Hiiumaal 28.08-03.09.2010a.

Iga suve lõpus on meil nagu aamen kirikus ettenähtud rattamatk kuskil Eesti kaunites paikades. Selle aasta sihtkohaks sai valitud Hiiumaa – eesmärk oli Hiiumaale tiir peale teha. Sedakorda võtsid Hiiumaa avastusretkest osa: Za-Za, Kidra, Mella ja mina. Meiega pidi liituma veel üks kuli, aga tema hüppas siiski alt ära.

Alguse sai kõik sellest, et hakkasime 27. augustil 2010 pidama Kidra kaasa Za-Za sünnipäeva. Oma akustilise kavaga astus seejuures üles ka rahvakunstiansambel KukeProtest, keda täiendasid hiljem lembelaulik Crett (peaaegu sama hea laulja kui Sulo!) ja Lefka. Piduliku õhtu viimane esineja oli Al SoulOutist. Kontserdi ajal sai manustatud piisavalt alkoholi, et teha kerge uinak enne hommikust rattamatka algust.

28. augustil, mis oli pühapäev, kell 14.30 välja puhanuna (välja arvatud Kidra, kes oli suutnud ennast varahommikul kohe pärast kukelaulu juba uuesti täis kaanida) hakkasime siis liikuma Hiiumaa poole plaaniga jõuda päevaga umbes poolele teele Haapsallu. Selge oli see, et ühe päevaga me Raplast Hiiumaale poleks jõudnud. Tee peal tegime kerge õllepeatuse Sikeldi bussipeatuse juures enne Varbola linnust,  jõudsime omadega Varbola poodi, kus võtsime kerge eine ja muidugi õlle. Edasi viis tee Ellamaa kanti. Seal kohtasime Mella sõber Marksi, kes tegi õues parajasti tööd. Kuna tema naist ei olnud juhtumisi kodus pakkus ta lahkelt öömaja ja sauna (kuigi ta oleks seda teinud ka siis, kui naine kodus oleks olnud). Algul mõtlesime, kas on ikka viisakas niimoodi järsku sisse karata, aga sauna pakkumine otsustas asja. Marks tahtis autot heinamaalt ära ajada, aga jäi kinni ja siis meie suured ja tugevad mehed üritasime ta välja lükata. Kuna meie jalad olid väntamisest väsinud ja käed ei suutnud korralikult õlletki hoida, jäigi auto sinna ja meie otsustasime hoopis sauna minna. Pärast sauna oli hea magada puhaste linade vahel pehmes voodis. Selja taha olime jätnud 68 km maanteed (Kidra juurest Marksi juurde Ellamaal).

Järgmise päeva, mille daatumiks 29.08.2010, sihiks oli jõuda õhtuse praamiga Hiiumaale.  Ilm oli üpris mõnusalt soe. Pärast võileibade nosimist, paari õllelonksu ja Marksi käest teejuhiste küsimist, hakkasime edasi liikuma. Kell oli 9-10 vahel hommikul. Pärast natukest maad sõitmist olime Ellamaa asulas, kus oli nelja tee rist. Sealt ei osanud kuhugi edasi minna (vaatamata Marksi näpunäidetele, mille me suutsime juba ära unustada). Õnneks üks kohalik õpetas meid edasi ja nii jõudsimegi oma esmase sihtmärgini ehk vana raudteetammini, kust kunagi rong Haapsallu oli sõitnud. Mööda seda tammi plaanisime kihutada kuni Haapsaluni. Aga kuna aega oli ja Järveotsa järv ei olnud kaugel, mõtlesime sealt läbi põigata. Me Kidraga kastsime ennast järvegi. Kidra läks valge inimese kombel ujumissillalt vette, aga mina arvasin et see on liige lihtne ja võsast on palju parem sisse karata. Ujusin selle hiilgava plaani tõestuseks reitpidi vastu mingit roigast, millest pärast kenake sinikas tekkis, mis peaaegu tervet kintsu kattis. Ujumas käidud hakkasime edasi sügama. Lepaste lepistikust leidsime mälestusmärgi nõukogude lenduritele, kes olid sinna 80-ndate lõpus või 90-ndate alguses (täpselt ei mäleta) suutnud alla kukkuda. Enne Ristit oli tee peal vaatetorn, mille otsast polnud näha suurt midagi peale sirge tee, kuna torn oli madalam kui kõrval kasvavad puud. Egas siis midagi - ruttu Risti poodi ja õlled keresse. Ostsime sealt kaasa ka tee peale manti ja pisikese pausi järel jätkasime teekonda. Ei saanudki sõita rohkem kui paarsada meetrit, kui meie ees oli Risti raudteejaam, kus on mälestusmärk Läänemaalt Siberisse küüditatutele. Päris huvitav rööpavarras oli püsti. Pildid tehtud sõitsime edasi. Järgnesid Palivere ja Taebla vanad raudteejaamad, mille juures jälle õllekest sai libistatud. Taeblast ei tohiks Haapsallu enam palju maad olla - mitte rohkem kui 10 km. Kella 14 paiku olime juba omalegi suureks üllatuseks Haapsalus (olime arvestanud, et jõuame hiljem). Säästuka ees avasime enda selvesöökla ja tegime kerge eine ja õlled. Arutasime, mis siis edasi teha. Otsustasime, et mis siis ikka muud, kui praami peale. Kell 15 hakkasime minema, et jõuda 16.30 praamile – Haapsalust Rohukülla on ca 10 km. Sadamasse jõudes vaatasime merele ja mis sealt vastu paistis ei olnud eriti rõõmustav.  Taevas oli potisinine ja nägime ka mitut trombi. Praami peal olles avastasime, et eemal on vihm nii tugev, et Vormsit enam ei näegi, aga meie kohal ei sadanud. Enne Heltermaale jõudmist vaatasime, et  pilved olid jõudnud mandrile. Õnneks meid seal enam ei olnud. Kell 18.00 randusime ilusti Heltermaal ja võtsime suuna Sarve poolsaarele, kus oli plaanitud mööda saata teine öö. Pärast mõningat vingumist kruusatee üle ja kartuses, et seal pole kuhugi ööbima jääda, leidsime siiski vägagi korraliku telkimiskoha, kus isegi lauad ja lõkkekohad olid, mereni ainult paarsada meetrit. 18.20 olime siis telkimiskohas, kuna ilm oli sünge ja taamal müristas panime ruttu telgid püsti. Õnneks (Mella muidugi oli kurb nagu tavaliselt, kui midagi ei saja) ei hakanudki sadama ja sai rahulikult õues sööki ja jooki nautida. Õhtusöök oli küll maitsev, aga siiski kahjuks ei saanud minu lemmikut männimampli kisselli seene-vahukoore lisandiga (gurmee!). Seljataha oli jäänud täna 69 km. (kokku  siis 137 km).

30.08. Tänane äratus oli juba kell 08.00, kui Kidra tuli meie telgist priimust nõudma, et kohvi keeta. Taevas oli selge, päike säras, kõik 5+. Niisiis oleme teada saanud kuupäeva ja ärkamise kellaaja. Umbes pool kümme hakkasime laagripaigast liikuma, et jõuda varakult Suuremõisa poodi õllede juurde. Õlled käes läksime kohaliku mõisa juurde nende head maitset nautima (sai hetkeks ennast mõisahärrana tunda) ja mõisa olematut ilu vaatama. Ainult uks selle mõisa puhul oli vaatamist väärt. Müüride vahele oli isegi kossuplats tehtud, see oligi paras koht õlle mekkimiseks.

Oma teeviidad võivad hiidlased metallikokkuostu viia, näitavad aiateibaid. Sarve telkimisalast on sadamasse ca 4 kilti ja Suuremõisa poodi 9,5 km.

Õlled keresse keeratud võtsime sihi Kassari poole. Tee oli hea ja autodevaba. Vaemla jões tegid Kidra ja Mella kerge loputuse. Kuna vool oli kiire ja jõgi sügav ei söandanud nad päris sisse karata (oleks võinud ja telginööridega ennast silla külge siduda ja siis kümmelda keset jõge) ja pesid kaldal olles. Kerge kosutus külmast veest võetud, sõtkusime aga edasi. Kassari tee peal oli hetk, kus oli tunne, et alles äsja on see tee olnud vee all. Kahel pool oli vesi ja tuul oli kah tugev. Edasi rühkides nägime silti, mis näitas tuuliku ja kabeli suunas. Keerasime suurelt teelt ära ja poole ühe paiku jõudsime kabeli juurde, kohalike vaatamisväärsustega tutvuma. Tuulik oli nagu tuulik ikka ja kabelgi väljanägemiselt ei miskit erilist, aga sinna on maetud paljud tuntud inimesed ja mitte nii väga tuntud – näiteks kõrvuti mõisnik ja mõisa seatalitaja Sigade-Aadu. Mingi kohalik Jeesus olevat ka sinna maetud.  

Kabel vaadatud, lasime aga jalgadel käia, sest pood ei saanud enam kaugel olla ja õlle maik hakkas juba ununema. Enne poeni jõudmist saime kokku hoopis suure kuulsa Leigeriga, kes on Hiiumaa vägilane. Suure Tõllu vennapoeg. Talle oli küll pronksist kest ümber valatud, aga tundsime ta siiski ära. Ta oli just kiviga, millel kaks meest peal,  Sääretirpu minemas, kui teda oli tabanud sulapronks ja nii nad seal nüüd siis seisidki tee ääres isekeskis. Tegime kohaliku kuulsusega pildid ära ja suundusime lähimasse „marketisse“ kesvamärjukest otsima.

Tahtsime ka hirmsal kombel oma lemmiklõunat saada, mis koosnes jälle muidugi saiast, majoneesist ja viineritest, aga kahjuks ei olnud saia-leiva auto veel saabunud. Otsustasime siis seniks ainult õlut juua ja oodata. Lõpuks leivaauto saabus – Porshe! Toredad leivaautod siin Hiiumaal, tuleb nentida. Pood tundus olevat selline turistide jaoks tehtud auk, aga õlu on külmas ja see on ju lõppude lõpuks peamine. Nüüd siis saime ka lõunatada. Ilm oli super, päike paistis, aga samuti ratturite sõber tuul oli arvestatav. P.S. Hiiumaa teeäärsed peldikud on uhked – puhtad ja sisaldavad isegi paberit. Mandri peal seda naljalt ei kohta.

Kõhud täis võtsime suuna Sääretirpu. Väga lahe pikk kitsas neem, kust super vaade merele. Et minna edasi, läksime tagasi poe manu, panime teemoonaks õlled kotti (mine tea, mil tee peal nõrkusehetk tabab, mida ainult õllega ravida saab) ja suundusime Emmaste poole, mis on peaaegu lõunapoolseim tipp Hiiumaal. Tee oli endiselt hea ja mõnus oli sõita. Ühe õllepeatusega jõudsimegi Emmastesse, kus varusime omale õhtuse mandi ja hakkasime liikuma Sõru poole. Sinna kanti oli plaanitud järgmine ööbimine. Natuke ekslemist ja kahtlemist ja saime õige teeotsa kätte. Ja etskae, isegi seal külas oli täiesti avatud pood. Ei miskit muud siis, kui ratastelt maha ja õlut ostma. Ei saa ju poest seakombel peatumata mööda sõita! Poe ees üks mees küsis, et ega me ometi Saaremaale ei taha sõita (Sõrust viivad paadid Saaremaale). Ei tahtnud. Selle peale kostis taat, et väga hea, sest praami sinna see päev ei lähegi. Kidra ja mina, kes me lahkusime poe eest viimastena märkasime, et mees, kes meid kõnetas ostis poest pooliku. Selge siis, miks laev ei saa sõita – kapten on surnud ja meeskond on joonud end täis! Seejärel liikusime edasi, et otsida telkimiskohta.

Kuna olime teadlikud, et Sõrus peaks olema mere ääres kaev, olime võtnud kaasa ühe tühja pudeli ja oma üllatuseks leidsime kaevu täiesti mere äärest – u 5-10 meetrit merest. Täitsime pudeli ja jätkasime otsinguid. Üsna varsti leidsimegi majaka, mis asus teest eemal, aga kuna silt näitas „tulemärgid“ ja tee viis metsa vahele, otsustasime minna vaatama ja nii me ta leidsimegi. Pärast kella 6 saime laagri üles, panime paja podisema ja kiirnuudlid rändasid peagi ka kõhtu. Ilus koht oli. Päeva distantsiks sai 70 km. Kõik olid rõõmsad ja terved.

Majakas vaadatud, meres käidud, supp ja viinad sees, oli möödunud jällegi üks tore päev. Kokku kilomeetreid seljataga 207.

PS. Pärast viina manustamist ei teadnud tuntud orienteeruja Ergli metsavaht ehk siis mina, kus pool kodu on ja hakkasin mere poole astuma. Za-Za ja Kidra suunasid mu siis õnneks oma telgi poole kenasti tagasi. Hommikul selgus tõsiasi, et ma olin oma magamiskoti ja pusa öösel igaks juhuks meeltesegaduses telgist välja visanud, mistõttu värisesin terve öö ja hommikupooliku.

31.08.2010a. Palju õnne ZA-ZA!! Za-Zal oli siis sünnipäev. Algab päev uus, tööle me ei lähe!!! Ratta selga võib küll minna. Äratus arvatavasti miski 9 ajal. Laagrist lahkudes siirdusime tagasi õhtul tuldud teed mööda. Kaevu juures tegime peatuse, et hambaid pesta ja vett kaasa võtta. Kaevu peremees tuli meiega juttu puhuma ja ütles, et seal kaevus pidavat olema Hiiumaa puhtaim vesi. Maitses küll hea, aga heale kaevuveele tuli muidugi peale valada ka odralinnastega maitsestatud vett ja nii me siis poe poole suuna võtsimegi. Nagu me eelmisest päevast teadsime ei olnud külm keelekaste meist kaugel. Mõnulesime poe ees päikese käes tubli tunnikese ja natuke rohkemgi ning vajutasime siis aga uuesti pedaalidele. Eesmärgiks oli jõuda Ristnasse (läänepoolseim tipp). Teadsime, et umbes 10 kilomeetri kaugusel Nurstes on pood ja ei hakanud õlut kaasa tassima, lõuna plaanisime kah sinna. Nurste poe juures sai söömapeatus tehtud. Ikka meie lemmiklõuna. Poe ette vuras üks omaette lahe sõiduk. Käruga mopeed. Mella tahtis selle ratta vastu vahetada (ikkagi abimootoriga sõiduvahend), aga peremees ei olnud nõus. Kõhud täis ja tuju hea liikusime edasi. Järgmine suurem peatus pidi olema alles Kõpus ja sinna oli üle 20 km maad. Seega elementaarselt võtsime kotti mõned õlled ja hakkasime minema.

Kuna tee oli ikka hea ja samas ka igav, siis tee Kõpusse erilist pingutust ei nõudnud. Kõpus saime vahelduseks üsna korraliku tõusu võtta (esimese oma teel siiani) ja jõudsime tuletornini. Aga Kõpu tuletorn on küll üpris võimas vaatepilt – maailmas vanuselt kolmas töötav tuletorn aastast 1513. Kuna tuletorni nägi ainult seest ja vaateplatvormile ei saanud, siis ei hakanud sinna ka minema. Saatsime hoopis Za-Za uurima kõige tähtsama ehk poe asukohta. Saanud selle teada suundusime sinna. Päris lai valik oli seal poes – Laua viin 90 EEK poolik, 3 sorti õlut, kartulikrõpse ja pesupulbrit Bio-Est. Süüa siit suurt midagi võtta polnud, aga milleks meile söök – viina ju saime. Viingi oli poes leti all. Algul vaatasime, et ei olegi poes viina, aga küsimise peale võeti kapist välja. Selle põhjuseks, miks viina leti peal ei hoita oli see, et kohalikud tahavad viina raamatu peale võlgu saada, aga kaua sa ikka annad. Istusime puude alla tehtud laua taha ja libistasime õlut, sõime krõpse ning mõtlesime, mis siis edasi ja mida õhtuks kaasa osta. Ostsime oma asjad ära ise veel mõeldes kas võtta kohapeal veel üks õlle või mitte. Ostsime asjad siiski ära ja libistasime oma esimest õlle, kui äkki pandi pood lihtsalt kinni. Keset päeva. Tabalukk ette ja pidu läbi. Hommikul kell kümme lubati taas avada. Niisiis õlled joodud asusime edasi Ristna majaka poole teele lootusega seal ümbruses ööbida. Teel libisesime Mellaga vaikselt eest ära ja Za-Za ja Kidra jäid natuke maha. Küllap nad peesitasid sadulas seal. Aga kuna ilm oli ilus ja kiiret polnud, siis miks mitte.  Niimoodi vaikselt kulgedes märkasid nad tee ääres maja küljes silti „Mere kaubamaja“, millest meie mööda olime tuhisenud. Nad otsustasid sinna sisse astuda lootuses, et see mõni pood on, aga oli hoopis näitus asjadest, mis merest leitud. Küsisid perenaiselt ka võimalike telkimiskohtade kohta läheduses ja said teada, et Ristna tuletorni juures ei saagi ööbida (mis kohale jõudes vastas tõele, seal oli mingi surfaritele mõeldud rand), aga andis juhtnööre ja kaardi kuidas saada RMK telkimisalale, mis ei ole tuletornist kaugel. Tuletorn vaadatud suundusimegi telkimiskohta otsima ja jõudsime Hirmuste telkimisalale. Kohe, kui telgid püsti saime hakkas päris mehemoodi vihma ladistama. Laager sai püsti kella 7 ajal. RMK telkimisala oli super. Just sobilik vihma korral, sest seal sattus olema ka väga korralik katusealune kaminaga. Seetõttu vihm, mida tuli nagu oavarrest, ei seganudki meid õhtusööki söömast, tuld tegemast kaminasse ja kamina ees vaikselt hundijalavett Za-Za terviseks vihtumast. Viin ja pakisupp läksid libedalt, sest tegemist ju siiski juubeli söögi ja joogiga. Pärast päikeseloojangut jäi ka vihm järele. Aga tule ees oli mõnus istuda, seljataha oli jäänud sel päeval 65 km (kokku olime maha vuristanud juba 272 km).

Järgmine päev oli 1. september. Kooli ei lähe, kodu ei leina, miskit ei tee teie heaks… sellised lood siis tarkusepäeval tulid meelde. Kell on 10.30 oli laager koos ja minek. Telgid olid vihmale kenasti vastu pidanud. Kidra soovis kõigile maailma koolilastele head kooliminekut ja pühendas neile õpetussõna: „Männimetsast kasetohtu ei leia!“. See on oluline tarkusetera, mida tasub ikka meeles pidada.  

Olime niisiis jõudnud järgmisse päeva ja ka kuusse. Hakkasime aga edasi sõtkuma esmase plaaniga jõuda Kõpusse. Tee läks läbi metsa ja oli kruusane, tee peale jäid mõningad tõusud-laskumised. Kidra tundis oma maastikuratta seljas ennast nagu kala vees. Päris mitmed setmed kilomeetrid tuli mööda seda teed kulgeda.

Jõudsime lõpuks Kõpu poeni ja oma suureks ja ebameeldivaks üllatuseks selgus, et see oli suletud. Mõtlesime, et mida kuradit nüüd siis teha. Kidra ja Zaza läksid tõid ühe külamehe kaevust vähemalt vettki ja sõitsime edasi Luidja poole, lootuses sealtki vähemalt poodi leida. Laagripaigast oli seljataga umbes 10 km ja ees ootas veel sama palju. Jõudnud Luidjale saime uue üllatuse osalisteks, sest ka see pood oli kinni (sedapuhku permanentselt kinni). Järgmine pood alles Kõrgessaares, kuhu oli jälle umbes 10 km. Kõht hakkas vaikselt pilli lööma, sest heintega ei täida ju kõhtu. Nosisime ainult kuivatatud puuvilja segu ja pähkleid ja väntasime siis edasi. Sest ega see tee ei vii kuhugi, kui ise ei sõida (hiidlaste vanasõna). Asi hakkas juba vägisi kiskuma ekstreemspordiks, aga teha ei olnud ka midagi. Teel tulime mööda Rebastemäest, kus saime teada, et Hiiumaal on 413 erinevat seenesorti, sh haruldane põdramokk. Õnneks oli tee hea ja ilm ilus ning jõudsime kenasti kella 2 paiku Kõrgessaarde. Istusime siis aga jälle poe ette muruplatsile maha sööma, mina oma kargu peal läksin poest õlut juurde tooma. Arvestades sellega, et nüüd enne Kärdlat (kuhu pidime jõudma alles järgmise päeva lõunaks) ühtegi poodi ees teadaolevalt ei pidanud olema, ostsime ka kogu teemoona kohe ära.

Puhanuna ja söönuna rühkisime jälle edasi. Teepeale jäid sellised kohad nagu Rootsi ja sealt edasi juba Sigala. Ma pole päris kindel, kas ma tahaksin vastata küsimusele elukoha kohta, et elan Sigalas. 

Tee oli jällegi suhteliselt üksluine, ainult korra peatusime ja istusime metsa all sambla peale jalga puhkama. Varsti jõudsime Tahkuna militaarmuuseumisse, kus on palju igasugust sõjatehnikat ja muid sõjaga seonduvaid asju. Oli ka varjend tuumaplahvatuse üleelamiseks. Muuseumist saime ka veepudelid täidetud - meie imestuseks selgus, et kohapeal ei olegi kaevu ega kraani ja vett toovad nad suurte pudelitega Kärdlast. Õnneks ei olnud muuseumi kuraatoril veest meie jaoks kahju. Tahkuna tuletorn ja Estonia huku mälestusmärk olid ainult paari kilomeetri kaugusel. Tee ääres enne majakat oli päris mitu sõjaaegset punkrit näha. Käisime ka ühes sees, aga midagi eriti huvitavat ei leidnud, kuigi muljetavaldavalt suured on need punkrid. Jõudsime siis lõpuks oma päeva teekonna lõpp-punkti mere äärde Tahkuna majaka juurde. Kuna mingit tähistatud telkimiskohta ei paistnud läheduses olevat, läksid Kidra ja Za-Za tuletornist küsima, kus telkida võiks. Algul hakati midagi seletama, et ega nagu eriti ei võigi, aga kuuldes, et meie seltskonna moodustavad ainult 4 inimest, siis juhatas majakavaht meid sõna otseses mõttes metsa, mere äärde mändide vahele (küllap on seal varasemalt käinud inimkarjad oma loomaliku käitumisega kohalikud hellaks teinud). Valisime siis ilusa koha ja panime umbes kella seitsmeks telgid püsti. Sai ka korra merevees ennast puhastada. Söödud, joodud, kammitud. Päeva distantsiks seekord u 50 km (kokku 322 km). Päike paistis, väga mõnus oli mändide all sambla peal istuda ja õlut noolida. Mella tegi mulle üllatuse ühe kauni kärbseseene näol (poisid sööge seeni, hallutsinogeeni!), aga ma loobusin siiski sellest ahvatlusest. Mulle sobivad ainult männimamplid. Päike loojus otse meie ette mere taha. Pole paha variant selle taustal teed keeta ja unerohtu pudelist kummutada.

2. septembri hommik. Kidra oli juba oma igahommikused ringid ära kaapinud ümbruskonnas ja tuli vist hakata liikuma. Esimesed 6-7 kilomeetrit kulgesid mööda metsavaheteed, mis oli suhteliselt raskesti rattaga läbitav. Kidra sõitis rajaleidjana kõige ees. Vahepeal oli küll tunne, et kus kurat me nüüd siis oleme sattunud. Normaalse kiirusega see tee sõita ei võimaldanud – konarlik, kivine, suured loigud. Tee ääres metsas pidi olema mitu betoonist punkrit, nõukogude ehituseimet, aga meie leidsime vaid ühe. Mäe otsas oli seal suur patareikaitse suurtükk asunud. Edasi läks tee veelgi hullemaks. Vahepeal tekkis tunne, et Kidra tahab meid ära eksitada, aga Kidra õnneks jõudsime ikka lõpuks suure teeni, kus ootas  „Pööru-poi“ baar, mis oli siiski vist viimased aastakümned juba suletud olnud. Tee läks läbi Lehtma, kus suurt midagi vaadata polnud. Järgmine sihtkoht oli Kärdla. Kärdlas sõime poest hangitud manti (esimest korda ei olnud vist söögiks viinerid ja sai!) postkontori ees muru peal. Söönud-joonud jätkasime teekonda. Enne, kui jõudsime kesklinnast välja kohtasime Tanelit KukeProtestist, ajasime temaga paar sõna juttu ja edasi. Tee läks kohe pärast Kärdlat ülesmäge, see oli pikk ja väsitav. Esimene korralik tõus üldse Hiiumaal. Natuke maad edasi oli tee peal Kärdla meteoriidikraatri vaatetorn, mis oli taas suhteliselt madal. Infotahvlilt saime teada, mismoodi see meteoriit sinna oli kunagi kukkunud (see pidi päris mitu head aastat tagasi juba olema!). Meteoriit oli seal korralikult seda maapinda deformeerinud, seetõttu olid ka järgmised kilomeetrid pidevalt üles-alla. Selline vahelduv maastik lõppes alles natuke enne Suuremõisat. Suuremõisas tahtsime kohe ühe väikse õlle võtta ja siis edasi minna, aga võta näpust. Poe ees passisid mendid ja me ei tahtnud neid nende nina all õlledega ärritama hakata. Võtsime siis ainult natuke nosimist ja läksime taas mõisa juurde keha kinnitama. Söömise ajal sai otsustatud, et kuna aeg oli varane, siis võiks ka kohe sadamasse sõita ja mandrile tagasi minna. Algse plaani järgi pidime veel ühe öö kusagil Hiiumaa pinnal veetma, tõenäoliselt samas kohas, kus esimesegi öö – Sarves. Tuul oli juba ka tõusnud ja hakkas tunduma, et ilm hakkab kehvaks minema. Tõotas kerget tormi. Võtsime siis poest kõik vajaliku kaasa ja hakkasime sadama poole minema. Mendid olid poe eest minema läinud ja kolinud natuke eemale võsa alla suure tee ääres, meid nad ei torkinud. Edasi sadama poole liikudes tuul aina tugevnes. Sadamas oli tuul juba nii tugev, et tahtis sokid jalast puhuda. Za-Za ei jõudnudki enam vändata, vaid läbis viimased meetrid jala. Piletimüüja küsis ka, et kas maarotid lasevad tormi eest jalga. Me muidugi ütlesime, et ega torm meid ei heiduta, vaid et saarele sai tiir peale tehtud ja pole seal enam mõtet vahtida. Kell 16.00 läks siis praam välja ja 17.30 paiku olime jälle mandril. Päris kenake tiir sai see Hiiumaal tehtud. Mõtlesime Haapsalust välja sõita ja ööbimiskoht otsida. Aeg surus kah peale ja enne pimedat oli vaja telgid püsti saada. Tuul puhus väga kõvasti ja loomulikult vastu. Haapsalu raudteejaamas sai veel viimane õllepeatus tehtud. Otsisime juba mööda vana raudteetammi sõites mingit metsaalust, kuhu ööbima jääda. Umbes 10 kilomeetrit edasi leidis Kidra ühe metsatee ja sealt edasi minnes ka sobiva koha ankrusse jäämiseks. Mella natuke jonnis (tahtis veel edasi sõita mõned head kilomeetrid, kuna tema varasem treeningmaht oli meist kõige suurem), aga kuna meid oli rohkem, siis jäime ikkagi sinna. Füüsis oli päris läbi, tuleb tunnistada. Metsas tuult eriti ei olnud ja vihma ka ei sadanud, kuigi pilved olid kurjakuulutavad. Sõime ja jõime ja olime õnnelikud, et see päev jälle hästi oli läinud. Päeva distantsiks u 60 km. Logiraamatusse läks kirja ka minu lemmik magustoidu retsept -

nimetus: seenekissell.

retsept: näputäis põdravittu ja 2 spl munnimamplit (rahvassuus tuntud ka kui põdramokk ja männimampel). Veebruaris, täiskuuööl, seitsme tee ristis kasvavad kõrvuti põdravitt ja munnimampel. Mitte segamini ajada, sest potti tuleb panna kõigepealt põdravitt ja siis munnimampel. Kui paned vastupidi, siis pole see enam kellegi söök, vaid mingi lurr. 

Keegi teadis veel eelnevale lisada tarkusetera, et iga hea kokk oskab korraliku toidu perse keerata!!!! Need aegumatud mõtteterad said paberile telgis taskulambivalgel, kui ka haljas juba oma töö teinud oli.

Oli saabunud öö ja väsimus, vihma veel ei sadanud. Selja taha jäänud kokku 382 km.

3.09.2010. Kojuminek! Nüüd oli vaja veel ainult Riisiperre jõuda, et rongi peale ronida ja oma märg ja väsinud perse koju tagasi vedada. Hommik algas vastiku sajuga, telgist välja eriti ei kippunud (see oli ka matka peale esimene hommik, kui vihma sadas). Kui Kidra ja Za-Za veel eelmisel õhtu mõtlesid, et jätkavad oma teed ratastega Raplasse, siis nüüd võtsid ka nemad ruttu vastu otsuse tulla koos meiega Riisiperre rongi peale. Kui vihm natuke vaiksemaks jäi sai kiiresti väike lahustuv kohvi keedetud ja asjad kokku pakitud. Aega ei olnud eriti palju, sest rong ei taha enamasti meie järgi oodata. Niisiis hakkasime ruttu väntama plaaniga Paliveres söögipeatus teha. Kuna raudteetamm oli vihmaga pehmeks muutunud sõitsime Paliverest edasi mööda suurt teed, mis autode poolest oli küll kehvem, aga tee poolest parem valik. Ristil jälle peatus ja taas mööda suurt teed edasi, viimase peatused plaanisime teha enne raudteetammile pööramist bensukas. Riisiperre suurt teed mööda ei saanud minna. Viimane sõidupäev oli küll meeliülendavalt kaunis - vastutuul, vihm ja tõusud võtsid täitsa läbi. Jõudsime väsinuna, märjana ja külmunult lõpuks sinna bensukasse. Õnneks sai sealt õlut ja ZaZa-le kuuma kohvi osta. Aga ega meil ka eriti aega enam ei olnud ja ees ootas veel 10 kilomeetrit sõitu, mis tundus antud ilmaoludes juba pikk maa. Suurte pingutustega jõudsime siiski õigeks ajaks rongile.  

Mella väljus rongist Rahumäel, sest kesvamärjuke tahtis taas loodusesse pääseda (elektrirongid sellist luksust nagu WC ei oma). Mina hüppasin maha Lillekülas. Kidra ja ZaZa sõitsid Baltasse Rapla rongi ootama. Õnneks ei olnud vaja kaua oodata, kõigest pool tundi, siis sai teise rongi peale minna. Kokku kogunes reisi peal kilomeetreid 451. Mati Alaver võib-olla ütleks ka selle peale: pole paha! Lõppkokkuvõtteks oli kõik ilus ja hea, sest kõik on hästi, mis on hästi.

pilte näeb siit: http://album.ee/album/534393/50248171 

Optimistide suvelaager Ukraina vihmametsades ehk Tuuletallajad Ukrainas 2010

Kevade saabudes hakkas Mellal, Kidral ja minul seest kripeldama – kevad tähendab meie jaoks ikka ühte mõnusat rännakut ratta seljas mõnes põnevas paigas ja vabaduse nautimist looduse rüpes. Tuuletallajate seekordseks sihtmärgiks sai juba mitmeid setmeid kuid tagasi valitud Ukraina oma lummavate mägedega, mida Karpaatideks teatakse nimetada ja Musta merega. Kokkusätitud plaan nägi ette, et pakime oma rattad kokku ja läheme koos nendega bussi peale, mis meid (ümberistumisega Riias) läbi Läti, Leedu ja Poola otse Ukrainasse, Lvivi (nõukogudeajast tuntud Lvovi nime all) linna pidi viima. Sealt edasi nägi plaan ette rongiga Odessa poole minekut ja sealt juba kuhu jumal juhatab, tee viib ja jalad väntavad.   

Ettevalmistused tehtud - kuigi aeg oli viimastel päevadel linnutiivul möödunud ja lõpuks läks suisa kiireks - jõudiski kätte kauaoodatud lahkumispäev. Buss väljus Tallinna bussijaamast 13. mail kell 06.30 varahommikul. Takso viis rändajad varakult koos suurte rattapakkide ja muu sõiduks vajaliku kraamiga bussijaama bussi ootama. Esimesele bussile, mis Riiga läks, saime suhteliselt hõlpsalt peale, kuigi südamesse murdis mure nende suurte ja mahukate pampude pärast – bussi pakiruumid pole teatavasti ju kummist. Selgus, et selle suuremõõtmelise pagasi eest tuleb ka bussijuhile eurosid luftitada. Tühja kah, mõtlesime, peaasi, et peale võetakse ja kohale veetakse. Sõit Riiani sujus rahulikult, aga Riia bussijaamas siis bussijuht teatas, et 30 eurot tuleb maksta rataste vedamise eest. Tundus kahtlaselt palju. Pääsesime (pärast ähvardust, et kui tšekki nõutama hakatakse, siis maksab iga mees 25 eurot) siiski 20 euroga kokku. Aga saime aimu, mis veel ees võib oodata selles vallas, kuna sõit Riiga oli alles algus.

Järgmisena tuli oodata Lvivi bussi. Selle pealt maha jäämine oleks tähendanud Ukrainast ainult helesinist unistust, sest Riiast Lvivi sõidab buss ainult üks kord nädalas. Mahajäämise oht siiski kummitas, kuigi piletid sellele olid juba ammu ostetud. Lvivi bussi peale trügis päris arvestatav hulk inimesi suurte kohvritega, nii et hinge hakkas vägisi pugema kahtlus, et selle kahekordse bussi peale, kus nii väiksed pagasiruumid on, sääraste kastidega küll ei mahu. Kui teiste reisijate asjad olid peale saadud küsis üks bussijuht, et kas maksame ka neile. Jaatava vastuse puhul ütles, et taks on kokku 60 eurot. Polnudki muud valikut kui nõustuda ja bussijuhid hakkasid kaste peale upitama. Läbi suure pingutuse saime siiski õnnelikult rattad koos muu kraamiga bussi peale, olles 60 euro võrra jälle vaesemad, ja sõit Ukraina poole võis alata kell 12.00. Suurem ärevus ja stressitekitav närvipinge seoses bussi peale saamisega oli nüüd seljataga ja pingelangus suur. Hea meel oli tõdeda, et vanarahva tarkus „raha paneb rattad käima“ oli seekord sõna otseses mõttes tõeks osutunud ja ratastega bussi peal nüüd tõesti olime tänu rahalisele väljaminekule.    

16.15 jõudis buss Leedu linnakesse Marijampolesse ja sealt siirdus edasi Poola poole, kuhu jõudsime juba poole tunni pärast. See suur ja otsatuna tunduv Poola! Kell 20.00 sõitis buss endiselt mööda Poola maanteed. Väike elevus tekkis bussis naisreisijate vahel, kes ei suutnud kokkuleppele jõuda teleka vaatamise osas, tahtsid temperamentsete slaavitaridena vaata et karvupidi kokku minna. Lõpuks lahenes tüli sellega, et telekas pandi lihtsalt kinni, kuna ühe naisreisija „pisike tütreke“, kes osutus 14 aastaseks neiuks, ei saanud puhata. Uskumatu lugu.   

23.45 jõudsime lõpuks Poola-Ukraina piirile, kust edasi lubati sõita alles kella 2 paiku öösel. Piirivalvurid peavad ka oma leiva välja teenima. Pärast piiri ületamist saime kohalikust tanklast ka esimese ukraina õlle oma küllaltki kainete näppude vahele. Sõita oli ju veel oi kui palju kilomeetreid.

14. mai hommikul kella 8 paiku saabus buss lõpuks vihmasesse Ukraina küllaltki suurde linna Lvivi (saksa keeles millegi pärast Lemberg, elanikke 752 000, kellest tervelt 88% on ukrainlased). Bussisõit Tallinnast Lvivi kestis kokku üle 25 tunni. Pärast kerget paanikat minu ratta lenksuga saime siiski rattad kokku ja asuda linna poole teele olukorraga tutvuma. Kohe bussijaamast üle tee minnes tabas meid esimene üllatav vaatepilt -  9-korruselise kortermaja ees keset suurt linna einestas murul pesuehtne mustavalgekirju lehm. Tuuletallajad arutasid isekeskis, et võib-olla toodi 8. korruselt lehm liftiga välja jalutama ja hommikust sööma. Ei tea ju kohalikke kombeid ja eluolu.

Pärast seda, kui peaaegu terve päeva oli ilm meid kimbutanud lakkamatu vihmaga pöördus see pärast lõunat korraga selgeks, päikesepaisteliseks ja väga soojaks, andes rändajatele aega enne rongi peale minekut perroonil oma hilpe kuivatada. Esmamulje Ukrainast ja Lvivist oli selline, et seal on väga palju nõukogude aega meenutavat – lagunenud, koledad ja räämas hooned, vanad nõukogude autoimed jms. Hiljem, kui mägedes juba otsapidi olime, sai selgeks küll, miks siin Hyundaisid ja KIA-sid pole – need ei peaks sellele valule lihtsalt vastu, mis neid nendel auklikel mägiteedel tabab. Pargis keksisid kohalikud mustlased ringi, käies möödakäijatelt kordamööda raha lunimas. Lviviga pikema tutvumise jätsime siiski tagasituleku päevale – samast kohast pidi ju 2 nädala pärast uuesti bussi peale trügimist üritama. 

Olulisem oli aga nüüd Odessa rongi peale saada. Esialgu öeldi raudteejaamast, et ratastega ei võetagi rongi peale, mis tekitas päris suurt masendust. See lükkaks ju kogu plaani pea peale. Rong pidi väljuma 19:45, selleks tuli veel mitu tundi oodata, enne kui pidi tõde selguma, kas võetakse rongi peale või mitte. Ja lõpuks selguski kibe tõsiasi, et rongi peale ei võetud. Mella käis asja veel uurimas ja talle tehti „aus“ pakkumine, et 1000 grivna (u 2000 krooni) eest võivad tuuletallajad rongi peale vabasse kupeesse ronida koos oma ratastega. See summa aga oli liig mis liig ja polnud matka eelarvega teps mitte kooskõlas. See oli siis kinnitus, et raha eest saab seal piirkonnas kõike. Aga kui raha ei ole, siis sõidadki rattaga.

Seega tuli meil nüüd välja mõelda uus plaan ja masendusest rongist mahajäämise või õigemini mahajätmise pärast üle saada. 22 grivna eest saime probleemideta kohaliku rongi peale (kohalike ja pikamaa liinide raudteejaamad asetsesid eraldi, mida valvasid terve hulk vormimehi), mis pidi meid vähemalt linnast välja viima. Linnast oli aga vaja kohe välja saada, kuna hakkas pimedaks minema ja ratastega keset suurt linna pole kuigi tark jääda ööd lageda taeva alla veetma. Seda, kas rongijuhiks oli piilupart, me teada ei saanud, küll aga selgus juba varakult, et see rong sõidab tsuh-tsuh-tsuh. Aeglaselt, umbes 20km/h. Üks üpris vindine eit käis küll mööda vagunit, tassides kohalikele härradele õlut ette kilekottidega väikese juurdehindlusega ja siunas eestlasi arusaamatus keeles, oletatavasti üsna ebatsensuurselt oma lingvistiliste võimete piires. Põhjuseks olid vagunis istmete vahel olevad rattad, mis liikumisruumi pisut takistasid ja mis ei meeldinud talle sugugi. Eit virutas isegi jalaga ühele. Lõpuks jõudsime siiski nii kaugele, et ronisime rongist Pidmonastiri nimelises kohas maha ja asusime endale ööseks telkimisplatsi otsima. See ei olnud lihtne, kuna väljas oli vahepeal täielik kaamos maad võtnud. Üks kohalik härrasmees, kes näitas meie suhtes suurt sõbralikkust üles, pakkus isegi enda juures ulualust. Kuna me aga ei soovinud siiski tüli teha ja tahtsime esimese öö ikka välitingimustes ööbida juhatas mees teesuuna kätte, kuhu poole tüürida, et vastav sobiv plats leida. Ühe võsa alla saime lõpuks telgid üles ja kergemini hingata. Päris kurnav ja erinevaid emotsioone pakkunud päev oli õhtusse jõudnud ja sai hinge tõmmata ja pisut head ukraina kesvamärga mekkida lõõgastuseks.    

15. mai hommik saabus kohalike vikerviiside saatel. Telkimiskoha lähedal, mis hommikul ringi vaadates täiesti kenas kohas osutus olevaks, karjamaal demonstreeris üks kohalik tundmatu tenor lehmadest koosneva publiku ees oma suurepärast lauluhäält, lehmade nüpeldamiseks mõeldud kantsik käes. Kontsert oli oivaline – meenutas mingi eluka armuhüüdu põlismetsas - aga peagi otsustasime tema kütkestava hääletämbri rüpest ennast lahti kiskuda ja edasi liikuda. Õnneks oli ilm ilus ning peagi saime telgi kokku ja võis asuda Ukraina vaatamisväärsusi avastama. Esimesed kilomeetrid paraku rattaga sõitmist eriti ei võimaldanud – tõenäoliselt lehmade karjatamiseks mõeldud tee oli üpris künklik, mudane ja kitsas. Aga mõne aja pärast jõudsime mööda seda rada kulgedes mingisse külasse, kus sai esimest korda ka sööki ja jooki külapoest grivnade eest lunastada. Poe ees janu kustutades nägid Eesti uhke autopargiga harjunud silmad esimest korda veidrat (aga ette rutates - Ukrainas küllaltki tavalist) vaatepilti, kus külamees hobuvankriga poe manu veeres, et vajalikku söögikraami koju vedada.

Kuna eelmisel õhtul olime rongi aknast vilksamisi ühe lossi varemeid silmanud, siis nüüd nende suunas liikusimegi. Lossi juurde jõudes selgus, et tegu on äärmiselt vaatamisväärse, punastest kividest ehitisega Staroje Selos aastast 1648.

Lossi taustal oli meeldiv ka puude all hommikueinet süüa. Lossi kõrval ootas üks järjekordne hobuvankrimees stopp märgi ees, millal peateele saab keerata – ohutu liiklus eellkõige!. Edasi tulid tee peale ka esimesed üpris aukartust äratavad tõusud. Loodus hakkas vaikselt märku andma, kuhu me saabunud oleme. Aga isegi selle, kaugelt vaadates mitte kõige kõrgema künka otsas avanes väga ilus vaatepilt.

Kella 15.40 paiku jõudsime oma teekonnal külakesse nimega Miljatitš. Poe ees istudes ja jalga puhates oli tee peal näha elavat liiklust – hoburakendid, lehmakarjad, kanad-kuked, koerad, kitsed ja kes kõik veel. Tõeline naturaalmajanduslik piirkond paistis olevat, kus autosid eriti ei liigugi. Kui, siis ikka vana nõukaaegne klassika Vaz 2101 näol, mis olid päris veidral moel ära tuunitud. Tõenäoliselt oli tegu kohalike üleküla kärbestega seal roolis.  

Peale kella kaheksat õhtul leidsime järgmise laagriplatsi metsa all. Ilm oli küll õhtuks jälle vihmale ja joomale pööranud. Õnneks lubas ilm vähemalt kuivalt telgi üles panna. Leidsime lohutust telgis vihmavarjus istudes kohalikust kangest keelekastest, mida seal gorilkaks nimetatakse. Silma (ja muidugi ka keelele) hakkas see, et erinevad gorilkad on enamasti kunstnikerdustega pudelitesse villitud ning kõik need on joodavad ja hommikuks terve päeva püsivaid tervisekahjustusi mittetekitavad. Lisaks veel päris odavad ka. Kidral läks natuke pahasti oma kaherattalise sõbra sadulaga, pidi edaspidi lootma, et see päris ära ei lagune tagumendi all, et palja pulga otsas ei pea väntama. Uue infona saime mobiiltelefonist teada, et kõneminut Eestisse maksab kõigest 47 krooni, nii et muudkui helista ja lobise terviseks. 

Järgmisel hommikul, 16. mail, selgus ebameeldiv tõsiasi, et vihmavaling polnud öö jooksul lakanud ja ladistas muudkui edasi. Poole 12-ni istusime telgis ja ootasime, et vihm üle jääks. Kes kasutas seda aega magamiseks, kes targutamiseks. Kuna ilma paranemise lootust ei olnud tuli ikkagi teele asuda. See oli ka ainuõige otsus, sest nagu hiljem selgus, siis sel päeval vihm ei jäänudki üle. Kuna kõik matkamehed olid luuüdini märjad otsustasime selleks päevaks ukraina tuuleveskitega võitlemise lõpetada ja kobisime kella nelja paiku ühes väikeses külas nimega Šeretsi hosteli tuppa, mille eest tuli kokku „tervelt“ 180 grivnat välja käia. Aga saime seal selle eest vahelduseks natuke kuivas olla ning läbivettinud hilpe ja muid asju kuivatada. Samuti ei teinud paha ka oma ihu pesta pärast 4 päeva teel olemist. Viimased kukrusse jäänud grivnad vahetasime hosteli baaris rõõmsalt õlle vastu ja lasime mõnuga voodi peal leiba luusse. Läksime Mellaga pärast mõningast pikutamist ja õllepudeli tühjendamisele pühendumist alevi vahele (või linna?) poodi ja pangaautomaati otsima, sest sularahakriis oli ilmselgelt terendamas. Veelgi hullem – ka nälg, kui poed ka edaspidi ei kavatse pangakaarte tunnistada (enamikes läbitud poodides polnud isegi kassaaparaate, kaarditerminalist siis rääkimata. Näpuarvutid oli maksimum, mis seal tehnikat meenutas). Tee peal hakkas silma, kuidas kohalikud toredad noorsandid suvalise auto kummile jalaga virutasid ja auto signalisatsiooni üürgama panid. Paistis lõbupakkuv tegevus olevat. Eks noored peavad ikka kuidagi ennast lõbustama, arusaadav. Ja oh seda imet, pangamasin keelduski sularaha eraldamast sisserännanutele. Eks see tõotas järgmiseks päevaks arvatust pikemat teekonda ilma söögi ja joogita.

Kidra koju jäänud kaasa ZaZa teatas õhtul sms-ga, et Lvivi kanti lubab ilmateate kohaselt veel terveks nädalaks vihma. See teadmine tegi kõigil kohe südame alt soojaks.  Selle peale polnudki muud targemat teha, kui toas pudelil Ukrainkal kork maha keerata ja loota, et siin Ukrainas veel kunagi ka päike tuuletallajate peale paistma hakkab. Läbi põranda kostus meeleolukat umpa-umpa muusikat kohaliku Mati Nuude esituses, mis nagu unelaul mõjus. Ahjaa, päeva parim uudis oli see, et Ukrainasse on Microsoft Office 2010 jõudnud!!

17. mai algas õnneks ilma vihmata. Päevaga pidime jõudma juba Karpaatide (täpsem oleks öelda Ees-Karpaatide) lävele Truskovetsi linna (see on päris korralik turismimagnet oma mägede ja tervisliku vee allikatega) külje alla. Peale kella 11 jõudsime Kolodrubi külasse, kus lehmad rahulikult omapäi mööda tänavat ringi jõlkusid, nagu see kuulukski neile. Kedagi ei paistnud see küll morjendavat, ainult tuuletallajate imestunud näod reetsid, et see midagi ebatavalist võiks olla.

Enne kella nelja jõudsime natuke suuremasse asulasse Drogobitši, mida isegi linnaks võis pidada. Seal lahenes sularahaprobleem ja õnnestus ka esimest korda päeva jooksul midagi hamba alla saada. Keset keerutavaid tuuli einestades avastas Kidra, et tee peal on vihmase ilma puhuks selline tühine asi nagu telgi kattekile ära kadunud. See oleks tõotanud edaspidi küllaltki sõna otseses mõttes märgasid unenägusid telgis, sest senine ilm oli küll kõike muud, kui olime enne sõitu (lõunasse!!) eeldanud või lootnud – enamus ajast sadas vihma ja sellega seoses ka jahe õhk. Aga läks siiski hästi, sest linn oli piisavalt suur, et õnnestus ehitustarvete pood leida ja sealt koormakile telgi katmiseks hankida. Edasisi klimaatilisi tingimusi arvestades oli see väga kasulik ost enda looduse stiihia eest varjamiseks. Rattaga kulgemise osas olid nüüdseks aga saabunud juba päris tõsised mäed, kust oli paras tegemine üles rühkida. Selliseid tõuse enam Eestis ei kohta – ka Otepää kuppelmaastik on selle kõrval poisike.

Õhtul kella seitsme paiku asusime Truskovetsi külje all metsa telki üles panema. Koormakile osutus päästerõngaks uppuvatele rottidele – ükski tilk ei saanud sealt läbi pressida. Ja tõele ja kilele au andes ei pressinudki. Koht oli küll suhteliselt ebameeldiv ja mingid valgete õitega taimed (esmavaatluse järgi harilikud mudasoo-valgelaugud) eritasid üsna ebameeldivat lehka, aga valikuvõimalused looduslikult kauni ööbimiskoha leidmiseks siiski puudusid. Ja päeva lõpuks kujunes esimest korda üsna korralik kilometraaž arvestades maastikku – 63 km. 

18. mai hommikul kallas jälle vihma. Seekord istusime ja ootasime ainult kella üheteistkümneni, aga ei olnud lootustki, et midagi paremuse poole võiks minna. Ja metsaalune oli veel suuremaks mudalaukaks ööga muutunud. Me kannatus lõpuks katkeski, sest telgis polnud ei süüa ega juua, mistõttu otsustasime Mellaga Truskovetsi tagasi jalutada 1-2 km, et poes käia. Poest telgi poole tagasi kõndides sündis ime ja päike hakkas ennast tasahilju ilmutama. Vihmapaus andis hea võimaluse telk ja asjad kokku panna ja asuda teele Borislavi poole. Ilm oli aga ainult petlikult ilusaks läinud - meelitas ratturid metsast välja ja lasi siis kohe uue valingu kaela. Sadas õhtuni välja. Borislavi poole mäest üles vänderdades läks üks eesti numbriga BMW mööda, mis korrakski väikest elevust tekitas. Ülejäänud elevus kulus mäest üles turnimiseks. Ja rühkimine oli päris vaevaline.

Borislavist välja sõites tabas meid järgmine nöök – minu rattal läks tagumine kumm katki. Ja vihma ladistas edasi nagu oavarrest. Tuli kotid ratta pealt maha tõsta ja ratas kummuli keerata. Uus kumm oli mul küll kaasas, aga selgus, et uus sisekumm ei sobi sellele väliskummile – enne matka oli ratas hoolduses käinud ja meistrimees oli taha laiema kummi pannud. Polnud muud teha, kui mu kompsud Mella ja Kidra ratta peale tõsta (et saaksin ratast käekõrvalgi veeretada) ja asuda siis jalgsi laagripaiga otsingutele ratas käekõrval. Mu ratta selga istuda ei olnud võimalik. Mäest üles. Ei saa öelda, et oleks kõige soodsam olukord olnud, kuidagi ei tahtnud Ukraina vanajumal elu kergeks teha tuuletallajatele Eestimaalt. Nagu oleks meiega mingi kana kitkuda (Eesti tegi kossus kunagi Ukrainale pähe?), et kõikvõimalikud õnnetused otsustas tee peale veeretada. Jäi üle ainult ennast lohutada rahvatarkusega, et mis ei tapa, see pidavat tugevamaks tegema. Olime Ukrainasse tulnud lootuses sooja ilma ja päikest eest leida, aga selle asemel saime päevi kestvat lausvihma ja jahedat õhku. Niisiis tuli edasi rühkida (lõpuks 4-5 km) ratas käekõrval, 12% mäest üles. Tõusul ei paistnud lõppu tulevatki. Karta on, et sellisest mäest, mille teed katavad ühtlased augud (teed on täielik katastroof seal kandis!) oleks ka tervete kummidega ratta seljas üsna keeruline üles saada. Kella 19.30 paiku saime telgi kuskil keset mäge teeäärses võpsikus suurte puude alla kuidagimoodi üles, kõik asjad märjad. Erilist jututuju sellel õhtul meil ei olnud. Mõtiskledes senise teekonna üle, milliseid imelisi elamusi olime siis senise teekonna jooksul Ukrainas kogenud -  Odessa rongist jäeti maha, iga päev praktiliselt oli vihma sadanud, minu rattal läks kumm katki, Kidral jukerdas sadul. Aga nagu öeldakse, et raskused on selleks, et neid võita (tollel hetkel tundus see tarkusetera rohkem tühja targutusena), siis püssi ega muud relvastust keegi õnneks põõsasse telgi kõrvale ei visanud. Küll aga tulid nii mõnedki vandesõnad huulile kogu selle saaga peale mõeldes. Ja mõte liikus lisaks veel selles suunas, et kogu sellele jandile oleks krooniks see, kui tagasi minnes jääks ka Lvivist Tallinna suunduva bussi pealt maha.  

19. mai hommikul ärgates selgus, et vihm on lakanud (ei või olla!), aga pilves oli ikkagi päris mehiselt, nii et pikka pidu ja kuiva heina ei tõotanud ka see päev. Kuna see ööbimispaik asus keset tõusu (ei teagi, mis ime läbi see koht leiti, sest olime ju mäe nõlva peal) läksid Mella ja Kidra hommikul maad uurima, mis maastik lähiajal ees ootamas on. Eelvaatlus tehtud sai laager kokku ja juba koos kodinatega teele asuda. Tundus, et mida üles mägede poole läksime, seda jahedamaks ja hõredamaks õhk ka läks. See on muidugi üsna normaalne nähtus ka, pole lihtsalt nii kõrgel käinud eriti. Juba eelmine õhtu andis märku, et ka telkimiskohtadega ei ole mägedes just hõisata – iga künka otsa ju telki üles ei saa panna, ilma et keegi telgist kallaku tõttu välja veereks. Veel üks asi, mis ratta juures hakkas üles ütlema kohaliku maastiku iseärasuse tõttu, olid pidurid. Õigemini piduriklotsid, need kippusid päris ära kuluma üsna kiiresti. Juba andiski tunda, et tagumist pidurit pole eriti mõtet sõtkuda, erilist mõju see kiirusele ei avaldanud. Õnneks esimene pidur pidas kauem vastu ja andis lootust, et ehk õnnestub mägedest siiski alla ka jõuda tervete kontidega. 9 päeva jäi ju veel ikkagi sõita. Ega kohalikud meid oma rataste ja rattakottidega nendel sopastel teedel ja lausvihmaga eriti tervete inimestena ei osanud näha, mõnel oli isegi pisut haletsev nägu meid vaadates – vihmamehed Eestist. Aga muidu on Ukrainas, vähemalt Lääne-Ukrainas inimesed eestlaste vastu väga sõbralikud ja lahked. Ida-Ukraina oma venemeelsusega võib-olla nii lahke poleks, aga mine tea ka.

Pärast kella 12 saime jälle tuult tiibadesse ja telgi ning ratastega metsast välja. Teekond jätkus esialgu ratas käe kõrval (Kidra oli mu ratta kummi ära lappinud) ülesmäge. Ikka edasi, ikka edasi, ei sammukestki tagasi. Tagasiveeremisel oleks kenakese hoo muidugi üles saanud. Umbes 2 km trügisime jätkuvalt tõusvas joones kulgevat mäge mööda. Seejärel 2 km ka mäest alla – see võttis isegi rohkem võhmale kui üles trügimine. Sellise järsaku peal tuleb tublisti muskleid rakendada, et ratast koos pagasikilodega kinni hoida. Sõita ka ei julgenud, sest mingi 60 km/h kiirus poleks mingi küsimus olnud – kuna kanti ei tundnud ja arvestades võimalikke ohte seoses kohalike teedega, siis ei söandanud. Shidnitsast läksime läbi ja varsti oligi aeg jälle laagrisse jääda. Üsna varakult seekord, kell polnud veel neligi. Kuna leidsime sobiva kuusetuka, siis otsustasime sinna jääda, mitte saviaugusopa teed mööda jätkata oma Kolgata teed. Ja öö kuuse all magada. Varasemad kogemused näitavad, et kuuse all on päris sobiv ööbida. Võrreldes eelmiste ööbimiskohtadega oli see isegi üllatavalt rahuldav, mõnus hõre kuusemets, aga samas ülevalt piisavalt tihe katma telki vihma eest. Metsa alla jõudmiseks tuli aga natuke vaeva ka näha, sest teed ja metsa eraldas savine mudalaugas.

Kohalikud linnud võtsid laulu üles, loodusemees Kidra teadis selle peale arvata, et nad soovivad üksteisega vahikorda astuda, seepärast kisavadki nii hirmsasti. Mella tundis sel hetkel lindude peale kadedust, sest ka tema vaeseke oli üpris nälginud näoga. Mitte küll toidu pärast. Päikesest polnud loomulikult niisamuti lõhnagi nagu kaunitest Ukraina preilidest, kes tuuletallajaid oleks võinud ümmardama tulla.

20. mai hommikul oli äratus kell 8. Polnud mõtet kauem passida, sest vihma ei sadanudki seekord. Jahe oli küll veidike magada, aga vähemalt kuiv. Sõita tuli mööda erakordselt savist ja märga teed, mis oli ka päris auklik ja lahtiste kividega. Ratastest hakkas selle pärast lausa kahju, mis vett ja vilet nad pidid saama seda teed läbides. Kohati sai ka ratast käe kõrval läbi aukude trügida.

Kella 11 paiku jõudsime Tustini poe juurde (viimased kilomeetrid olimegi sunnitud jalgsi tulema – märjal, savisel, aukus ja lahtiste kividega teel laskuda pole eriti ohutu), mis oli küll sel hetkel kinni. Kuna kohalikud vaikselt aga kogunesid poe juurde võis eeldada, et müüja mingil hetkel siiski kavatseb poe avada. Seepärast otsustasime siiski poe piduliku avamise ära oodata, ja polnud ka teada, kus järgmine kord saab keha kinnitada ja kesvamärjaga kurku loputada. Vaatamist paistis olevat, ronisime teed mööda mäe otsa. Mäe otsast avanes harukordselt kaunis vaade ümbritsevatele metsadele ja mägedele. Isegi mingi lossi varemed olid mäe otsas.

Sellistel hetkedel tundsime, miks me olime vabatahtlikult nendesse vihmametsadesse tulnud ennast leotama ja nii palju risti ja viletsust taluma. Välimuse järgi olime nagu ühed kasimata tondid, karva kasvanud ja pesemata. Mella, kellele meeldis šamaaninõia kombel aegajalt harukordsetel vihmapausi hetkedel vihma manada, hakkas ka seal oma vihmapalvust ulguma. Sest juba peaaegu tund aega polnudki vihma tulnud. Aga mäe otsast alla jõudes rõõmustaski karvatonte avatud pood.

Kerge eine ja õlu manustatud asusime taas teele. Sedapuhku viis tee (oo, asfalt!!) päris mitu kilomeetrit mäest alla, nii et ei pidanud üldse väntamagi. Veider tunne oli kuidagi, arvestades eelmisi kilomeetreid. Poole kahe ajal saabuti külakesse nimega Verhije Ovidne ja lasti vorstidel ja saial taas hea maitsta, tavapärane päevane roog. Vaade oli taas maagiline – ümberringi kaunid suured mäemürakad laiumas.

Vaade mäe otsast

Isegi sinist taevast näitas korraks, mida polnud mitu päeva näinud juba. Selles külas jalutas paar hobust mööda teed omapead. Tundub, et Ukraina koduloomad on üpris iseseisvad – peremees annab käsu kätte, millal kodus tagasi peab olema ja mine, kus tahad. Tee ääres siblisid ka kanad ja paar kalkunit. Rahumeelset õnneks, meil polnud plaanis nendega seal tänupüha tähistama hakata. Aga ilm läks üha ilusamaks, Mellal tärkas soov isegi päikeseprille välja kaevata koti põhjast. Päikesekiirt polnud tükk aega enam näinud. Kidragi rabas särgi maha, et päikest võtta. Tuleb ju kõik võimalused ära kasutada, mida vaestele eesti turistidele võimaldatakse. Mõne minutiga läks ilm kohe päris soojaks. Aga see tundub, et ongi sealse kliima omapära – nii kaua kui päike väljas, on ilm väga soe, aga nii kui läheb pilve taha läheb ilm kohe ka jahedaks. Enne poe juurest lahkumist saime taas ka mingis veidras keeles „raua needmist“ kuulda, kui kaunima õitsemisaja minetanud maani täis, märgunud püksiesisega „neiu“, kes ennist poe juures putkas õndsa und oli näinud, meile oma sõnavara tutvustas umbes 10 minutilise tiraadiga. Paraku polnud meil võimalik tema sarmikast „luulest“ aru saada. Ka sõnavõtu põhjus jäi küllaltki arusaamatuks. Arvasime küll, et võib-olla oli asi selles, et Mella talle korvi oli andnud ja ta nüüd solvus. Ei tea.  

See päev tundus meie õnn üldse kuidagi kummaliselt soodne olevat. 18.40 leidsime ülikauni laagripaiga jõe ääres, mägede vahel. Isegi kotis olnud märgi riidehilpe oli võimalik mõnda aega kuivatada.

Isegi jões saime ennast loputamas käia. Õhtu poole hakkas taevas aga vargsi jälle pilve kiskuma ja tulid ka esimesed piisad. Sadu. Telgis istudes oli lisaks vihmakrabinale telgi katusel kuulda ka võimast vee kohinat, mida telgi taga vooklev üsna kiire vooluga jõgi tekitas. Oli üpris kena päev siiski seljataga, mida nüüd telgis gorilkat trimbates hea meenutada oli.  

Järgmisel päeval, 21. mai, otsustasime mitte edasi liikuda ja see samas laagripaigas veeta. Nädal täpselt möödas sõidu algusest ja koht super. Pealegi oli eelmise päeva ilus ilm asendunud taas vihmaga ning ei olnud soovi kohe riideid ja asju taas märjaks teha. Ei olnud suurt kiiret ka edasi tormata. Mella ja Kidra käisid külakeskuses poes mandi järel ja polnud koha peal viga midagi. Vihm oli suhteliselt vahelduva tugevusega - vahepeal tuli tugevamalt, vahepeal ainult tibutas. Oli tahtmine teisel pool jõge asuva suure, mingist tundmatust kivimist mäe otsa turnida. Teisele poole jõge viis suur rauast rippsild, rattaga poleks üle sealt saanud.

Isegi vihm jäi mäkkeronimise ajal üle. Ja tasus sinna üles ronida küll. Ülevalt avanes selle matka parim vaade, igasse kanti vaadates paistsid üha uued mäed, lisaks see jõgi. Maailm paistis nagu peopesal sealt. Alla ronides vihm jälle tihenes. See vihm hakkas juba vaikselt nalja tegema. Kaua see võib meid nöökida niimoodi? Õhtu saabudes tuli jälle külasse poe manu sammud seada. Kella 7 paiku, kui mandiga poest tagasi jõudsime Mellaga, hakkas korraks isegi päikest jälle sadama. Söök ja jook keresse ja telki magama. Tasub ära märkida veel, et riided said iga päevaga üha kuivemaks kotis!  Samas oli kõrvalasuva mäe otsas konstantselt süsimust pilv ja sadas palju rohkem, nii, et oleks võinud hullemini vast ka veel minna isegi, kui see pilv oleks heaks arvanud allapoole piiluda.

22.05. hommikul käisime Kidraga veel korra üleval mäe otsas. Kell 9 panime laagri kokku ja tuli teele asuda. Kuigi pisut kahju oli küll sellest kohast ära minna. Kella 12 paiku sõime Ljubinitsi bussipeatuses saia ja liha.

Ukrainas on imelik komme, et poes juuakse viina, isegi vastavad lauad ja toolid on selleks poodi veetud. Ljubinitsi pood polnud erand. Samal ajal, kui poe ees mustlased Kidra käest küsitud kaarti uurisid, istusid nende prouad poes ja jõid rahumeeli viina. Keset päeva.

Meie teekond jätkus aga endiselt lausvihmas. Ei tea, mille eest kõige selle heaga meid õnnistati. Kella kolme paiku istusime Ulitšna külas katuse all vihmavarjus pea tund aega. Külad pakuvad seal üldse üpris häid istumiskohti tee ääres sellise ilma tarbeks. Mulle saadeti Eestist sõnum, et Eestis on samal ajal 28 kraadi sooja ja päike kõrvetab. See tegi ikka meele rõõmsaks, kui tuled lõunasse sooja saama, aga on hoopis vastupidi – lõunas on 15 kraadi sooja ja vihm, Eestis aga leitsak. Täiesti irreaalne olukord. Kidrale hakkas ka vist ilm mõjuma – arvas, et selles bussipeatuses läks kana bussi peale ja sõidab jänest! Üksteist vahtides leidsime, et Lvivskije Novostis peaks ilmselt ilmuma esikaane lugu, kuidas jõe ääres (eelmises laagripaigas) jõuranud karva kasvanud ja räpased parmud osutusid Eesti turistideks. Tundub mõne kohaliku Õhtulehe loo moodi küll. Ja milline promo Eestile meie poolt!

Kella 5 paiku õhtul tundus kõik ideaalne – päike oli paistma hakanud, tee peale jäi kena järv, kus sai ka ujumas käia. Hea koht ka telkimiseks. Aga siis hakkas juhtuma – üks mees tuli ligi ja ütles, et selles kohas ei tohi me telkida, kuna ta on sinna mingid kalamehed kutsunud. Polnudki muud teha, kui asjad jälle kokku pakkida ja uut laagrikohta otsima asuda. Ja siis hakkas muidugi ka jälle sadama. Sähvis välku ja paugutas ka veel lisaks lausvihmale. Pärast tund aega ühe suure tamme all kükitamist üritasime ikkagi edasi minna ja laagrikoha leida. Järve ääres olid ülejäänud kohad lootusetud telkimiseks – täiesti läbi vettinud mülkad. Heinamaa peal järve taga paistis kõrgem koht olevat, aga sinna minnes vajus jalg ikkagi pahkluuni vee alla. Ühiselt nimetati kogu matka juba ellujäämislaagriks ja täna oli siis selle laagri 10. päev. Alles kella üheksa ajal õhtul leidsime enam vähema sobiliku koha, kuhu telk püsti panna, Stabniki asula külje all võsas. Märg nagu kurat. Magada õnnestus poolenisti pea alaspidi ja käbid tagumikku torkimas telgi all. Mugav nagu vesivoodis, ausõna.  

Järgmiseks hommikuks (23.05.) polnud sittagi muutunud. Üle kella kaheksa magada ei kannatanud. Üpris vesine olemine oli. Mellat tabas veel kergemoeline paanikahoog, kuna arvas, et oli fotoka kuhugi ära kaotanud. Õnneks see tõeks siiski ei osutunud. See oli järve äärest kiire evakueerimise käigus lihtsalt teise kohta sattunud kotis, kus ta tavaliselt oli. No hea seegi, et üles leidis.

Poole 11 paiku jõudsime pärast kaart mägedes ringiga tagasi Truskavetsi. Sealt jalutasime ratas käe kõrval läbi ja istusime maha jooma nagu Kungla rahvas muistsel a`al vms. See päev oli ka mingi kirikupüha Ukrainas, igal pool kirikukellad tagusid ja inimesed passisid karja kaupa kirikute ees, hakkas silma ka see, et kõik kohad oli mingeid puuoksi täis riputatud. Jutlused kajasid ka üle linna. Inimesed käisid sõgedate silmadega ringi lilled näpus ja uhkelt riidesse sätitud.

Erandkorras oli seekord isegi päike välja tulnud, kirikupüha puhul siis tõenäoliselt. Isegi kohalikud miilitsad tundsid meie käekäigu vastu huvi. Õnneks ei kahtlustanud nad seekord tuuletallajaid üheski kuriteos, vaid uurisid niisama, heatahtlikult.  

Edasi, või õigemini siis tagasi, viis me tee jälle läbi Drogobitši Lvivi suunas. Tee peal bussipeatuses väike õlu ja uued tagumised piduriklotsid ratastel alla. Päike lõõmas ja viimaks oli võimalus ka ilma vihmata märja nahaga mõnda aega sõita. Higi voolas ojadena. Päev mööduski vihmata. Kella seitsme paiku keetsime teed ja tegime profülaktikat soojarohuga. Laagripaik sai mingisse hobuste koplisse karjamaale. Õnneks uudistama meid ei tulnud, kuigi Kidra mingil määral perutas küll telgis, kes oli oma magamiskoti Mella ja minu vahele sobivalt sättinud.  

24.05. äratus kell 9. Kella üheteistkümne paiku nautisime juba päikest ja õlut Dobrivljani bussipeatuses. Huvitav, mitu päeva seal kirikupühi peetakse, Gruševis käidi ka 24. mail uhkete riietega kirikus – jõulud maikuus?  Sai poe ees süüa ja imestada. Mella polnud nõus seejuures oma taskunuga kotist välja võtma, sest see oleks muidu rasvaseks saanud. Kidra oli kole mossis selle peale, sest tema nuga sai küll rasvaseks.

Pärastlõunal jõudsime kuskile pärapõrgusse, kus mul läks teistkordselt tagumine kumm katki.  Ühe katuse all sai õlle kõrvale kumm lapitud, aga seal särasid ka kohalikud vaimuhiiglased. Üks tüüp sõitis Jawaga peaaegu katuse alla välja ja kukkus selle pealt maha, nii juua täis oli. „Jobanaja hata“ urises üks tüüp, ise irvitas. Hata tähendab maja siis, teist sõna pole vist vajadust tõlkida. 

Õhtu eel jõudsime külasse nimega Bõstritsa. Istusime poe ees ja arutasime päevasündmusi ja kuhu laagrisse heita. Korraga tuli üks vanem härra ligi ja tegi juttu, et kust poisid tulevad ja kuhu lähevad. Kutsus siis poodi sisse, kus kaeti laud söögipoolise ja gorilkaga. Ja nii ta läks – viin härra poolt ja siis viin tuuletallajate poolt. Kui poest välja mineku ja laagrisse teele asumise aeg oli, siis tundsime, et sellises olekus pole eriti võimalik ratta seljas püsida. Miron (seesama lahke härrasmees), kellele olid tema naine Anna ja tütred oma lastega poodi järele tulnud. Ilmselt polnud see esimene kord, kui taat käe kõrval viidi tuppa magama, sest oma silma ta ei suutnud avada. Tuuletallajad võeti lahkelt kaasa. Panime telgi Mironi ja Anna aeda ning istusime pingi peale. Ja läks järgmine gorilka, ei saa ju ära ka öelda.  Telgi ülespanemise protsess jäi mõistatuseks, sest eriti sellest mälupilti polnud kellelgi. Sellist vinti polnud terve retke jooksul veel üles saanud, kui Mironiga viina vihtudes.  

Hommikul (25.05.) oli mul suu üpris paks ja aega meenutada, et vahvad vandersellid ja kuidas siis nüüd korraga niimoodi välja kukkus. Pärast veega näo loputamist paluti tuuletallajad lahke pererahva poolt veel tuppa, kus pakuti sooja sööki ja pereisa poolt muidugi ka kaks pitsi viina. Pärast sööki näitas pererahvas oma elamist, siis vahetati postiaadresse (e-mailidest ei tea nad mitte midagi) ja telefoninumbreid (siiamaani oleme Mellaga plaaninud kingituse neile saata, aga eks jõuludeks teeme selle ära ka) ning tehti nende maja ees pilti. Ja oligi aeg edasi liikuda, tänusõnade ja kummarduste saatel. Väga toredad inimesed on. Jakuju.

Pererahvalt said tuuletallajad teada, et ukraina keeles aitäh on jakuju. Ja selle peale vastatakse nazdaroovija ehk võta heaks. Pole päris sama tähendus, mis vene keeles.

Aga teekond siis muudkui jätkus. Kella 11 paiku istusime, vanad rattahundid, järgmise poe ees, pool 2 aga juba Goroditše poe ees. Seal tahtis üks nn kohalik bojaar Kolja meid ilmselt natukene lüpsta – seda polnud terve Ukrainas viibimise ajal veel juhtunud, aga eks sealgi ole igasugu „ärimehi“. Esialgu tõi poest viina, mida pidime lihtsalt viisakusest piisakese võtma. Eelmise päeva sahmakas oli veel hästi meeles, nii et erilist isu selle järele ei olnud. Mida aeg edasi, seda rohkem ta tahtis meid (turiste) vägisi enda juurde keelitada tulema. Õnneks üks teine kohalik, kes nägi ja kuulis, kuidas see Kolja poes tahtis kogu ostetud kraami eestlaste maksta jätta, astus meie kaitseks välja. Ilmselt oli Koljal plaanis eestlastelt seitse nahka koorida sel ilusal kevadõhtul. Kohalikud olid selliste tegelaste eest varem ka hoiatanud, polnud lihtsalt juhust olnud neid seni trehvata. Üldse küsisid paljud kohalikud, et ega meid keegi solvanud Ukrainas pole. On ise lahked ja tahavad, et külalistega midagi halba ei tehtaks ka teiste poolt. Eestis sellist asja vist ei kuule. Selle lahke päästja nimi oli Igor, kes ütles, et see Kolja on tavaline sitaratas, mitte mingi külaautoriteet ja lubas ise meid kuhugi veesilma äärde juhatada. Ja viiski ise ühe väikse järve äärde. Sinna sai laager püsti pandud ja Igorile tänutäheks ka mõned klähvakad gorilkat pakutud. Üks nokk tuli veel õhtul telgi juurde õlut nuiama – tahtis ka sõpradele viia. Seda ta muidugi ei saanud, aga oli oht, et ta võib oma semudega tagasi tulla ja võtta ka muid asju kaasa, aga õnneks jäid asjad siiski alles. Üpris ebameeldiv koht oli sellegipoolest.

Pärast minu hommikust (kolmapäev, 26.05.) põlvini mudas solberdamist (põõsas käimine osutus oodatust komplitseeritumaks) panime asjad kiiresti kokku ja tegime sealt minekut. Enne järgmist peatust poe ees kooserdasid täiesti süüdimatult keset teed sedapuhku kitsed. Pool üks istusime Sambiri raudteejaamas, nautisime päikest ja rüüpasime kesvamärga, ainult paar päeva jäi veel Ukrainas olla. Ilm ja muud jamad olid meid nöökinud küll mehemoodi, aga nüüd, kui päike väljas, oli ikka hea meel, et just sinna kanti ratastega läksime. On ju kõvasti mida meenutada. Poole kolme paiku hakkas jälle vaikselt tibutama, kuiva ilma oligi juba liiga kauaks hoidnud vist. Poe ees, müüri peal sahmisid üksnokk-mustvindid edasi-tagasi, ju neil mingid soovid olid. Poe räästa all olid ka mingid satikad, Kidra arvas, et need võivad pääsukesed olla. Selles külas tekkis ka pealkiri kogu meie ettevõtmisele Kidra suu läbi – optimistide suvelaager Ukrainas. Kidra võlgneb selle au eest siiamaani meile 1000 grivnat (iga teenus=1000 grivnat jutt tekkis juba Lvivis, kui meid rongi pealt maha jäeti). Kui arvasime, et selles reisistaadiumis on kõik hädad juba seljataga, siis eksisime rängalt. Mu rattal läks ka kolmandat korda külavaheteel tagumise ratta kumm katki. Sedapuhku suure aupauguga, nii et ka välimisel kummil oli kena auk sees. Parandada seda enam polnud võimalik, nii et tuli edasised kilomeetrid taas ratas käekõrval liikuda. Küll see tegi meele heaks ikka. Selgeks sai ka see, et Lvivi me ratastega tagasi sõita ei saa, seega tuleb Ukraina raudtee teenuseid veelkord kasutada. Aga rongi peale tuleb enne ka jõuda, me olime sel hetkel kusagil pärapõrgus. Mingit põlluvaheteed mööda sammusime siis. See päev tuligi laager jälle suvalise võsa taha üles panna, päris märg oli olemine ja mitte eriti meeliülendav.   

27.05. hommikul 9.30 äratus, et rongi peale jõuda. Kaardi pealt mingi küla peilisime välja, kust rong võiks minna Sambiri suunas – ilmselt tuli seal ka öömaja võtta, enne Lvivi rongi peale minekut. Tammusime siis põlvini märjas savis ja mingit purretpidi üle jõe. Mella arvas, et see oli raudselt Stalini vanaisa meistriteos. Raudteejaamas selgus, et rongini on aega üle 3 tunni.

Lõpuks jõudsime õnnelikult Sambiri ja võtsime hotellis Imperial toa 310 grivna eest. Päris õudne oli meie välimus, ime, et meid üldse tuppa lasti – oleks voolikuga paras üle lasta olnud eelnevalt. Aga pesta oli küll äärmiselt mõnus! Kotis olid mul sokid isegi lõpuks ära kuivanud (neid sai kuivatada matka algusest saadik). Ja siis  siirdusid „härrad“ restorani kolmekäigulisele õhtusöögile, ühel uhkem „frakk“ seljas kui teisel. Seekord oli päriselt ka kolm käiku, mitte leib, vorst ja pakisupp nagu tavaliselt. Soe toit teeb südame soojaks küll, kui peale pakisupi ja tee pole mitu nädalat midagi sooja saanud (Kidra organism ei pidanudki sellele valule vastu, pikaks bussisõiduks on ju tore, kui seest segamini lööb). Tühja sellest 160 grivnast.

28.05. – lahkumispäev. 12.32 läks rong Lvivi ja sealt saime ka läbi Lvivi linna bussijaama muidugi jala kõndida 9-10 km ratas käe kõrval. Õnneks oli päike viimaseks päevaks meile halastanud. 19.30 saime rattad tendi sisse mässitud (komps oli oluliselt väiksem kui Tallinnast tuldud pappkarpidega). Selle päeva esimene suutäis sai siis söödud juba kell 19.45.- pole paha. Buss väljus 21.00. Lvivi bussijaamas ringi takseerides kohtusime ühe eestlasega, kes oli samuti Ukrainas rattaga sõitmas käinud, üksinda. Tal läks ratas suhteliselt kiiresti katki ja „oli sunnitud“ mõne päeva Mustal merel mingi sõjaväeaegse sõbraga jahi peal mõõdutundetult alkoholi tarvitama. Ei vedanud tõesti mehel!

Rattad saime suhteliselt hästi seekord bussi peale ja sõit kodu poole läkski lahti. Kui Riiast Lvivi sõites tegi buss iga 4 tunni tagant peatuse, siis nüüd oli 14,5 tunni jooksul saanud jalgu sirutama ainult ühe korra. Mellal läks selles mõttes muidugi paremini, et kahtlane nägu nagu tal on, võeti ta Ukraina-Poola piiril bussi pealt ainukesena terve bussi peale maha oma kompse lahti laotama. Tema viga oli vist selles, et oli julgenud piirivalvurile isegi otsa vaadata, kui too reisijaid bussis takseeris. Aga lõpuks said kõik kannatused kannatatud ja sõit lõppes edukalt Tallinna bussijaamas. Järgmine aasta siis jälle. Seekordne kilometraaž kujunes mingi 400 km ringi, aga arvestades sealset maastikku ja meie (õigemini minu) äpardusi, siis pole kõige hullem. 

Kui nüüd keegi küsib, et miks, arvestades jutu sisu, oleme oma matka pealkirjaks pannud optimistide suvelaager Ukraina vihmametsades, siis sellele on seletus täitsa olemas. Need mõtted ja väljendid tekkisid kõige raskemates oludes, kui juba mitu päeva oli lakkamatult sadanud ja mingit lootuskiirt ei paistnud kusagilt. Näiteks, kui keegi ütles, et näe, vihma ei sajagi, siis oskas keegi kindlasti lisada lause lõppu: „veel“.  Või siis, kui keegi lootusrikkalt pakkus, et „kas mulle tundub või taevas lähebki selgemaks“, siis tuli kindlasti vastuseks „tundub!“. Selliseid „pirne“ tuli muidugi teisigi, kus natukenegi rõõmsam kaaslane maapeale tuli tagasi tuua. Nii need optimistid kord juba on.

Pildid:

http://album.ee/album/290044/50234211

www.album.ee/ramones (optimistide suvelaager)

Tuuletallajad Lätis 2009 ehk Ergli maraton

Palju vett oli vahepeal merre voolanud ehk täpselt aasta oli mööda läinud viimasest tuuletallajate seiklusest Lääne-Euroopas, aga kirg vabaduse ja rattaga rändamise vastu polnud tuuletallajatel kuhugi kadunud. Seekord rääkisime augu pähe veel ühele rännuhimulisele noorsandile Kidrale, kes nõustus meiega liituma järgmisel rattaretkel Lätis. Just sinna võtsime seekord suuna. Nagu öeldakse, enne tuleb Nuustakul ja Lätis ära käia, siis võib sihte juba kaugemale seada. Nagu hiljem lugeda võite, siis esialgsed plaanid ja see, mis tegelikkuses välja kukub ei pruugi teps mitte kattuda. Nimelt võtsime plaaniks sõita rattaga Valmierasse, sealt istuda rongi peale ja sõita vahepeatusega Riias päris Lääne-Lätisse välja Liepajani ja sealt võtta suund Leedu ja Palanga poole. Kuhu me tegelikkuses välja jõudsime, see selgub pisut hiljem.

Seekord kattus meie rännaku algus traditsioonilise massiürituse roheliste rattaretkega, mis algas 8. mail ja lõppes 10. mail Kilingi-Nõmmel. Sealt oligi plaanis otse alla suunas tuhiseda, sest Läti piir sealt märkimisväärselt kaugel ei ole. Roheliste retkest pikalt siinkohal ei kirjuta, aga tegemist oli päris lõbusa ettevõtmisega, kus meiega liitus soliidses eas härrasmees Henn. Tema tipphetked saabusid teises laagripaigas Jõulumäel, kus ta üle laagri „Kentaur“ (seda mütoloogilist olendit pidas ta ise jaapani jumalaks) karjus korduvalt. Selle veidra sõjahüüu põhjuseks oli asjaolu, et eelmises laagripaigas polnud ta öösel suure kisa tõttu magada eriti saanud ja üks suuremaid häirijad oli taas otse meie telkide läheduses (kuigi retkel osalejaid oli üle 2000) omale õige koha leidnud. See nokastunud rattahunt siis hüüdis inglise keeles millegipärast „get down“, mida Henn kuulis aga kentaurina ja nii ta oma sõjahüüdu siis kuuldavale lasi. Retk oli tore, aga laupäeva hommikul saime kõva sahmaka paduvihma, mis metsavaheteed Läti piiripunkti poole Iklas päris mülkaks muutis ja seetõttu sõidumõnule teatava pitseri jättis. Aga üldiselt oli järjekordselt avastamisrõõmu ja rändamise lusti küllaga. Roheliste retke pikkuseks oli sedapuhku 75+90+73km=238km.

Kokkulepe tuuletallajate Läti retke kolmanda liikme isand Kidraga oli, et saame pühapäeval 10.05. Kilingi-Nõmmest juba mõnevõrra Läti poole asuva Rae järve juures kokku ja liigume siis sealt ühiselt edasi. Esimese öö veetsime veel Eestimaa pinnal, kuigi üsna Läti piiri lähistel. Leidsime Jäärja lähistel ühe mahajäetud lagunenud majavraki, kus sai vajadusel ka vihmavarju minna. Maja juurde jõudes selgus, et olime tahtmatult ühel toredal metskitse paarikesel omavahelist olemist häirinud ja need nüüd metsa poole silkasid, sokk enne metsa sisenemist veel seisatas ja heitis meile pahase pilgu. Ära pikka viha pea hea kitseisand, ega me meelega!

Esmaspäeva, 11.05., hommikul kella 8 paiku ärkasime vihmasabina peale, mis õnneks siiski peagi üle läks. Käod olid ka õhtust saadik vist juba kukkunud ja lasid hommikul sama vilega edasi. Aga teekond Läti suunas võis alata. Peamine suund oli võetud Valmiera ja sealt edasi juba Cesise poole - vahepeal oli retke vanemate kogu pärast kaardi uurimist jõudnud otsusele, et Valmieras ei hakka me rongi peale siiski minema, vaid liigume sealt alla Ergli suunas. Sealt meie hädad alguse saidki.

Esimeseks pikemaks puhkepaigaks sai Mazsalaca nimeline väike kohakene pärast 51 km läbimist. Istusime ja mekkisime Cesise pindist alust ja puhkasime jalga. Valmieras varustasime ennast kõige vajalikuga õhtuks ja asusime laagriplatsi otsima. Leidsime selle u kella 17 paiku, kui hommikusest laagrist oli läbitud ca 80 km. Meeliülendav oli, et ilm oli meiega pisut lahkemaks muutunud – soe ja päikseline oli nüüd. Laagripaik üleval, saime ka nautida niisama olemist ja kohaliku 38%-lise piiritusejoogi „magusat“ maiku. Õhtu tõmbab jahedaks ja siis kulub kerge suutäis kangemat marjaks ära.  Ja enne magama heitmist ühisesse telki jõime igaks juhuks, nagu vanadele sportlastele kohane, siiski algselt hommikuks jääma pidanud viimased õlled ka ära. Siis on teatavasti hommikul kergem liikuma saada, kui kondid ja pea pehmed.

Järgmisel päeval ehk 12.05. jõudsime Cesisesse. Enne seda saime juba ka esimesi toredaid tõusukesi maitsta, aga see ei tekitanud veel erilisi raskusi meiesugustele metshärgadele. Cesises käisime ilusat vana lossi vaatamas. Ja see oli üldse päris kena linnake, istusime ühe tiigi äärde einestama, kus paar musta luike kümblesid. Cesisest lahkudes ootas meid juba pisut mehisem maastik. Need tõusud olid „pisut“ hullemad kui Otepää ümbruses asuv kuppelmaastik. Nimelt saime ca 2 km järjest ülesmäge sõita, et siis kohe järgmist ronimist alustada. Pärast kaardi pealt lugedes selgus, et selle koha peale oli kaardil märgitud tingmärk, mis tähistas „huvitavat mäge“, mille kõrgus merepinnast oli 255m. Südant soojendab, kui jõuad tõusu tipus asuvasse kurvi ja näed, et tõus jätkub veel vähemalt pool kilomeetrit. Võttis pisut vere ninast välja, perse praksus kergelt verevalumitest ja jalad tudisesid all, kui üles jõudsime. Jõudsime päästva bussipeatuseni, kus istuda, vaatasime Meelise ja Kidraga eesootavat ja prahvatasime korraga sõnagi lausumata naerma – ees ootas meid järjekordne tõus. Pärast 10-15 minutilist istumist hakkasime juba ka ümbritseva looduse ilu nägema, sest vaade oli tõesti kena. Kidra, va vapper tinasõdur, aga teatas optimistlikult, et paar siukest tõusukest veel ja olemegi juba kohal ju. Bussipeatuses istudes kerkisid tumedad pilved pea kohale, mis tõotasid meile kindlat vihmasagarat koos äikesega. Seetõttu otsustasime natuke veel istuda ja oodata, kuni vihm üle jääb. Korra müristas, aga äikesevihm otsustas meid seekord siiski säästa ja pööras enne meie kohale jõudmist teise suunda. Umbes kella 18 paiku leidsime ühest metsarägastikust ka endale sobiva ööbimispaiga. Enesetunne enam kõige värskem ei olnud selleks ajaks, laagripaiga leidmine oli tore palsam me vaevatud kehadele.  Päeva teekonnaks kujunes ca 70 km, mis polegi väga kesine arvestades, millises „kõrgmäestikus“ me pidime ronima.  

Kolmapäeva, 13.05., hommik saabus koos päikesega, tuli oma vanad kondid telgist välja ajada, sest ees ootas järjekordne päev võitlust „Läti Alpidega“. Ainult, et hommikul ei osanud me veel aimatagi, millised teed meid ees ootavad. Vastasel juhul oleks me neid tõenäoliselt üritanud vältida. Nagu öeldud, olime otsustanud, et jätame siiski rongisõidu vahele ja läheme vaatame otse alla Lõuna-Läti suunas, kuidas seal olukord on. Mõeldud tehtud. Nii pisikestest asjadest saavad alguse legendid, mida veel aastaid mäletada!! Nimelt viis tee meid otse Ergli suunas.  Alguses polnudki liiga hull, kuigi mägedele lisandus ka kerge tormituuleke vastu, mis tahtis suisa püksid jalast puhuda. Viecepalgas tahtsime poest midagi kehakinnituseks hankida, aga kohalik taat, kes vist ise poe suunas sammus, juhatas meid otse vastupidises suunas sellele, kus pood tegelikult asus. Ju vist kartis, et me kõik kangemad õlled eest ära ostame ja otsustas konkurendid kõrvaldada. Saime päris tükk aega seal ringi tiirutada, enne kui poe üles leidsime – see asus päris kaugel sellest, kuhu meid juhatatud oli. Taat poleks vist sel hetkel meie silme ette soovinud sattuda, eriti tänulikud me talle polnud. Poest lattide eest lunastatud kraamiga siirdusime edasi järgmisesse asulasse – 6 km kaugusel asus Ineši mõis, mille juurde poole 12 paiku jõudsimegi. Seljataga oli selleks ajaks 23 km. Selles paigas juhtus erakordne lugu, et süüa saime enne kui õlut. Isegi Kidra kõht hakkas protestima, et mis jama see siis on, et mingi söök saabub enne õlut. Inešist edasi sõites selgus, et lätlaste jumalal oli meile veel ühteteist varuks – umbes kilomeetri pärast lõppes asfalt, kuid tõusud jätkusid. Kruusateed olid täiesti treppi sõidetud ja kurvilised. Ka laskumistel ei saanud puhata, sest kurvid olid sissepoole nii kaldus nagu velotrekil, et nõudis suuri jõupingutusi, et ennast teepeal hoida ja kurvis laskumisel mitte kraavi lennata. Selle peale poleks tahtnud mõeldagi, mis siis oleks saanud, kui mõni rekka oleks vastu tulnud. Need tõusud ja laskumised lahtise kruusa peal treppi sõidetud teel olid ikka füüsiliselt päris kurnavad ja Kidra teataski ühes peatuspaigas puhkehetkel, et tema rohkem ei viitsi ja ta läheb kohe homme hommikul koju ära!! Soovisime talle selles ettevõtmises siis edu, kuna ühtki ühistransporti kuskilt ligilähedaltki ei lähe. Peale kella 16 leidsime teeäärsel heinamaal paiga, kus oma santlaager püsti panna, sest edasi sõita tol hetkel ei soovinud meist keegi, kuigi läbitud sai mitte eriti muljetavaldavad 50 km. Mella unistas murul lebades ja läti õlut kulistades, et tahaks sauna saada praegu. Kidra imestas seepeale, et miks taevapärast ta sauna tahab, tõusudel saime juba higistada ju küll. Aga murul päikse käes lebada ja õlut juua oli päris hea lõõgastus pärast sellist päeva. Järgmise päeva peale polnud isu mõeldagi, sest sarnased teed pidid veel ca 50 km jagu jätkuma. Huvitavad teed Lätis ikka, arvestades, et meie kaardi andmetel pidi see tee tugimaantee olema ja suunduma otse Riiga. Lisaks sellele liiguvad seal stratosfääris keeristormi pilved vastupidises suunas tuulega. Mina oskasin isegi rohelist taevast näha ja tegin meeldiva avastuse, et läti käod, kelle kisa kõik kohad täis on, polnud meile veel siia järele jõudnud. Päris suured ilmatargad oleme. Mella avaldas veel pettumust, et vihma pole peaaegu üldse saanud, mispeale tegi Kidra talle minu meelest ausa pakkumise ta esimesel võimalusel jõkke lükata. Seal peaks ka piisavalt märjaks saama.

Minu meeltesegaduse tipphetk saabus ka selles paigas. Nimelt pärast seda, kui teised jüngrid mõningase alkoholi manustamise järel põhku olid pugenud, otsustasin ma sealsamas heinamaa kõrval asuvasse metsa ringi tuulama siirduda. Loomulikult eksisin ma seal ära ja välja tõi mind sealt Kidra, kui ma olin mõnda aega ohoo-ohoo! hüüdnud. Seda tänitamist selle seigaga seoses ei jõua ma vist elu lõpuni ära kuulata. Aasta orienteeruja tiitel ja metsavahi aunimetus peaks vähemalt mul see aasta kindlustatud olema.

Järgmisel hommikul, 14.05., oli pisut pilvine, aga ei midagi hullu. Ruttu taaskord saime umbes kell 9 oma kodinad kokku ja siis sadulasse – meie kolgata tee ootas meid. Ikka need samad treppisõidetud lahtise kruusaga tõusud ja laskumised. Korraks naeratas meile ka läti jumal ja saatis meile vahelduseks ka mõnisada meetrit asfalti. Asfaldijuppi saatis see-eest meid paras vastutuul, et meil liiga kerge ka ei hakkaks. Kerge jalasirutus ühes jubedas bussipeatuses, kus küll peldik oli sisse tehtud, aga sellegipoolest olid lätlased oma ihuhädasid kergendanud peatuses sees. Peatuses leidis meie ühine püha üritus ka uue nime – Ergli maraton. Ergli kohanimena on kogu selle retke märksõnaks, mis tuletab meile igavesti sealseid inimese moraali laostavaid kruusateid meelde. Vahemärkusena, et mulle on silma hakanud ka mitmed teisi toredaid kohanimesid selles piirkonnas – Licupe, Liburi, Licmuiza. Vaesed lätlased! Vahepeal uurisime, et palju siis neid kilomeetreid juba seljataha on jäetud kokku. Tulemus polnud laita – 482 km Tallinnast.

15.00 paiku sai lõpuks see kolgata tee otsa ja jõudsime jälle asfaldile Suntaži nimelises kohakeses. See-eest oli taeva kogunenud ähvardavad pilved, mis meile midagi head ei tõotanud. Seekord pisut suuremas ja inimlikumas bussipeatuses jalga puhates hakkaski sadama. Kruusatee pealt seega räästa alla. Varsti pidi hakkama ka laagripaigale mõtlema, sest õhtu kippus kätte jõudma. Järgmises puhkepaigas järjekordses bussipeatuses, kui vihma oli juba kenasti ladistanud ja taevas ühtlaselt hall, sähvatas Mellal idee, et võiks kuskil bussipeatuse taha metsa telgi üles panna ja kasvõi bussipeatuses teed vaaritada, vähemalt ei saja otse lagipähe. Kidra võttis sõnasabast kinni ja tormas üle tee asuvasse kuusikusse, mis eemalt vaadates võhikule võis tunduda täiesti võimatu telkimiskohana. Samas meie pundi ainuke puhas maalaps oli targem ja teadis, et kuuskede alumiste okste all on piisavalt ruumi, mis võib ka vihmavarju pakkuda, kui oksad piisavalt tihedalt on. Ja nii täpselt läkski, et saime suure kuuse alla telgi üles panna ja vihm sinna tõesti läbi ei olnud tulnud. Seega oli ka tore uudis see, et maapind oli telkimiseks sobilikult kuiv. Edasine õhtu pühendasime selle suurepärase idee autori kiitmisele ja tänamisele, tänu kellele ei pidanud me järgmised 15 km telkimispaika otsima suures vihmas, aga samuti tavapärasele tee ja läti piiritusejoogi manustamisele. Lisaks pöörasime näod taeva poole ja palusime, et jumal oleks inimene ja laseks edasi meil ilma vihmata rännata.  Ja siis põhku. Teadmisega, et magame siis täna kuuse all.

Reede, 15.05. hommikul oligi vihm vaibunud meie suureks rõõmuks. Ronisime kuuse alt taas päevavalgele ja kella 9 paiku ka minekule Sigulda suunas. Maastik oli selles piirkonnas juba pisut inimsõbralikum, kuigi vastutuul kimbutas endiselt. See on teatavasti ratturite „kutsehaigus“. Samas kippus ilm ka külmemaks minema. Mõtlesime, et ainuke asi, mida me veel maitsta pole saanud, on lumi. Õnneks nii kaugele asi siiski ei läinud - maikuus ei saja lund isegi Lätis mitte. Sigulda, kus asub ka kuulus talispordikeskus suure kelgurajaga, on mäe otsas, kust rattaga üles ronimine on paras ettevõtmine – 11% tõus. Läti politsei mõõtis meil seal tõusul kiirust, ise irvitasid habemesse. Hea, et meid veel kiiruse ületamise eest maha ei võetud. Turaida lossi juurde päris üles ei jaksanudki ronida, viimased paarsada meetrit läksime ratas käekõrval. Turaida lossi sisse me ei läinud sularaha kitsikuse tõttu – pilet maksis 3 latti. Kidra sai vähemalt Sigulda kepikesi täis müügipunkti ees pilti teha. 

Laagri paiga leidsime seekord üsna varakult – juba poole 5 paiku leidsime Vidrižis ühe liivakarjääri taha rahuliku telkimiskoha. Enne seda istudes poe ees välgatas meie geniaalsetes ajudes äriplaan – teha loomaaed, kus ainsateks isenditeks oleksime meie ise, kes püherdavad poris ja roomavad mööda maad või upitavad ennast üles järgmise õlle järele, täis kui templielevandid. Võre peal oleks silt, et loomade söötmine ja jootmine on kohustuslik ja tingimus, et jook ei tohi olla alla 5% alkoholisisaldusega.  Sealt poe eest oma ärimeeste mõtetega siirdusime siis teisele poole karjääri magama. Täna sai läbitud 55 km.

16.05., laupäeva hommik oli taas meie rõõmuks päiksepaisteline ja pilvitu, isegi mina sain ilma suurema kobinata kargu alla. See-eest kallid kaimud ei unustanud mind taaskord mõnitada minu orienteeruja võimeid meenutades.

Sõit kulges suhteliselt rahulikult. Enne Limbažit tuli meile üks härrasmees vastu, kes sööbis meie mällu sellega, et oli vist viimati vett näinud aastal 1974 – nahk oli ühtlaselt mustaks tõmbunud (tegu polnud neegriga). Eeskuju missugune meilegi, vett mittenäinud karvikutele, tulevikuks. Kella 12 paiku jõudsime Limbažisse, mis on üsna tore väike Läti linnakene, oma „pühajärvega“ (a la Tallinnas Lasnamäe karjäär). Selle püha järve ääres puhkasime ka läti õlle seltsis jalga. Mõtlesime, et nüüd võiks tagasi minna Turaida lossi juurde ja võtaks neid 11% tõuse ja langusi. Aga ülesse mineku ja ka laskumise põnevamaks tegemiseks sõidaks esimese või tagumise ratta peal nagu tsirkusekarud. Pole just laita plaan, aga tagasiminek jäi seekord siiski ära teatud füüsilistel kaalutlustel.

Ilm kippus vaikselt pilve minema ja tuul oli ka korralik, meie lohutuseks pole Eesti ning Kidra saun ja seapraad enam mägede taga – kõigest 2 päeva.

Laagrisse jäime kella 5 paiku, ühte suhteliselt auväärsesse kuusikusse. Päevadistantsiks seekord u 67 km ja piirini jäi siit u 35 km. Olles juba einestanud ja õllegi lahti teinud lamasime metsa all nii, et tee pealt märgata meid ei saanud. Korraga peatus just selle tee kohal, mis meie laagripaika tõi, auto ja üks küllaltki päevi näinud läti proua tuli autost välja ja hakkas pisut tõtlikul sammul otse meie suunas tulema. Mõtlesime, et mis nüüd siis, kui korraga proua peatus, uuris kõhkleval pilgul pisut ümbrust ning kükitas meid märkamata maha oma ihuvajadusi rahuldama. Meie ees aga avanes kummaline vaatepilt – täiskuu säras oma täies hiilguses.  Oli päris koomiline see vaatepilt ning üritasime oma naeru hääletuna hoida (irvitasime päris südamepõhjast), et vaesele lätlannale tahtmatult mitte infarkti põhjustada. Võib vaid ette kujutada inimese tunnet, kes tuleb suvalises kohas maanteelt metsa ja seal aelevad mingid eestlased juba ees. Meelis oli sunnitud lätlase infarktist päästmise nimel lausa näoga samblasse sukelduma – oma näoga kaitses naise iluJ

See õhtu jäi Läti pinnal meie viimaseks. Ja kuigi keha Ergli kuppelmaastikust oli juba pisut nõder, oli siiski natuke ka kahju lahkuda. Oleme lätlastele lisaks retkel näinud ka kõiksugu muid nokalisi ja käpalisi isendeid – kitsi, rebaseid, sookurgi, kanakulli, kaeluskotkast (toetudes Kidra ornitoloogilistele teadmistele). Mõnda kohalikku varest ka lisaks (toetudes enda ornitoloogilistele teadmistele).

Pühapäev, 17.05., päev, mil oma rännakuga jälle Eestimaa pinnale jõudsime, algas jälle minupoolse porisemisega – miks raisad mul magada ei lase ja juba kell 9 üles peksavad. Aga ülesse ma sain ja rattaselga peagi asusime. Kella 1 paiku saabusime tagasi Eestimaale. Iklast saime veel viimast korda ka läti õlut, mida asusime piiri lähistel männikus ka lahendama, kiiret meil kuhugi ju ei olnud. Siinsetel teedel oli mõnevõrra mugavam pedaale tallata, sest selliseid 250 meetriseid „huvitavaid“ mägesid nagu Erglis siinkandis eriti ei esine, nii et anna ainult jalgadele valu.

Oma retke viimase laagripaiga leidsime u 33 km Pärnust poole 6 paiku – seljataga u 66 km. Ja see oli ootamatult hea ja lahe laagripaik – RMK poolt spetsiaalselt matkajatele tehtud paik väikeste kämpingute ja lõkkekohtadega, isegi WC majake oli olemas. Ühesõnaga ideaalne koht, mis suveajal võib päris ülerahvastatud olla. Praegusel ajal peale meie seal ühtegi hingelist õnneks ei olnud. See oli ka paras paik päikese käes ja ohtrate sääskede toidulauana mekkida veel viimast korda maitsvat läti samakat, mida seal brändi pähe müüdi. See keelekaste oli meil ka varasematel päevadel südant ja hinge õhtuti soojendanud. Või nagu ise hellitavalt seda jooki kutsusime – läti palsam. Kuna laagrikoht oli täpselt Tolkuse raba kõrval (roheliste retkel seal juba käisime), siis otsustasime, et läheme sinna hommikul päikesetõusu vaatama. Äratus seega kell 4.30, et õigeks ajaks kohale jõuda. See vaade seal varahommikul on ületamatu, sellist looduseilu ei kohta just iga päev. Rabast tõusis auru, kergelt oli veel hämar. Ja kui päike oma nina välja pistis, siis see võttis päris hinge kinni, saime seda vaadet vaatetornist imetleda. Pole vist ilusamat asja olemas kui päikesetõus rabas. Kõndisime laudtee ka läbi ja ma mõtlesin, et on paras aeg ka jalgupidi mülkasse astuda, õnneks Meelis järgis ka koheselt minu eeskuju. Aga siis läksime Kidraga veel rappa ka omadega, hüppasime vette. Väga mõnus karastus oli see. 

Pärast paari tundi magamist siis uuesti rattale ja Pärnu raudteejaama poole teele – viimased 33 km. Kokku sai selle retkega maha sõita 753 km, arvestades ka roheliste retkel läbitud maad. Ja Tuuletallajad jäävad nüüd oma järgmist retke ootama – kõigi eelduste kohaselt saab järgmiseks sihtkohaks meie vennasvabariik Ukraina.