Tuuletallajad Lääne-Euroopas 2008

TUULETALLAJAD LÄÄNE-EUROOPAS 2008

Kogu selle jutu on käsitsi kirjutatud blogist ümber trükkinud Margus. Tema lõbus salmike "Väike-Paala õllekas" soojendab minu südant külmadel talveõhtutel, kui unistan kevadest, soojast tuulest ja uutest ja huvitavatest paikadest, kuhu me oma rännakutel ehk kunagi satume. Võimalik, et plaan Saksamaale minna sündis samuti Väike-Paala õllekas, aga see ei oma tähtsust, kuna seda paika ei eksisteeri enam mujal kui meie mälestustes. Sulgudes olevad märkused on minu tehtud, nii nagu ma neid täna mäletan. Meelis.

Juhul, kui kellelgi pärast seda sissejuhatust on viitsimist see jutuke läbi lugeda, oleksime väga tänulikud.

Lugupidamisega, Margus ja Meelis.

Ühel kaunil kevadpäeval olime Meelisega kerget õlunaadi limpsides otsustanud rändama minna. Mitte niisama lonkima mööda metsi ja soid, vaid teisele poole merd, väljamaale ikka. Mõeldud, tehtud. Kui rahad koos lõpuks, hankisime tutvuse teel odavad laevapiletid Tallinnast Rostocki ning peagi saabus ka päev, mil tuli oma asjad kokku pakkida, ratta peale ronida ja laevale veereda. Ees ootas 30 tundi mõnusat seilamist Läänemerel Superfast laeva pardal.

Laev väljus Tallinna sadamast aprillikuu kaheksateistkümnendamal päeval kell 17.28.   Esimesed seiklused algasid juba laeval, kus suurest reisiärevusest jäime kenakesti vinti (kaasavõetud õllevaru kahanes imelise kiirusega nagu krati riisutud viljasalv ja juba laevale minnes käisime jalad harkis nagu meremehed).

19. aprilli hommikul kell 8, kui laev merelaineid kündis umbes poolel teel, tõusime laeva avatud salongis, kus me ööbisime (mulle oli harjumatu, et inimesed avatud salongis ennast põrandale viskasid nagu kodus pärast väsitavat tööpäeva, aga teel tagasi tegin samamoodi), üles ja kosutasime ennast taas ühe hea külma õllega. Peagi sai kaasavõetud õllevaru otsa ja ees ootas veel mitu tundi sõitu. Hea, et laeval müüdi magusat odavat mõdu. Ainult 4 eurot ühe vahva Saku Originaali eest. Ka hommikusöök, mis maksis 12 eurot läks kenasti sisse ja enesetunne läks veelgi paremaks, nii et mine liiguta või mägesid (see hommikusöök õigustas ennast igati- pugi või surnuks ennast selle 12 euro eest). Ka see rõõmustas, et istudes laeva salongis mängis taustaks mõnus rahustav tümakas ning sai ikka ja jälle mõne väikese euro eest maitsvat õlut lunastada baaris, et see „kultuurielamus“ üle elada. Meelis paistis natukene pahandavat, sest ta soovis juba ratta selga istuda, mitte ei tea mitmendat 4 eurost õlut sisse valada. Aga tuju oli meil siiski endiselt hea, tekkis ärevus eesootavast matkast, tundmatute paikade avastamisest (me polnud mõne inimese jaoks ehk pisut ebahuvitavates riikides Saksamaal ja Hollandis käinud). Aega aitas mööda saata ka hasartne kaardimäng „Küüned istmikusse“ ning paar järjekordset maitsvat õlut baarist. Tuju läks jälle ülemeelikumaks.

Rostockisse jõudis laevuke õhtul kell 20.46 ja seiklusrikas merereis saigi läbi. Esimene mure oli leida paigake, kus saaks telgi püsti panna, sest väljas oli juba kole pimedaks läinud. Ei näinud enam sõrmeotsagi silma torgata. Viimaks leidsime siiski sobiva põõsaaluse ööbimiseks (alguses valisime esimese ööbimiskohana sadamaterritooriumi, mis oli valve all ning tahtsime tõkkepuu alt läbi hiilida, aga läbi ruupori soovitati meil sealt heaga kiiresti jalga lasta). Telgi saime püsti ja heitsime reisiväsimust välja puhkama, et olla valmis järgmisel päeval algavaks teekonnaks ratta seljas. Ei heidutanud rändureid ka see, et öösel oli õõvastavalt külm - ehk 2-3 kraadi sooja -, mille pärast ärkasime öö jooksul mitu korda värisedes üles.    

Järgmise päeva, 20. aprilli, hommikul selgus, et telk oli püsti pandud üsnagi suure Rostocki linna keskel asuvasse põõsastikku, kus küll suuri maju läheduses polnud. Esimese asjana oli vaja õige teesuund kätte leida, et linnast kiiresti välja saada. Õhtuks oli plaan jõuda Wismari lähistele, mis seekord polnud võõrutushaigla Tallinnas, vaid kena hansalinnake Saksamaal. Õige pea leidsime meile sobiva 105. maantee üles ning panime rõõmsalt soovitule täpselt vastupidises suunas ajama. Jõudsime sõita 15 km seda mööda ja alles esimeses peatuskohas (vahel on ka tore, kui inimene sant on - nimelt tegi põlv mulle haiget ja käisin välja ettepaneku peatus teha) avastasime, et olime tühja tuult tallanud sõites vales suunas ning pöörasime ümber õigesse suunda tagasi. Lohutasime end sellega, et hommikul olid ju jalad merereisist pisut kanged ja nii oli vaja väike soojendus teha enne tõelist retke. 30 km oli selleks sobiv maa ja lihased said kenasti soojaks, juba tundsime ennast kui noored Kirsipuud. Teisel katsel suutsime siiski Rostockist välja õiges suunas kihutada. Esimese välismaise kolmekäigulise eine võtsime ette väikeses Saksa linnakeses Bad Doberanis. Need käigud olid siis viiner, leib ja pakisupp. Isegi tuntud kokk Imre Kose pole säärast rooga veel vaaritanud, see viis ränduritel lausa keele alla ning võttis pisut isegi ägisema.   

Esimene matkapäev oli väga sportlik, seljataha jäi 120 kilomeetrit, tõusude ja laskumistega. Kolasime ka pisut Wismaris ringi. Maalilise laagripaiga leidsime me, vahvad matkasellid, Wismari külje all autokummide prügila meeldivas läheduses. Lootuseks jäi, et politseihärrad sellises looduslikult kaunis kohas laagrisse seadmise eest oma platvormi peale ei juhata, sest olime eelnevalt kuulnud, et siinkandis päris iga mätta peale ennast maha parkida ei saa. Ja see lootus läks seekord õnneks. 2 õlut linnulaulu saatel enne magama heitmist olime igati ära teeninud. Sellevastu öösel oli jälle pisut vilu, magada eriti ei lasknud oma mugavatel asemetel telgis. Värisedes on üsna raske magada. Meelis arvas end äkitselt kuulvat metssea lähenemist ning kartes, et see tahab meie Tallinnast kaasa võetud matkaviinad (külmarohi!) tuuri panna, ronis kärmelt telgist välja, et sea rünnakut ennetada ja talle ise rusikahoop kõrvade vahele anda. Aga väljas ei olnud siiski kedagi - eks väsimus pikast rännuteest oli oma töö teinud (Margus on vana-rahu ise, teda ei sega ükski ümbritsev heli, kaasa arvatud minu hommikused tänitamised, et aeg oleks liikuma hakata). Lõpuks tuli ka uni.

Järgmisel päeval (21.04.) jõudsime Lübeckisse oma sinimustvalgete mastilipukestega. Ees ootas rongisõit Hamburgisse, et sealt edasi Bremenisse minna ja rattateekonda jätkata Hollandi suunal. Rattahundid nagu me ennast juba tundsime, ei suutnud aga raudteejaamas olevat piletiaparaati tööle meelitada ega teadnud, mismoodi sealt pileti peaks kätte saama (asja tegi eriti koomiliseks see, et aparaadil oli võimalik keelevalik, aga ka Marguse teadmised ei toitnud meid seekord). Vaatasime seda tehnikaimet lamba imestaval pilgul. Lõpuks leidsime siiski ka võõrkeeli valdava piletimüüja, kes meile lahkesti vajaliku sõiduõigust tõendava dokumendi müüs. Selleks ajaks kui rong väljus (16.53) olime juba ka terve vorstikese ja paar kuklikäntsakat nahka pannud. Rongi peal tuli suurepärane mõte sõita Hamburgist hoopis rattaga välja ja linnast välja jõudes seal ööbida, kuna hakkas hämarduma. Aga tuuletallajad ei adunud, kui suur see Hamburg tegelikult on. Algne plaan oli Hamburgist otse rongiga Bremenini sõita ja sealt teed ratta seljas jätkata. Hamburgis läksime kärmelt hiigelsuures raudteejaamas, rongist maha ning asusime otsima teed kesklinnast välja. See polnudki kerge ülesanne, kuna tegu Saksamaa ühe suurema linnaga, kus elab üle miljoni inimese. Seetõttu vale suuna valimine poleks eriti tore olnud. Politseihärrad püüdsid midagi suuna küsimise peale selgitada, aga tolku sellest polnud. Oskasime päris kaua aega seigelda. Heaks meenutuseks jäi veel liikumine tumedate linnaosas, kus pikas nahkmantlis neegriisand meie rattaid himura pilguga jõllitas, kuni mina poest vajalikku kaupa lunastasin. Õhtul, enne kui päris pimedaks läks, leidsime Elbe jõe ääres enam vähem kobeda telkimiskoha (me saime seal Elbe kaldal päris mitmed kilomeetrid maha sõidetud, isegi kohalikud ei osanud öelda, kuidas rattaga üle jõe saada. Ilmselt oleks pidanud linna tagasi minema ja kusagilt mujalt kõrvalmaanteed otsima). Päris meeldiv vaikne koht oli jõe lähistel. Hommikul selgus, et üle kiviaia asus kalmistu, mis selgitas, miks naabrid nii vaiksed olid. Enne magamaheitmist kostitasime end veel ühe vorstijupiga ja rüüpasime ka 2 kohalikku maitsvat õlut ära. See oli esimene öö, kus külmavärinad öösel üles ei ajanud. Teine päev pidi tulema oluliselt kergem kui esimene ja tuligi – ainult 84 km kogunes päeva kilometraažiks. Ja meeldejäävaks õppetunniks oli, et pole vaja suurlinna ronida rattaga, kui sul kaarti pole. 

22.04. hommikul oli meie esimeseks ülesandeks pärast telgi kokkupakkimist ületada Elbe jõgi. Nagu targad ratturid kunagi keerasime kiirteele ja ületasime sellel umbes 1 km pika silla. Mööda kihutavate rekkade juhid tervitasid meid veel korduvalt signaalidega. Toredad juhid, mõtlesime rõõmsalt. Sillast üle jõudes keerasime paremale, aga ei jõudnud eriti kaugele, kui 3 saksa kiirteepolitsei ekipaaži meile järele jõudis ja meil peatuda palusid. Selgus, et neil polnud hea meel jalgrattureid kiirteel liikumas näha, kuna see on rangelt keelatud. Ähvardasid meid isegi vangimajja platele panna 9 päevaks ja trahvi teha. Õnneks Meelis oskas saksa keelt ja vabandas meid välja, et oleme lollid ida-euroopa turistid ega tea kiirteest midagi (alguses proovisin teha nägu nagu ei jagaks ma ööd ega mütsi, aga kui politseihärra arestist rääkima hakkas, siristasin saksa keeles paremini kui Schiller). Millegipärast tundus see neile isegi humoorikas. Ja meie õnneks lubatigi meil seekord teekonda jätkata ilma sanktsioone kohaldamata. Selgus, et üks politseihärra kuuest oskas ka inglise keelt kõneleda ja tema juhatas meile isegi õige teeotsa kätte, millest me juba mööda olime suutnud sõita. Jõudsimegi kenasti Bremenisse viivale rongile. Bremenis käisime vaatamas korraks vanalinna, mis on tõesti kena. Seejärel sõitsime Delmenhorsti suunas, kus kohaliku säästumarketi ees lubasime ühe õlle sisse libistada. Edasi sõitsime läbi Hude Oldenburgi poole, kus lootsime vargsi ka ööbimispaiga leida. Ei osutunud see ülesanne lihtsate killas olevaks. Sakslased on ka asulate vahel peaaegu iga puu alla osanud pesa teha, närvid tahtsid katki juba minna (ööbimispaiga leidmine on Saksamaal paras pähkel. Kui Eestis küla lõpeb ja järgmiseni on tükk tühja maad, siis Saksas küll küla lõpeb, kuid majad mitte. Võrdluseks toon rahvastiku tiheduse, mis Eestis on 30,9 in/km², Saksamaal 230 in/km²). Lõpuks läksime ühe külamehe hoovi ja küsisime, et kas võime tema maale telgi üles panna. Lahke, pisut vindine peremees oligi õnneks nõus. Telkima saime seekord kell 20.30. Päeva, mis kujunes õlle ja söögivaeseks - tundsin ennast nagu võõrutusravil olevana -, kilometraažiks sai 75 km.  Päris tore on mõelda, et sadulas on selja taha jäänud juba 294 km Saksamaa suurepäraseid teid, päris tublide tõusude ja laskumistega. Suurtest linnadest läbi minemine võtab ainult kole palju aega, millega ei osanud esialgu arvestada.

Sel ööl tabas meid järjekordne külmalaine, nii et oli jälle külmavärinatega võimalus maadelda, et natukenegi magada saaks. Kuigi päeval on küll päris soe. Kolmapäeva, 23.04. hommikul päikesetõusu aegu, kui olime just magusasse unne lõpuks soikunud, äratasid meid kuskil läheduses kostvad automaadivalangud. Läheduses ühtki hiinlast polnud, nii et sõda siiski õnneks polnud vahepeal lahti läinud. Mis muud, kui laager kokku ja edasi.

Järgmine peatus oli Friesoythe lähedal, kus kostitasime ennast taas kord pakisupi ja vorstijupiga. Läks küll alla. Olime jõudnud päris Hollandi lähistele. Loodus on seal ilus ning kuldnokki on sama palju kui Eestis varblaseid. Ja väga head rattateed on, ei peagi Eesti kombel autode vahel töllerdama ja eluga riskima. Üle 60 km väikesesse kenasse linnakesse Dörpenisse saime ainult rattateel sõita. Päeval, enne kella 4 oli väljas juba nii soe, et sai lühikeste riietega olla ja päikest nautida. Kella 5 paiku natuke Dörpenist väljas leidsime enda meelest sobiva koha telgi püsti panemiseks. Seekordseks laagrikohaks arvasime sobiva olevat kena solgikraaviäärne maalapike, kus üks jänes just läbi lipsas. Jänest ei hakanud püüdma, sest meil polnud kahvlit ja jalad olid väsinud. 70 km selle päeva distantsiks, laager üleval ja mõnus aeg maitsvat ja odavat saksa õlut mekkida ja olemist nautida. See on vabadus! Õhtuke veel kerge Pirita palsam hinge alla ja tassike head sooja teed - õhtuks läheb ikkagi jahedaks ja tervist tuleb ju hoida!

Kell 20.12 - palsam sai kenasti sisse kulistatud, uus tee tulele  ja oli paras aeg avada esimene kuuest kaasa võetud Viru valgest. Endiselt oli meeldivalt soe. Ja esimest korda pärast ratta selga istumist tuli väike vint sisse, tõotas ööseks mõnusat sooja magamist. Tundsime end tõeliselt puhkusel olevana ja vabana. Uni saabus ootamatult.

Hommikul jälle kark alla, natuke unesegast torisemist ja jälle sadulasse. Neljapäeval, 24.04. jõudsimegi lõpuks Hollandisse. Tee viis läbi väikese linnakese Vlagewedde ja siis juba kenasse turistikülla Boutangesse. See oli miniatuur keskaegsest linnast. Sooja päikese käes istudes kulus ka paar Schulten Bräu õlut ära - 1,6 euro eest sai neid kohe 4 tükki.

Kell 16 paiku istusime juba väikese kena järvekese kaldal, rüüpasime jälle õlut ja tundsime ennast super hästi. Kõik inimesed, kes vastu tulid teretasid, päris harjumatu oli. Välimuse poolest oli raske meid ületada – pesemata ja karva kasvanud.

Sõit viis seejärel kohalike põldude vahelisele teele, mida oli ikka mitmeid kilomeetreid ja suhteliselt nüri sõita. Vaja oli leida juba ka koht, kuhu võimalik oleks telk üles panna. Ööbimiskohast polnud seal aga esialgu küll lõhnagi (olime juba valmis mõnele põllule pööravale traktoriteele oma santlaagri üles lööma). Õnneks jõudsime peagi ühe lagunenud maja juurde, mida varjas tihe põõsashekk. Ideaalne koht meie jaoks – teele varjatud ja keegi ei tohiks ütlema tulla. 62 km pole teab kui palju, aga natuke siiski. Telk üleval ja jälle mõnus istumine, väikese õlle ja piisakese kodumaise hundijalaveega. Kodust selle ööbimiskohani oli läbitud juba 427 km. Enne magama minekut käis veel mingi tuulispask üle, õnneks jättis telgi siiski paigale ega rebinud seda koos juurtega maast üles, võisime tänulikud olla. Lõpuks otsustas siis ka vihma saata meile, aga telgis polnud eriti vahet, peaasi, et hommikul kuiva annaks. Soe tee, tilk viina ja juttu jätkus kauemaks. Sooja peab inimene saama.    

Kahjuks jäi järgmine päev, reede 25.04. viimaseks päevaks Hollandi pinnal. Hea meelega oleks veel paar päeva olnud, lahe maa. Tulpidest polnud mitte lõhnagi ja ka kanepipläru jäi tegemata. Vist ei kasvatatagi tulpe ja puukotasid nii palju kui me arvasime. See-eest on peaaegu igas hoovis hobused, ratsa rikas rahvas vist. Veel ühes väikses linnakeses Finsterwoldes sai kohalik õlu ära joodud, postkontorist paar pilti tehtud ning pahasele kohalikule selgitada, miks ma seda maja pildistada soovisin. Ja siis suund tagasi Saksamaa suunas, „konarlikele“ teedele. Piirilinn Nieuweschans oli ka väga kena. Seal saime üle pika aja luksuslikul kombel juustu süüa, lisaks tavapärasele vorstile ja saiale. Geniaalsete topograafidena tõestasime jälle ennast, panime mööda pisut. Uus suund Pappenburgi poole. Õhtuks kogunes kilomeetreid tagasihoidlikud 57. Kella 20 paiku oskas Meelis põõsataguses ööbimiskohas, mis asus päris tee ääres, oma fotokast kenasti kõik pildid ära kustutada (ei ole see kaasaegne tehnika minusugustele Juhanitele mõeldud, pealegi pole see mul esimene kord sellise viguriga hakkama saada). Selle peale polnud muud teha, kui hundijalavee pudelil kork maha ja teepott tulele. Sellega ei saa inimene ometi eksida. Ja uni tuli magus.  

26.04. saabusime kenasse Saksa linnakesse Pappenburgi, mida läbis väike kanal ja kus mingid laevad turiste nagu kärbsepaberiga ligi meelitasid. Istusime ühe väikese purskkaevuga tiigi kaldale einet võtma. Meelis polnud oma kultuurse inimese kombeid veel päriselt minetanud ja lõikus noaga vorsti viiludeks, samal ajal kui mina järasin niisama otsast.

Palju huvitavaid linde oli seal tiigi lähedal näha, leidsime, et need peaks kindlasti mingist kureliste tuttpütt-kühmkotkaste perekonnast olema. Pisut hakkas vihma tibutama, aga päris ladistama õnneks siiski ei hakanud. Kella 6 paiku leidsime ka õnnelikult laagriplatsi, milleks oli üllatavalt kena metsaalune. Tänane distants oli 63 km, kokku 547 km. Saime rahulikult telgi püsti panna, ilma et keegi oleks ära ajama tulnud. Ega me, ülbed ida-euroopa turistid, poleks ka kuhugi enam minema hakanud. Ootamatute külaliste saabumise puhul lubas Meelis nagu kult rukkis kõrvalasuval viljapõllul joosta. Ja isegi ilm oli jälle ilusaks läinud ning mõdu maitses päris magusalt. Meelis kui kunstniku hingega inimene, leidis, et see laagrikoht oli kõige ilusam seni nähtutest.

Pühapäeval 27.04. väikeses külakeses Harkerbrügges oli üllataval kombel isegi pood lahti, kust paar banaani ja õlut saime lunastada. Saksamaal on pühapäeviti enamus söögipoodidest ja marketitest suletud. Lõuna ajal oligi probleem, et kuskilt midagi söögipoolist saada. Küll olid aga linnas avatud igasugu kinga- ja riidepoed. On ikka inimesed need sakslased. Järgmises linnas lootsime lugupidavamat suhtumist ja head ninaesist. Inimene ei saa ju nälga surra sellises heaoluriigis.

Laagripaiga otsimisega ei läinud just eriti ladusalt. Kena bussipeatus oli suurest teest eemal, aga esteet Meelis ei olnud nõus selle taga ööbima, äkki keegi näeb veel või midagi (ma polnud veel kohanenud teadmisega, et siin ei varastata sind paljaks kohe, kui selja pöörad).  Niisiis heitsime ankrusse hoopis ühe virtsakraavi kõrvale võsa ääres. Selle peale olime paar klähvakat viina ja lonksu sooja teed auga ära teeninud. Järgmisel päeval ootas ees suund Bremeni poole. Distantsiks jäi sel päeval 71 km. Päeval olime saanud parajalt päikest, nii et nahk punetas. Kasimata, haisvad ja karvased, aga suhteliselt õnnelikud.

Esmaspäeval, 28.04., saime esimese tõsise vihmasahmaka kätte, kuigi hommikul ärgates ei tõotanud taevas midagi halba, isegi päike paistis. Istusime mingis bussipeatuses ja ootasime, et vihm üle jääks. Päris hea padukas oli. Päris järgi ei jäänudki, ühtlane sabin tõotas õhtuks sarmikat laagrissejäämist märgades hilpudes. Enne kella 3 istusime uuesti maha Bernes ühes huvitavas katusealuses ja tegime 1 õlle. Viimane külaline seal oli ilmselt olnud see hiir, kes minu pingi alla oli otsustanud maha surra. Taevas oli päris hall ja mingit päikesekiirt kuskil näha ei olnud, aga edasi tuli siiski hakata vaikselt liikuma. Järgmiseks peatuseks pidi olema Hude, kust me ka Hollandi poole liikudes läbi sõitsime. Õhtuks tuli veel väike naksakas kuskilt saada, külmarohtu. Poole 6 paiku seisime Hudes kohaliku säästumarketi ees, joogipoolis kotis, ja ootasime, et vihm lõpuks siiski üle jääks. Sadu oli päris korralikult tihe ja taevas täiesti hall. Tuligi vihmaga sõitma hakata. Kella 22.00. paiku saime läbi häda kuskile vähegi tugevamale pinnale telgi üles. Terve tee Hudest oli sadanud, 5 tundi järjest. Vahepeal olime nõus isegi vähe kinnisemas bussipeatuses magama, väga lootusetu tunne oli (siiamaani vaatame teede ääres bussipeatusi ja küüne kriitilise pilguga, et selles kannataks häda korral küll ööbida). Ümisesime mõlemad mõttes täpselt sama Tätte laulu „…elu on ilus, sest ööd on siin leebed…“. Läbimärjad. Pimedas ja märjas oli telgi ülespanemine ka põnev elamus, aga see-eest vist sündis telgi ülespanemise kiiruse rekord. Aga päeva kilometraažiks sai 70 km, kokku oli läbitud 689 km.

Järgmisel hommikul (29.04) kõrgemad jõud nii palju halastasid, et lubasid meil ilma vihmata telgi kokku panna. Jõudsime Bremenisse (õnneks oli Delmenhorstist Bremenisse rattaga sõitu ainult õige pisut üle 10 kilomeetri) rongi peale (seekord läks meil raudteejaamas õnnetumalt. Nimelt oli selles jaamakeses vaid piletiautomaat. Kohalik ametnik küll seletas püüdlikult nagu lapsele, kuidas piletit osta, aga eelnevad kogemused olid meid hellaks teinud nagu vasika, kes nina vastu elektrikarjust pistnud.) ja siis hakkas jälle sadama. Sõit läks tagasi Hamburgi ja sealt ümberistumisega edasi Lübecki. Oleks tahtnud natuke selles väikesevõitu hansalinnas ka pisut ringi vaadata, aga ilm otsustas sellele plaanile kriipsu peale tõmmata – sadas nagu oavarrest. See ei teinud tuju just kuigi heaks, aga sõitsime siis olude sunnil edasi Rostocki suunas lootuses, et ega ta lõputult ikka sadada ei saa. Aga nagu selgus, saab küll. Päris läbimärjad olime ja polnud lootustki, et õhtuks, kui telkimise aeg tuleb, võiks üle jääda. Otsustasime siis mingit sorti ulualuse endale leida, ehk saab niimoodi esimest korda selle retke jooksul pestagi, habetunud, karvakasvand ja haisvad nagu me olime. Pisikeses linnakeses (ei tea, kas ta päris linnamõõdu andiski välja) Grevesmühlenis leidsimegi väikese pansionaadi, kus 45 eurot maksis öö (tegelikult ei olnud ka selle pansionaadi leidmine kõige kergem ülesanne - saime kaks korda kohalikelt teed küsida enne, kui pärale saime. Administraator, kes meid vastu võttis, vaatas mind päris kaastundliku pilguga. Nimelt said meil omavahel jutud enam-vähem räägitud, aga olin nii läbi omadega, et ei suutnud tõlkida eesti keelde toa hinda fünf und vierzig (45) eurot, mille palusin tal paberile kirjutada. Administraator vaatas nagu lolli, kes palub sulaselges saksa keeles, et "kirjutage mulle paberile nelikümmend viis").  Üle 12 päeva oli päris mõnus duši alla minna. Ja märjad riided sai ka kuivama panna üle terve toa. Lamasime pehmes voodis ja jõime klaasist head saksa õlut nagu vanad mõisahärrad. Ja kerge suutäis odavat viieeurost saksa haljast ka peale ja tuli tõeline rammestus. Meie riietest võis sinna tuppa perenaisel päris meeliülendav aroom jääda. Loodame siis, et pikka viha ei pea ida-euroopa turistide peale. Tänane läbisõit oli 71 km, kokku 760 km.

30.04. hommikul oli äratus kell 9, sest kell 10 pidi hosteli toa õhk puhas meist oleme. Noh, niivõrd, kui see meie võimuses oli, sest nagu öeldud, päris puhtaks see meie lahkudes ei jäänud. Seekord kostitasime ennast hommikusöögiks banaani ja jääteega. Riided olid peaaegu ära kuivanud. Õnneks akna taga vihma ei paistnud sadavat, kuigi ähvardavalt pilves oli ikkagi. Lootus jäi, et ilmavana ei oota sellega seni kuni me välja oleme astunud majast. Aga kuivade riietega oli hoopis rõõmsam oma rännakut jätkata. Wismari suunas teele asudes tuli isegi päike välja ja päris soe hakkas. Tee peale jäi mingi väike grillimise koht, kus oma rõõmu parema ilma üle väljendame väikese õllega (putka ees tegi paar kohalikku härrat aega parajaks ja kujunes mõnus vestlus niipalju, kui see meie napi sõnavaraga võimalik oli). Et ilmavana tänada, et ta siiski meid säästa püüab. Aga tõusud olid seal kandis päris tuntavad, arvestades, et seljataha on nii mõnedki sajad kilomeetrid jäänud. Meelis tänas lisaks ilmale ka nende tõusude eest, sest tema kaherattalise sõbra tagumised pidurid olid lõplikult saba andnud ja ainult esimesed mingil määral veel toimisid. Siit me juba kord sõitsime ja siis ei saanud arugi, et nii suured tõusud on. Arvestades, et teistpidi sõites olid need tõusud ju langused, siis oli see täiesti arusaadav. Poole 6 paiku leidsime järjekordse laagripaiga Wismari külje all. Päike soojendas meeldivalt ja kuivatas telki, mis veel eelmisest hommikust kotis märg oli. Veel paar päevakest oligi jäänud meie retke. Ühest küljest tahtsime juba tagasi linnaellu sukelduda, aga samas oleks tahtnud veel ja veel ränduri elu maitsta. Päeva läbisõiduks oli tagasihoidlik 34 km (kokku 794 km), väike ajaline valearvestus oli retke planeerimisel, sest nüüd kippus aega üle jääma enne laeva peale minekut.  Meelis oli pisut pahane, et ma olin unustanud mahla osta, mida väikese õhtuse viinalonksu peale rüübata, nii et olime sunnitud vorsti peale haukama. Milline kohutav saatus. Nautisime veel viimaseid tunde sellest päevast, päike loojus, käod kukkusid ümberringi. Ei ole sellel elul ju häda midagi.

Järgmine päev oli kevadpüha 1. mai. Rattad olid ikka parasjagu vett ja vilet saanud ja kriuksusid juba päris mehiselt. Kolm korda selja taha sülitades jäi üle tänada, et päris hästi on vastu pidanud, erilisi tehnilisi äpardusi polegi olnud ja meie kaasavõetud abipaketid olid kotis seisnud kasutult. Jõime bensukas jälle ühe karastava õlle ja nautisime vaadet, mis mäe otsast alla paistis. Arutasime, et kus sel päeval oma toidumoona ja joogipoolise varusid täiendada, Saksamaal on pühade ajal ju enamus poodidest suletud. Vahepeal külastasime ühte kummalist baarikest, mis pühade puhul väikesele õllele soodustuse oli pannud – 1 euro pole baari kohta just eriti kallis. Päike paistis ja oli tõesti väga soe. Teeäärsed kuldkollased lahmakad rapsipõllud silitasid silma. Laagripaiga leidsime suhteliselt laheda koha peal- mingi väike aasake oli natuke teest eemal, kuhu rahumeeli saime oma telgi üles panna. Spidomeeter näitab juba üsna toredat numbrit- 824 km on maha sõidetud. Viimastel päevadel on ärajoodud õlle ja kilometraaž pöördvõrdeliselt muutunud – vähem kilomeetreid, rohkem nautimist ja õlut. Täna tuli ainult 30 km kokku päeva läbisõiduks. Laagri saime 7 paiku üles ja siis vedelesime aasa peal nagu kaks tõupulli. Meelist tabas seal aasal külitades küll kerge sea ja sõrataud, aga õnneks raskeid tagajärgi see kaasa ei toonud, õlu ravis üsna kiiresti selle tõve. Märkasime veel ühe kõrre peal pisikest kärbes-nirklast, aga ei hakanud teda kiusama ja lasime oma teed lennelda. Mina istusin veel mätta peal ja vaatasin ilusat päikeseloojangut, kui Meelis juba telgis esimesi möiratusi kuuldele hakkas laskma. Natuke kurb oli, sest järgmine päev oligi juba laevaleminek ees.

Ärgates oli ilm endiselt suurepärane ja ees ootas veel viimased kilomeetrid Rostocki, kus laev meid õhtul jälle kodu poole viima pidi.  Bad Doberanis istusime jälle pargipingil päikese käes, sõime maksapasteeti, pähklitega kukleid ja juustu ja tundsime ennast nagu kuningakassid. Isegi saksa lehmast võetud piima sai tavalise vee asemel larpida esimest korda 2 nädalat väldanud retke jooksul. Kella 2 paiku päeval jõudsimegi Rostockisse, see on ka tegelikult päris ilus linnake, kui ringi vaadata. Istusime ühe kena tiigi äärde maha, aega laevani oli veel päris palju. Tiik kubises erinevatest lindudest ja selle äärne oli ümbritsetud roosades õites puudega, vist kirsipuud. Meelis tundis küll kerget koduigatsust, kuigi retk kumbagi ära polnud kindlasti tüüdanud. Lihtsalt ükski hea asi ei saa kesta igavesti. Selle peale veel mõtted ei tahtnud minna, et paari päeva pärast tuli jälle argiellu sukelduda ja päevitunud moel tööle minna. Lõpuks jõudis kätte õhtu ja oli aeg hakata sadama poole minema. Kui raske see ikka olla saab, mõtlesime. Olime siit sadamast juba korra tulnud ju, kuigi kottpimedas. Ülesanne osutus aga loodetust märksa keerulisemaks, sest need teed, mis juhatasid sadamasse, polnud teps mitte mõeldud rattaga läbimiseks. Teist korda saksa kiirteele me mõistagi ronida ei söandanud. Lõpuks leidsime siiski paar lahket kohalikku, kes meid väikese tee peale juhatasid, kust me ka umbes kella 9 paiku sadamasse välja jõudsime. Üsna vaevaline oli see viimane lõpp küll. Viimase päeva teepikkuseks tuli arvatust kõvasti rohkem tänu viimasele kadalipule Rostocki vahel- 73 km. Ja kogu rännaku pikkuseks kujunes tubli 897 km.

Laev pidi väljuma alles öösel poole 4 paiku, aga laeva peale meid lubati siiski kohe õhtul juba. Ettenägelikult olime mõned kihisevad saksa õlled ka kotti pistnud, et laevasõit lõbusamalt läheks. See ju taas rohkem kui ööpäev kestab (laeval oli päris kirev seltskond, kes meie kojusõidu märksa lõbusamaks muutsid - kaks venelast, kes töötasid Soomes, päris intelligentne härrasmees Sergei Petrozavodskist ning Saksas elav mongol Inke, kes sõitis autoga kodumaale Mongooliasse perele külla (umbes nädal aega järjest sõita ca 4000 km). Tax-free poe uksed käisid laiali nagu kaugel ajal Ameerikas trahteri väravad laia kaabuga kauboi saabudes ja lõbusa tuju allikas täienes koffi kofriga.  

Laevalt maha astudes tervitas meid ka Tallinnas ilus soe päikesepaisteline ilm ning läksime kosutasime ennast esimest korda 2 nädala jooksul ühe suure praega. (Sellega siis lõppes meie meeldiv puhkus ja jääb vaid loota, et see ei jää meil viimaseks selliseks ettevõtmiseks).

Sellised lõbusad, kohati tol hetkel mitte nii meeldivad seiklused olid Saksamaal ja Hollandis. Tagantjärele mõeldes olid ka vihmased ilmad omal kohal, tegi rännaku mitmekesisemaks. Raskusi tuleb ju ikka ette, tore on pärast meenutada, kuidas nendest võitu on saadud.