult paarsada meetrit. 18.20 olime siis telkimiskohas, kuna ilm oli sünge ja taamal müristas panime ruttu telgid püsti. Õnneks (Mella muidugi oli kurb nagu tavaliselt, kui midagi ei saja) ei hakanudki sadama ja sai rahulikult õues sööki ja jooki nautida. Õhtusöök oli küll maitsev, aga siiski kahjuks ei saanud minu lemmikut männimampli kisselli seene-vahukoore lisandiga (gurmee!). Seljataha oli jäänud täna 69 km . (kokku siis 137 km ).
30.08. Tänane äratus oli juba kell 08.00, kui Kidra tuli meie telgist priimust nõudma, et kohvi keeta. Taevas oli selge, päike säras, kõik 5+. Niisiis oleme teada saanud kuupäeva ja ärkamise kellaaja. Umbes pool kümme hakkasime laagripaigast liikuma, et jõuda varakult Suuremõisa poodi õllede juurde. Õlled käes läksime kohaliku mõisa juurde nende head maitset nautima (sai hetkeks ennast mõisahärrana tunda) ja mõisa olematut ilu vaatama. Ainult uks selle mõisa puhul oli vaatamist väärt. Müüride vahele oli isegi kossuplats tehtud, see oligi paras koht õlle mekkimiseks.
Oma teeviidad võivad hiidlased metallikokkuostu viia, näitavad aiateibaid. Sarve telkimisalast on sadamasse ca 4 kilti ja Suuremõisa poodi 9,5 km .
Õlled keresse keeratud võtsime sihi Kassari poole. Tee oli hea ja autodevaba. Vaemla jões tegid Kidra ja Mella kerge loputuse. Kuna vool oli kiire ja jõgi sügav ei söandanud nad päris sisse karata (oleks võinud ja telginööridega ennast silla külge siduda ja siis kümmelda keset jõge) ja pesid kaldal olles. Kerge kosutus külmast veest võetud, sõtkusime aga edasi. Kassari tee peal oli hetk, kus oli tunne, et alles äsja on see tee olnud vee all. Kahel pool oli vesi ja tuul oli kah tugev. Edasi rühkides nägime silti, mis näitas tuuliku ja kabeli suunas. Keerasime suurelt teelt ära ja poole ühe paiku jõudsime kabeli juurde, kohalike vaatamisväärsustega tutvuma. Tuulik oli nagu tuulik ikka ja kabelgi väljanägemiselt ei miskit erilist, aga sinna on maetud paljud tuntud inimesed ja mitte nii väga tuntud – näiteks kõrvuti mõisnik ja mõisa seatalitaja Sigade-Aadu. Mingi kohalik Jeesus olevat ka sinna maetud.
Kabel vaadatud, lasime aga jalgadel käia, sest pood ei saanud enam kaugel olla ja õlle maik hakkas juba ununema. Enne poeni jõudmist saime kokku hoopis suure kuulsa Leigeriga, kes on Hiiumaa vägilane. Suure Tõllu vennapoeg. Talle oli küll pronksist kest ümber valatud, aga tundsime ta siiski ära. Ta oli just kiviga, millel kaks meest peal, Sääretirpu minemas, kui teda oli tabanud sulapronks ja nii nad seal nüüd siis seisidki tee ääres isekeskis. Tegime kohaliku kuulsusega pildid ära ja suundusime lähimasse „marketisse“ kesvamärjukest otsima.
Tahtsime ka hirmsal kombel oma lemmiklõunat saada, mis koosnes jälle muidugi saiast, majoneesist ja viineritest, aga kahjuks ei olnud saia-leiva auto veel saabunud. Otsustasime siis seniks ainult õlut juua ja oodata. Lõpuks leivaauto saabus – Porshe! Toredad leivaautod siin Hiiumaal, tuleb nentida. Pood tundus olevat selline turistide jaoks tehtud auk, aga õlu on külmas ja see on ju lõppude lõpuks peamine. Nüüd siis saime ka lõunatada. Ilm oli super, päike paistis, aga samuti ratturite sõber tuul oli arvestatav. P.S. Hiiumaa teeäärsed peldikud on uhked – puhtad ja sisaldavad isegi paberit. Mandri peal seda naljalt ei kohta.
Kõhud täis võtsime suuna Sääretirpu. Väga lahe pikk kitsas neem, kust super vaade merele. Et minna edasi, läksime tagasi poe manu, panime teemoonaks õlled kotti (mine tea, mil tee peal nõrkusehetk tabab, mida ainult õllega ravida saab) ja suundusime Emmaste poole, mis on peaaegu lõunapoolseim tipp Hiiumaal. Tee oli endiselt hea ja mõnus oli sõita. Ühe õllepeatusega jõudsimegi Emmastesse, kus varusime omale õhtuse mandi ja hakkasime liikuma Sõru poole. Sinna kanti oli plaanitud järgmine ööbimine. Natuke ekslemist ja kahtlemist ja saime õige teeotsa kätte. Ja etskae, isegi seal külas oli täiesti avatud pood. Ei miskit muud siis, kui ratastelt maha ja õlut ostma. Ei saa ju poest seakombel peatumata mööda sõita! Poe ees üks mees küsis, et ega me ometi Saaremaale ei taha sõita (Sõrust viivad paadid Saaremaale). Ei tahtnud. Selle peale kostis taat, et väga hea, sest praami sinna see päev ei lähegi. Kidra ja mina, kes me lahkusime poe eest viimastena märkasime, et mees, kes meid kõnetas ostis poest pooliku. Selge siis, miks laev ei saa sõita – kapten on surnud ja meeskond on joonud end täis! Seejärel liikusime edasi, et otsida telkimiskohta.
Kuna olime teadlikud, et Sõrus peaks olema mere ääres kaev, olime võtnud kaasa ühe tühja pudeli ja oma üllatuseks leidsime kaevu täiesti mere äärest – u 5-10 meetrit merest. Täitsime pudeli ja jätkasime otsinguid. Üsna varsti leidsimegi majaka, mis asus teest eemal, aga kuna silt näitas „tulemärgid“ ja tee viis metsa vahele, otsustasime minna vaatama ja nii me ta leidsimegi. Pärast kella 6 saime laagri üles, panime paja podisema ja kiirnuudlid rändasid peagi ka kõhtu. Ilus koht oli. Päeva distantsiks sai 70 km . Kõik olid rõõmsad ja terved.
Majakas vaadatud, meres käidud, supp ja viinad sees, oli möödunud jällegi üks tore päev. Kokku kilomeetreid seljataga 207.
PS. Pärast viina manustamist ei teadnud tuntud orienteeruja Ergli metsavaht ehk siis mina, kus pool kodu on ja hakkasin mere poole astuma. Za-Za ja Kidra suunasid mu siis õnneks oma telgi poole kenasti tagasi. Hommikul selgus tõsiasi, et ma olin oma magamiskoti ja pusa öösel igaks juhuks meeltesegaduses telgist välja visanud, mistõttu värisesin terve öö ja hommikupooliku.
31.08.2010a. Palju õnne ZA-ZA!! Za-Zal oli siis sünnipäev. Algab päev uus, tööle me ei lähe!!! Ratta selga võib küll minna. Äratus arvatavasti miski 9 ajal. Laagrist lahkudes siirdusime tagasi õhtul tuldud teed mööda. Kaevu juures tegime peatuse, et hambaid pesta ja vett kaasa võtta. Kaevu peremees tuli meiega juttu puhuma ja ütles, et seal kaevus pidavat olema Hiiumaa puhtaim vesi. Maitses küll hea, aga heale kaevuveele tuli muidugi peale valada ka odralinnastega maitsestatud vett ja nii me siis poe poole suuna võtsimegi. Nagu me eelmisest päevast teadsime ei olnud külm keelekaste meist kaugel. Mõnulesime poe ees päikese käes tubli tunnikese ja natuke rohkemgi ning vajutasime siis aga uuesti pedaalidele. Eesmärgiks oli jõuda Ristnasse (läänepoolseim tipp). Teadsime, et umbes 10 kilomeetri kaugusel Nurstes on pood ja ei hakanud õlut kaasa tassima, lõuna plaanisime kah sinna. Nurste poe juures sai söömapeatus tehtud. Ikka meie lemmiklõuna. Poe ette vuras üks omaette lahe sõiduk. Käruga mopeed. Mella tahtis selle ratta vastu vahetada (ikkagi abimootoriga sõiduvahend), aga peremees ei olnud nõus. Kõhud täis ja tuju hea liikusime edasi. Järgmine suurem peatus pidi olema alles Kõpus ja sinna oli üle 20 km maad. Seega elementaarselt võtsime kotti mõned õlled ja hakkasime minema.
Kuna tee oli ikka hea ja samas ka igav, siis tee Kõpusse erilist pingutust ei nõudnud. Kõpus saime vahelduseks üsna korraliku tõusu võtta (esimese oma teel siiani) ja jõudsime tuletornini. Aga Kõpu tuletorn on küll üpris võimas vaatepilt – maailmas vanuselt kolmas töötav tuletorn aastast 1513. Kuna tuletorni nägi ainult seest ja vaateplatvormile ei saanud, siis ei hakanud sinna ka minema. Saatsime hoopis Za-Za uurima kõige tähtsama ehk poe asukohta. Saanud selle teada suundusime sinna. Päris lai valik oli seal poes – Laua viin 90 EEK poolik, 3 sorti õlut, kartulikrõpse ja pesupulbrit Bio-Est. Süüa siit suurt midagi võtta polnud, aga milleks meile söök – viina ju saime. Viingi oli poes leti all. Algul vaatasime, et ei olegi poes viina, aga küsimise peale võeti kapist välja. Selle põhjuseks, miks viina leti peal ei hoita oli see, et kohalikud tahavad viina raamatu peale võlgu saada, aga kaua sa ikka annad. Istusime puude alla tehtud laua taha ja libistasime õlut, sõime krõpse ning mõtlesime, mis siis edasi ja mida õhtuks kaasa osta. Ostsime oma asjad ära ise veel mõeldes kas võtta kohapeal veel üks õlle või mitte. Ostsime asjad siiski ära ja libistasime oma esimest õlle, kui äkki pandi pood lihtsalt kinni. Keset päeva. Tabalukk ette ja pidu läbi. Hommikul kell kümme lubati taas avada. Niisiis õlled joodud asusime edasi Ristna majaka poole teele lootusega seal ümbruses ööbida. Teel libisesime Mellaga vaikselt eest ära ja Za-Za ja Kidra jäid natuke maha. Küllap nad peesitasid sadulas seal. Aga kuna ilm oli ilus ja kiiret polnud, siis miks mitte. Niimoodi vaikselt kulgedes märkasid nad tee ääres maja küljes silti „Mere kaubamaja“, millest meie mööda olime tuhisenud. Nad otsustasid sinna sisse astuda lootuses, et see mõni pood on, aga oli hoopis näitus asjadest, mis merest leitud. Küsisid perenaiselt ka võimalike telkimiskohtade kohta läheduses ja said teada, et Ristna tuletorni juures ei saagi ööbida (mis kohale jõudes vastas tõele, seal oli mingi surfaritele mõeldud rand), aga andis juhtnööre ja kaardi kuidas saada RMK telkimisalale, mis ei ole tuletornist kaugel. Tuletorn vaadatud suundusimegi telkimiskohta otsima ja jõudsime Hirmuste telkimisalale. Kohe, kui telgid püsti saime hakkas päris mehemoodi vihma ladistama. Laager sai püsti kella 7 ajal. RMK telkimisala oli super. Just sobilik vihma korral, sest seal sattus olema ka väga korralik katusealune kaminaga. Seetõttu vihm, mida tuli nagu oavarrest, ei seganudki meid õhtusööki söömast, tuld tegemast kaminasse ja kamina ees vaikselt hundijalavett Za-Za terviseks vihtumast. Viin ja pakisupp läksid libedalt, sest tegemist ju siiski juubeli söögi ja joogiga. Pärast päikeseloojangut jäi ka vihm järele. Aga tule ees oli mõnus istuda, seljataha oli jäänud sel päeval 65 km (kokku olime maha vuristanud juba 272 km ).
Järgmine päev oli 1. september. Kooli ei lähe, kodu ei leina, miskit ei tee teie heaks… sellised lood siis tarkusepäeval tulid meelde. Kell on 10.30 oli laager koos ja minek. Telgid olid vihmale kenasti vastu pidanud. Kidra soovis kõigile maailma koolilastele head kooliminekut ja pühendas neile õpetussõna: „Männimetsast kasetohtu ei leia!“. See on oluline tarkusetera, mida tasub ikka meeles pidada.
Olime niisiis jõudnud järgmisse päeva ja ka kuusse. Hakkasime aga edasi sõtkuma esmase plaaniga jõuda Kõpusse. Tee läks läbi metsa ja oli kruusane, tee peale jäid mõningad tõusud-laskumised. Kidra tundis oma maastikuratta seljas ennast nagu kala vees. Päris mitmed setmed kilomeetrid tuli mööda seda teed kulgeda.
Jõudsime lõpuks Kõpu poeni ja oma suureks ja ebameeldivaks üllatuseks selgus, et see oli suletud. Mõtlesime, et mida kuradit nüüd siis teha. Kidra ja Zaza läksid tõid ühe külamehe kaevust vähemalt vettki ja sõitsime edasi Luidja poole, lootuses sealtki vähemalt poodi leida. Laagripaigast oli seljataga umbes 10 km ja ees ootas veel sama palju. Jõudnud Luidjale saime uue üllatuse osalisteks, sest ka see pood oli kinni (sedapuhku permanentselt kinni). Järgmine pood alles Kõrgessaares, kuhu oli jälle umbes 10 km . Kõht hakkas vaikselt pilli lööma, sest heintega ei täida ju kõhtu. Nosisime ainult kuivatatud puuvilja segu ja pähkleid ja väntasime siis edasi. Sest ega see tee ei vii kuhugi, kui ise ei sõida (hiidlaste vanasõna). Asi hakkas juba vägisi kiskuma ekstreemspordiks, aga teha ei olnud ka midagi. Teel tulime mööda Rebastemäest, kus saime teada, et Hiiumaal on 413 erinevat seenesorti, sh haruldane põdramokk. Õnneks oli tee hea ja ilm ilus ning jõudsime kenasti kella 2 paiku Kõrgessaarde. Istusime siis aga jälle poe ette muruplatsile maha sööma, mina oma kargu peal läksin poest õlut juurde tooma. Arvestades sellega, et nüüd enne Kärdlat (kuhu pidime jõudma alles järgmise päeva lõunaks) ühtegi poodi ees teadaolevalt ei pidanud olema, ostsime ka kogu teemoona kohe ära.
Puhanuna ja söönuna rühkisime jälle edasi. Teepeale jäid sellised kohad nagu Rootsi ja sealt edasi juba Sigala. Ma pole päris kindel, kas ma tahaksin vastata küsimusele elukoha kohta, et elan Sigalas.
Tee oli jällegi suhteliselt üksluine, ainult korra peatusime ja istusime metsa all sambla peale jalga puhkama. Varsti jõudsime Tahkuna militaarmuuseumisse, kus on palju igasugust sõjatehnikat ja muid sõjaga seonduvaid asju. Oli ka varjend tuumaplahvatuse üleelamiseks. Muuseumist saime ka veepudelid täidetud - meie imestuseks selgus, et kohapeal ei olegi kaevu ega kraani ja vett toovad nad suurte pudelitega Kärdlast. Õnneks ei olnud muuseumi kuraatoril veest meie jaoks kahju. Tahkuna tuletorn ja Estonia huku mälestusmärk olid ainult paari kilomeetri kaugusel. Tee ääres enne majakat oli päris mitu sõjaaegset punkrit näha. Käisime ka ühes sees, aga midagi eriti huvitavat ei leidnud, kuigi muljetavaldavalt suured on need punkrid. Jõudsime siis lõpuks oma päeva teekonna lõpp-punkti mere äärde Tahkuna majaka juurde. Kuna mingit tähistatud telkimiskohta ei paistnud läheduses olevat, läksid Kidra ja Za-Za tuletornist küsima, kus telkida võiks. Algul hakati midagi seletama, et ega nagu eriti ei võigi, aga kuuldes, et meie seltskonna moodustavad ainult 4 inimest, siis juhatas majakavaht meid sõna otseses mõttes metsa, mere äärde mändide vahele (küllap on seal varasemalt käinud inimkarjad oma loomaliku käitumisega kohalikud hellaks teinud). Valisime siis ilusa koha ja panime umbes kella seitsmeks telgid püsti. Sai ka korra merevees ennast puhastada. Söödud, joodud, kammitud. Päeva distantsiks seekord u 50 km (kokku 322 km ). Päike paistis, väga mõnus oli mändide all sambla peal istuda ja õlut noolida. Mella tegi mulle üllatuse ühe kauni kärbseseene näol (poisid sööge seeni, hallutsinogeeni!), aga ma loobusin siiski sellest ahvatlusest. Mulle sobivad ainult männimamplid. Päike loojus otse meie ette mere taha. Pole paha variant selle taustal teed keeta ja unerohtu pudelist kummutada.
2. septembri hommik. Kidra oli juba oma igahommikused ringid ära kaapinud ümbruskonnas ja tuli vist hakata liikuma. Esimesed 6-7 kilomeetrit kulgesid mööda metsavaheteed, mis oli suhteliselt raskesti rattaga läbitav. Kidra sõitis rajaleidjana kõige ees. Vahepeal oli küll tunne, et kus kurat me nüüd siis oleme sattunud. Normaalse kiirusega see tee sõita ei võimaldanud – konarlik, kivine, suured loigud. Tee ääres metsas pidi olema mitu betoonist punkrit, nõukogude ehituseimet, aga meie leidsime vaid ühe. Mäe otsas oli seal suur patareikaitse suurtükk asunud. Edasi läks tee veelgi hullemaks. Vahepeal tekkis tunne, et Kidra tahab meid ära eksitada, aga Kidra õnneks jõudsime ikka lõpuks suure teeni, kus ootas „Pööru-poi“ baar, mis oli siiski vist viimased aastakümned juba suletud olnud. Tee läks läbi Lehtma, kus suurt midagi vaadata polnud. Järgmine sihtkoht oli Kärdla. Kärdlas sõime poest hangitud manti (esimest korda ei olnud vist söögiks viinerid ja sai!) postkontori ees muru peal. Söönud-joonud jätkasime teekonda. Enne, kui jõudsime kesklinnast välja kohtasime Tanelit KukeProtestist, ajasime temaga paar sõna juttu ja edasi. Tee läks kohe pärast Kärdlat ülesmäge, see oli pikk ja väsitav. Esimene korralik tõus üldse Hiiumaal. Natuke maad edasi oli tee peal Kärdla meteoriidikraatri vaatetorn, mis oli taas suhteliselt madal. Infotahvlilt saime teada, mismoodi see meteoriit sinna oli kunagi kukkunud (see pidi päris mitu head aastat tagasi juba olema!). Meteoriit oli seal korralikult seda maapinda deformeerinud, seetõttu olid ka järgmised kilomeetrid pidevalt üles-alla. Selline vahelduv maastik lõppes alles natuke enne Suuremõisat. Suuremõisas tahtsime kohe ühe väikse õlle võtta ja siis edasi minna, aga võta näpust. Poe ees passisid mendid ja me ei tahtnud neid nende nina all õlledega ärritama hakata. Võtsime siis ainult natuke nosimist ja läksime taas mõisa juurde keha kinnitama. Söömise ajal sai otsustatud, et kuna aeg oli varane, siis võiks ka kohe sadamasse sõita ja mandrile tagasi minna. Algse plaani järgi pidime veel ühe öö kusagil Hiiumaa pinnal veetma, tõenäoliselt samas kohas, kus esimesegi öö – Sarves. Tuul oli juba ka tõusnud ja hakkas tunduma, et ilm hakkab kehvaks minema. Tõotas kerget tormi. Võtsime siis poest kõik vajaliku kaasa ja hakkasime sadama poole minema. Mendid olid poe eest minema läinud ja kolinud natuke eemale võsa alla suure tee ääres, meid nad ei torkinud. Edasi sadama poole liikudes tuul aina tugevnes. Sadamas oli tuul juba nii tugev, et tahtis sokid jalast puhuda. Za-Za ei jõudnudki enam vändata, vaid läbis viimased meetrid jala. Piletimüüja küsis ka, et kas maarotid lasevad tormi eest jalga. Me muidugi ütlesime, et ega torm meid ei heiduta, vaid et saarele sai tiir peale tehtud ja pole seal enam mõtet vahtida. Kell 16.00 läks siis praam välja ja 17.30 paiku olime jälle mandril. Päris kenake tiir sai see Hiiumaal tehtud. Mõtlesime Haapsalust välja sõita ja ööbimiskoht otsida. Aeg surus kah peale ja enne pimedat oli vaja telgid püsti saada. Tuul puhus väga kõvasti ja loomulikult vastu. Haapsalu raudteejaamas sai veel viimane õllepeatus tehtud. Otsisime juba mööda vana raudteetammi sõites mingit metsaalust, kuhu ööbima jääda. Umbes 10 kilomeetrit edasi leidis Kidra ühe metsatee ja sealt edasi minnes ka sobiva koha ankrusse jäämiseks. Mella natuke jonnis (tahtis veel edasi sõita mõned head kilomeetrid, kuna tema varasem treeningmaht oli meist kõige suurem), aga kuna meid oli rohkem, siis jäime ikkagi sinna. Füüsis oli päris läbi, tuleb tunnistada. Metsas tuult eriti ei olnud ja vihma ka ei sadanud, kuigi pilved olid kurjakuulutavad. Sõime ja jõime ja olime õnnelikud, et see päev jälle hästi oli läinud. Päeva distantsiks u 60 km . Logiraamatusse läks kirja ka minu lemmik magustoidu retsept -
nimetus: seenekissell.
retsept: näputäis põdravittu ja 2 spl munnimamplit (rahvassuus tuntud ka kui põdramokk ja männimampel). Veebruaris, täiskuuööl, seitsme tee ristis kasvavad kõrvuti põdravitt ja munnimampel. Mitte segamini ajada, sest potti tuleb panna kõigepealt põdravitt ja siis munnimampel. Kui paned vastupidi, siis pole see enam kellegi söök, vaid mingi lurr.
Keegi teadis veel eelnevale lisada tarkusetera, et iga hea kokk oskab korraliku toidu perse keerata!!!! Need aegumatud mõtteterad said paberile telgis taskulambivalgel, kui ka haljas juba oma töö teinud oli.
Oli saabunud öö ja väsimus, vihma veel ei sadanud. Selja taha jäänud kokku 382 km .
3.09.2010. Kojuminek! Nüüd oli vaja veel ainult Riisiperre jõuda, et rongi peale ronida ja oma märg ja väsinud perse koju tagasi vedada. Hommik algas vastiku sajuga, telgist välja eriti ei kippunud (see oli ka matka peale esimene hommik, kui vihma sadas). Kui Kidra ja Za-Za veel eelmisel õhtu mõtlesid, et jätkavad oma teed ratastega Raplasse, siis nüüd võtsid ka nemad ruttu vastu otsuse tulla koos meiega Riisiperre rongi peale. Kui vihm natuke vaiksemaks jäi sai kiiresti väike lahustuv kohvi keedetud ja asjad kokku pakitud. Aega ei olnud eriti palju, sest rong ei taha enamasti meie järgi oodata. Niisiis hakkasime ruttu väntama plaaniga Paliveres söögipeatus teha. Kuna raudteetamm oli vihmaga pehmeks muutunud sõitsime Paliverest edasi mööda suurt teed, mis autode poolest oli küll kehvem, aga tee poolest parem valik. Ristil jälle peatus ja taas mööda suurt teed edasi, viimase peatused plaanisime teha enne raudteetammile pööramist bensukas. Riisiperre suurt teed mööda ei saanud minna. Viimane sõidupäev oli küll meeliülendavalt kaunis - vastutuul, vihm ja tõusud võtsid täitsa läbi. Jõudsime väsinuna, märjana ja külmunult lõpuks sinna bensukasse. Õnneks sai sealt õlut ja ZaZa-le kuuma kohvi osta. Aga ega meil ka eriti aega enam ei olnud ja ees ootas veel 10 kilomeetrit sõitu, mis tundus antud ilmaoludes juba pikk maa. Suurte pingutustega jõudsime siiski õigeks ajaks rongile.
Mella väljus rongist Rahumäel, sest kesvamärjuke tahtis taas loodusesse pääseda (elektrirongid sellist luksust nagu WC ei oma). Mina hüppasin maha Lillekülas. Kidra ja ZaZa sõitsid Baltasse Rapla rongi ootama. Õnneks ei olnud vaja kaua oodata, kõigest pool tundi, siis sai teise rongi peale minna. Kokku kogunes reisi peal kilomeetreid 451. Mati Alaver võib-olla ütleks ka selle peale: pole paha! Lõppkokkuvõtteks oli kõik ilus ja hea, sest kõik on hästi, mis on hästi.
pilte näeb siit: http://album.ee/album/534393/50248171
No comments:
Post a Comment