Gruusia trip 2012

Gruusia tripp 08.07-23.07.2012.a.

START (08.07.)
Sel aastal otsustame Mellaga oma välistripi teha ilma Tipsutaja 2 ja Viruvalgekeseta ja minna Gruusiasse. Rataste asemel löövad meiega kampa hoopis minu õde Kristi ja tema mees Risto.

Pärast kuudepikkust ooteaega saabub lõpuks kauaoodatud 8. juuli, mil seame hilisõhtul oma sammud lennujaama. Lennuk väljub 23.40 ja maandub Gruusiasse kohaliku aja järgi kell 4 öösel. Lennuki stjuardessideks on muuseas Liis ja Kadri-Anna, paraku mitte meie sõbrad reservpäästerühmastJ 
Eelnevalt on juba paika pandud ligikaudne marsruut ning broneeritud rendiauto. Tbilisi lennujaamas vehibki üks konksus ninaga onkel minu passi koopiaga, see tähendab, et rendiauto on õnneks õigel ajal lennujaama toodud. Jääb vaid üle arveldada ja siis teele asuda. Öösel kell 4, kottpimedas, ei ole dollarite pakki just kerge lugeda. Rendiauto maksab 65 $ ööpäev, millele lisaks tuleb maksta 300 $ deposiiti juhuks, kui peaksime auto sõidu ajal kuidagi ära lõhkuma. Rendiautoks, mis saab kaheks nädalaks meie koduvankriks, on punane Mitsubishi Pajero io (hiljem sai see ka nime - punane Mona-Lisa). 

Lõpuks saavad siiski asjad aetud, auto käes ja saame asuda otsima väljapääsu Tbilisist. See osutub oodatust raskemaks ülesandeks, sest sinna suunda (Rustavi), kuhu alguses planeerisime sõita lennujaamast teed ei lähe, nagu selgub. Seega tuleb kohe tripi esimesel päeval teha plaanides muutused. Planeeritud veinipiirkonna Kahheetia asemel otsustame läbi Tbilisi Mtskheta poole sõita. Ka see osutub üpris keeruliseks, sest lennujaamast läbi linna sõitmiseks tuleb mitmeid kordi teed küsida. Poole seitsmeks pole veel linnast väljateed leidnud, saame ühte teed edasi-tagasi sõita. Tbilisis mingeid tänavasilte ei näe (vähemalt valgele inimesele arusaadavas keeles), nii et lennujaamast ostetud kaardist suurt tolku ei ole. Esimene mulje Tbilisist ei ole kõige meeldivam – vanad lobudikud majad, iga teine autojuht kujutab ette, et on Märtinidze vms. Aga teid koristatakse küll – iga 100 m tagant toimetab üks oranžis vestis proua suure luuaga. Silma hakkab ka see, et tänavatel on väga palju hulkuvaid koeri.

MTSKHETA (09.07.)
Kella 8 paiku jõuame lõpuks siiski Mtskhetasse, mis asub ainult paarkümmend kilomeetrit Tbilisist põhja suunas ja on üks vanimaid linnu Gruusias – rajatud ligi 1000 aastat enne Kristust ja see on olnud kunagi ka kuningriigi pealinn (3.-5. sajandil). Hiljem rääkisid kohalikud, et seal linnas asub ka kunagise võimsa kuninganna Tamara matmiskoht, mille puudutamisel pidi inimesel kõik edaspidi hästi minema. Kahjuks saame seda liiga hilja teada ja seetõttu jääb meie tulevase elu õnn kindlustamata. 

Mtskhetas saame esimest korda ka kohalikku kööki proovida. Tänaval üks mees juhatab meid majade vahelt kuhugi pigem remonditöökoda meenutavasse auku, kust kaudu juhatatakse meid üllatuslikult üpris kenale platvormile, mida ümbritsevad erinevad viljapuud. Esimesed kohalikud hõrgutised lauale toodud toob peremees ka viina pudeli lauda (kell 9 hommikul), mis seal ikka, tuleb peremehega siis kokku lüüa lugupidamise märgiks. Päris hea ploomiviin on, aga no mis vara, see vara. Kogu söök neljale, mida ei olnud vähe, läheb maksma 25 lari (2 lari on ca 1 euro laias laastus). Pakume taadile 40, aga ta annab 15 tagasi ja keeldub kategooriliselt rohkem võtmast.

Üldiselt on Mtskheta väga ilus väike linnake, aga aeg on edasi sõita.  

KAZBEGI (09.07.)
Võtame suuna Kazbegi mäe suunas, kus asub ka Gruusia kõrgeim mäetipp (üle 5000 m kõrge), seega tõotab väga maaliline piirkond tulla, aga ka päris kõhe autosõit kuristiku serval. Kella 11 paiku jõuame Ananuri 13. sajandist pärit kirik-kindluse juurde ületades selleks ka meeletult suure ja võimsa silla üle Aragvi jõe. Terve tee on silmad punnis auto aknast välja vaadates olnud. Lihtsalt nii ilus on sealne loodus. Põhjamaalasele on esialgu väga harjumatu ja omapärane, et nii siin mägedes kui ka paljudel teistel teedel jalutavad tee peal rahulikult lehmad, keda ei paista mööda kihutavad autod üldse morjendavat. Päris sageli peab tõpra pärast auto kiiruse maha pidurdama, et saaks temast mööda sõita. Lehmal täiesti poogen, jõllitab ainult tuimalt seljataha, et no mida te traavite siin oma autodega.

Kella 12-ks jõuame juba päris kõrgmäestikusse, seda on ka jahenevast õhust tunda. Lähebki see sõit päris kõrgele ja aknast välja vaadata on päris kõhe. Samas on vaatepilt lummav, nii et lihtsalt tuleb see väike kõhedus alla neelata ja vaadet nautida. Kuskil 3000 m kõrgusel merepinnast on üks kaunis vaateplatvorm tehtud, seal hakkas juba päris külm. Aga lumised mäetipud, mis paistsid ja sügav kuristik olid liiga suurepärased, et külmast välja teha. Kolleegium otsustab siiski, et päris Kazbegisse (praeguse nimega koha nimetus on Stepandsminda) välja ei sõida, sest tee olukord on sõitmiseks pehmelt öeldes kohutav, autol hakkab bensiin vaikselt otsakorrale saama. Lisaks oleme kõik praktiliselt magamata ka öise õhulennu tõttu. Seega ümber pöörd ja mäest alla tagasi öömaja otsima. Veidi kahju on, aga parata pole (on veel üks põhjus kunagi tagasi tulla!). Leiamegi öömaja Kveshvis, väikeses talikuurordis, 35 lari eest nägu, mis sisaldab ka kahte söögikorda. Talvisel perioodi olevat see päris populaarne koht talisportlastele. Hosteli rõdu peal on mõnus istuda, mägesid vaadata ja kohalikku väga head ja külma õlut maitsta. Tunneme end nagu kuninga kassid. Esimene roolipäev juhtidel seljataga mägistel teedel, kõik elus ja terved, sh ka auto. Risto on teada tuntud hea autojuht. Mella sai ka mägedes kätt proovida, korra tekkis väike „moment“ mägedes serpentiini mööda sõites, aga midagi hullu ei olnud. Enne esimese Gruusia päeva lõppenuks kuulutamist ja põhku keeramist saame veel korraliku õhtusöögi hostelis, esimest korda ka kohalikku rooga hatšapurit maitsta. Viib kohe keele alla ja roog lendas taldrikult mõne minutiga. Lihtsalt ebanormaalselt heaJ Tellime ka kohe lõuatäie kohalikku õiget naksakat – tšatšat. Parim kange alkohol, mida saanud olen, võiks öelda. Ja siis – tuttu. Pikk päevatee kaob öösse.

UPLETSIKHE, GORI (10.07.)
Hommikul väike söök (veel suhteliselt inimlik) ja vihmasajus taas teele. Perenaine lohutab, et ehk paar päeva sajab. Anname talle paar Eesti šokolaadi ja siis minekut. Kella 11 paiku sõidame Dusheti linnakesest (ei jää tee peale, aga tahame lihtsalt erinevaid linnu näha) läbi ja 13 ajal jõuame Kaspisse. Tee äärest ostame arbuusi ja läheme seda sööma kohta, kus avaneb taas suurepärane vaade mäe otsast alla. Ja arbuus on ülihea ja magus ning ka külm õlu kulub marjaks ära. Vihma enam ei saja ja ilm läheb kogu aeg soojemaks. Piknik peetud, siis suund Gori poole, kus asub Stalini muuseum. Magistraalilt mahasõitu ei leia (ilmselt suure silla remondi tõttu), seetõttu teeme 20 km lisaks, aga kohale jõuame. Stalini muuseumi ees on ka väiksem majake. Giid, kes piletiga koos meie käsutusse anti, ütleb, et see on maja, kus Jossif sündis kunagi. Muuseumi juures oli ka üks kuulus vagun, millega seltsimees mööda Venemaad sõitis. Päris huvitav muuseum on. Gori linn sai ka 2008. aasta sõjas Venemaa poolt kõvasti kahjustada, aga praeguseks neist pommitamistest midagi enam näha ei ole.

Gori linnast lähme otsima kuulsat Upletsikhe koobaslinna. Polegi väga keeruline ja tasus väga minna. Ülilahe on. Ongi mäe sees ruumid, kus kunagi elati (sh ruum kuningannale, ühine ruum inimestele, väiksemad eluruumid, veinikamber jne), mäe otsas ka veel kirik. Sõnadega on raskem kirjeldada kui fotodelt vaadata.

Pärast koobaslinnas jalutamist hakkab nälg endast märku andma. Loodame, et saab ehk samast külast midagi, aga kohalikust poest süüa ei saa, saame ainult õhtuseks laagriks õlut valmis. Seega tagasi Gorisse. Niisama baaris süüa ei kannata, seal konitavad kõik, nii et söömine siseruumides ei ahvatle. Mingi spordibaar jääb teele, kus saamegi kõhutäidet. Ja mitte vähe – hatšapuri, kartulid, šašlõkk, salat (tomat-kurk). Maksma läheb 77 lari nelja peale. Etteruttavalt võib öelda, et see jääbki kõige kallimaks söögikohaks terve reisi jooksul.
Gorist välja sõites öömaja otsinguil näen, kuidas punase tule taga üks härrasmees rahulikult valab kanistrist bensiini oma  Opeli paaki. Ratsionaalne mees, milleks aega raisataJ Mtkvari jõe ääres leiamegi koha, kus telk üles panna, suure silla all. Seega oleme täna sillaalused. Enne kui telgid üleval tormab Risto juba kalale. Ei saa jätta võimalust kasutamata ju.

Kahe päevaga oleme läbinud 500 km, seega täpselt rendifirma lubatu piires. Meile anti limiit, et päevas võib sõita kuni 250 km. Hämaras rahulikult telgi kõrval jõe ääres õlut rüübates näeme mingit tulukest liikumas, nagu oleks keegi väikse taskulambiga lähemale tulnud. Selgub, et eemal lendles hoopis üks liblikaline, silmad sätendamas nagu meie jaaniussidel.

TKIBULI (11.07.)
Hommikul oli Risto juba kukelauluga kalal käinud, aga saak noh... las see jääb praeguJ Teisel pool silda asub Kareli ja sinna siis siirdume hommikust sööma. Suhteliselt mitterahuldav söök restoranis sedapuhku.

Siin riigis on ikka omad kombed – aiad on roostes, aedu rohida keegi ei viitsi, autot pestakse otse jões, samas kui inimesed (vanemad) istuvad päevad läbi oma majakese ees pingil. Kusagil suvalise küla vahelt Mella ja Risto saavad õhtuks tšatšat osta. Mellal on hea võimalus peremehe käest muidugi ka klaasitäis kohe lipsu taha valada, nö mekkimiseks. Olevat jupiks ajaks ladva kihama löönud ja aeg-ajalt krooksudena ka ennast meelde tuletanud. Kell juba pool 12 ka ju, paras aeg lõuatäis tõmmata sisseJ Aga ostavad terve liitri 6 lari eest. Töötu müüja, aga keeldub ka kopkatki rohkem võtmast. Põhimõttelised mehed seal Gruusias.

Eraldi teema on Gruusias, kuidas jalakäijana üle tee saada ja selle käigus ellu jääda. Tahab kohe harjumist, sest tuleb lihtsalt minna. Ongi normaalne, et seisad keset teed ja ootad, kuni võimalus ka teiselt poolt tekib.

Khashurist sõidame läbi ja sealt suund Kutaisi poole. 1734 m läheb tee ka läbi mäe. Ja jätkuvalt jalutavad lehmad mööda teed, eelistades sõiduteed rohumaale, mis samas kõrval asub. Kristi ostab mingi kummalise maiustuse – pähkel mingi viinamarja massi sees. Mella küll arvab, et see on raudselt pähkel seakõrva sees. Süüa igatahes ei kõlba.

Zestopani külakeses sööme ja tangime ja sealt suund Tkibuli lähistele, kus kaardi järgi peaks päris suur järv asuma. Täna tuleb ju lisaks õllele tšatša õhtu ja oleks hea mõni kaunis koht selleks leida.

Sõit läheb otse üles mäkke ja keerutab päris mehiselt. Korraga peaaegu mäetipust mööda tuleb silme ette paremalt suur liivast kaljusein ja vasakul suur järv. Kaugelt vaadates nagu tõeline muinasjutt, lähemale minnes aga täiesti katastroofiline prügimägi terve järve kalda ulatuses, nii kaugele kui silm ulatab. Täiesti sürr vastuolu looduse (järv, mida ümbritsevad kõikjalt mäed) ja plastikpudelite hunnikute vahel. Sõna otseses mõttes tonnide viisi sodi kallastel. Suudame siiski ühe maalapi leida, kuhu telk üles panna, kus otseselt sodi sisse astuma ei pea, kui just sealt samast ujuma ei taha minna. Natukese eemal leiame isegi võimaluse ujuma minekuks sodivabas kohas.

Pärast karastavat suplust toome lagedale oma õhtumoona – melon, virsikud, tomatid, kurgid, hatšapuri ja loomulikult tšatša. Omaette etenduse pakuvad veel lehmad, kes ühtses rivis esilehma kindlal juhtimisel (inimkarjast läheduses polnud) hakkavad järvesopis asuvat raudsilda ületama. Selja taga kolistavad samuti lehmad kelladega. Risto lubab neilt öösel kellad kaelast ära rabada, kui see jama ka öösel jätkub. Lisaks lehmadele pakuvad meile kultuuriprogrammi ka kohalikud noored. Noorhärrad taovad oma trumme ja neidised tantsivad. Kohale veereb ka ilmselt kohalik autoriteet oma A6-ga, millest pudeneb igast august lõppematul hulgal lapsi välja. 

Väike kange hinge taga läheme Kristiga ökopunk pilte tegema – mina laman selles solgis, mis kalda ääres vedeleb ja kauguses paistavad kaunid ja kõrged mäed. Muu hulgas avastan pasa seest ka ühe jala proteesi. Solgiaugu kuningas. 

Tšatša saab ühel hetkel otsa ja üks kalamees arvab, et paari kilomeetri kauguselt saab lisa. Asume Mellaga teele. Nimetatud kohas loomulikult midagi ei müüda, aga saame häälega lähimasse linna, mis küll ca 8 km kaugusel telkimiskohast. Ega see meid, härgasid, ei takista, kui tuleb kasvõi see 8 km jala tagasi marssida. Igatahes noorpaar viib meid täpselt selle poe ette, kus tšatšat müüakse. Joogilisa käes asume tagasiteele. Paari kilomeetri järel joppab meil bensuka juures üks takso saada ja edasi kulgeb tee libedamalt. Nagu Toots ütles: ära tõin! Edasise  osas ajalugu vaikib. Või noh, mitte päris. Mella on märkmikusse üles tähendanud, et ma olevat öösel pärast joogipoolise järel käimist kael õieli tähti passinud veel – et Lätis ma olin Ergli metsavaht, aga Gruusias Kopernik ise.     

KOBULETI, BATUMI (12.-14.07.)
Hommikul päike endiselt paistab. Mida Musta mere poole, seda kuumemaks ilm läheb. Kergeks üllatuseks avastame lahkumisel, et auto ei lähe käima, aku on õhtuse maki kuulamisega sootuks tühjaks läinud. Õnneks üks kalamees tuleb appi ja saame auto siiski käima, auhinnaks abivalmiduse eest Vana Tallinn, küllap kulub kala püüdes ära.

Sõit läheb läbi Tkibuli linna (kus öösel sai järel käidud). Väike vürtsikas kebab hommikusöögiks. Risto ja Mella asuvad pärast sööki auto kallal pusima, mingi kaitse olevat läbi läinud hommikuse käivitamisega ja nüüd ei taha konditsioneer töötada. Mina larbin sel ajal ajaviiteks külma õlut ja naudin mäe vaadet. Päris palavaks on läinud. Konditsioneeri tööle ei saanud, nii et sõit Kutaisi läheb lahtiste akendega. Pole hullu, väike ebamugavus lihtsalt. Tee ise on aga päris sitt. Vahepeal hakkab silma, et üks lehm ei viitsi enam jala minna ja ootab bussipeatuses bussi. Ei tea, kas pilet on tal olemas või sõidab jänest?

Kutaisis käisime ka väikse tiiru ja istusime varjus. Suhteliselt kena linn, Gruusia suuruselt teine linn (192 000 inimest, Tbilisis 1,48 miljonit). Pikalt siiski ei peatu, sest juba tahaks Musta mere äärde. Lähme sinna läbi sadamalinn Poti. Sissesõidul sööme õhtust kena palkoni peal, söök ise midagi erilist ei ole, linn ise oli samuti selline suur Paldiski, kust tahaks kiiresti ära minna. Kella 20 ajal jõuamegi lõpuks Kobuletisse, Musta mere äärsesse kuurortlinna. Linna sissesõidul keerame mere äärde ja mõtleme, kas siiasamasse telk üles panna, kuigi inimesi päris palju veel ümberringi. Risto mahitusel siiski otsustame Kobuletis öömaja otsida. Ja ennäe imet, tee peale välja keerates seisabki üks taat tee ääres öömaja pakkumisega silt auto peal. Väike läbirääkimine ja võtame taadi peale. Juhatab meid enda maja juurde, kus pool teisest korrusest pakutakse meie kasutusse. Ja ongi öömaja olemas. Küsime, kas saab ka kaks ööd olla. Ei ole probleemi. Lõpuks ööbime seal isegi kolm ööd. Väga hea koht, kesklinnas ja mere äärde sealt ainult ca 300 m. Hind 10 lari inimese pealt öö. Pole paha Musta mere ääres. Sõidetud 900 km, nüüd saab ka kaine rool rihma lõdvaks lasta. Õhtul saame pererahvalt ka koduveini, päris hea hapukas oli teine. Veini kõrval tekibki plaan jääda kolmeks päevaks, millest ühel päeval sõidame Batumisse ja siis siia tagasi.

Kobuletis on lahedad poollahtised marsrutkad – aknaid ei ole. Läheme veel samal õhtul sellega piki peatänavat, mis ligi 15 km pikk, lõbustusparki kaema. Mella ja Risto lähevad ilmaratta peale.

Valgete linade vahel on uni magus. Aga sellegipoolest on äratus juba kell 9. Väike hommikusöök läheduses asuvas baaris (kus süüa teeb öömaja pererahva sugulased muidugi), kus saame ka tähtsad sõnad gruusia keeles teada. Aitäh = madloba, tere = kamarõtšoba. Nende meeldejätmiseks kulub meil, keelegeeniustel muidugi mitu päeva. Ja siis lõpuks suplus Mustas meres. Soolane ja väga soe. Mõni meetrit kaldast ja vesi juba ülepea. Kuna päike kõrvetab kõvasti, siis lähme edasi vilus olevasse kohvikusse õlut rüüpama. Kõrvallaua ukrainlased tervitavad kannu valge kohaliku veiniga. Lihtsalt chill. Ei pea kuhugi sõitma, saab rahulikult olla.

Õhtu poole lähme uuesti lõbustusparki, käime valges ilmarattal ära. Mellaga ronime veidra viguri otsa ka. Ma üldiselt selliseid masinaid ei seedi, mis mind üles taeva alla viskab ja siis sealt alla kukutab, aga ma olen rahul, et enda hirmu ületasin ja ikka läksin. Päris mega elamus. Alguses tõstab taeva alla ja seal ootame, kui all inimesed peale seotakse ja siis läheb lahti. 20 meetri kõrgusel istudes on mõnus jalgu kiigutada, aga samast kohast nägu ees maa poole lennata on päris huvitav elamus. Võtab häälepaelad valla küll.

Seejärel jalutame piki seda peatänavat, kus just õhtul elu käib, sealhulgas igasuguse tavaariga kauplemine. Ööelu on päris lahe – mingis baaris löövad lapsed tantsu, teised mudilased paterdavad mööda tänavat. Mella otsustab enne ööbimiskohta siirdumist veel Mustas meres pesunaist teha. Ega seda vist iga mees öelda ei saa, et on paljalt Mustas meres ujunud. Enne ööbimiskohta siirdumist astume Mellaga samast baarist läbi, kus hommikust sõime ja teeme igaks juhuks veel paar suutäit tšatšat. See tekitab meil juba paraja konditsiooni, mis tekitab teatud raskusi toa uks ja oma voodi üles leida. Põhjamaa meestele pani see jook väikese põntsu ja jalad alt. Aga eks on vaja Gruusia rahva terviseks pitsike ikka võtta, mingi austus peab ju olema.             

Hommikul teeme väikese söögi ja siirdume peremehe taksoga Batumisse. Eilne marsrutka juht ei  tulnud, kuna buss oli ära lagunenud. Istume üleslöödud promenaadil Batumis – õhk +32, vesi +26 kraadi. Käime ka delfinaariumis etendusel, see on igavesti suurepärane teater, mida need elukad oma treeneritega teevad, publiku aplaus ajab nad veelgi enam hoogu. Väga huvitav elamus. Batumis saame keset linna kokku kahe eestlasega, kellest ühte isegi tean paari aasta tagusest ajast, kui koos kossu käisime mängimas. Päris kummaline sellise koha peal näha.

19.00 tagasi Kobuletis, läheme uuesti Mellaga samale atraktsioonile, kus eilegi sai käidud, lihtsalt tõmbab kohe sinna.

KHULO (15.07.)
Hommikul einestame seekord inimlikumalt – ilma hinkaalide ja hatšapurita. Lihtsalt saia ja vorsti, juustu. Seejärel viimast korda Musta merre ja siis siit kandist minekut. Plaan sõita läbi Batumi ja alt Türgi piir lähedalt mägedest läbi ja tagasi Tbilisi poole. Kuna teiste üüriliste mersu seisab meie Mona-Lisa ees, siis tuleb meil tunnike oodata, et nad mere äärest tagasi tuleks ja auto eest ära ajaks. Enne lahkumist anname üle eestimaised kingitused ja vastu saame perepojalt mehise musiläraka põsele – tavaline austusavaldus ja tervitus Gruusias, see oli siiski päris rõve.

Batumis on ka suur botaanikaaed, kuhu eile ei läinud. Täna käime sealt ka läbi. Väga suur ja huvitav ning liigirohke aed.  

Batumist lahkudes teeme taas arbuusipikniku. Hea magus ja mahlane suutäis. Arbuusi süües vaatleme, kuidas lehmad mööda mäge üles rühivad. Päris tugevad loomad vist. Aga tee ise on jälle mägine, aknast alla paistab jälle sulaselge kuristik. Päeval tagasihoidlikud 38 kraadi sooja ka. Pärast kella 18 hakkabki siinkandis ilm normaliseeruma.

Kella 19 paiku jõuame väikesesse külakesse nimega Khulo, siit leiame endale ka kodumajutuse. Kokku sõidetud 1055 km. Paneme asjad ära ja vaatame natuke ringi. Mõnus väike koht. Vanamehed mängivad puudevilus taas oma veidrat lauamängu. Istume ja vaatame ka natuke aega, aga pihta ei saa. Veeretavad täringut ja tõstavad oma nuppe edasi tagasi. Ja üks võidab. Käigud käidud lähme istume kodumajutuse väikesel rõdul ja tarvitame kohalikku õlut. Ristol ja Kristil veab, saavad toreda õõtsuva reformvoodiJ Risto kommentaar sellele voodile oli selline, et selle meistrimehele peaks medali andma ja voodi muuseumile kinkima. Meie Meelisega seevastu saame korraliku abielu voodi, mis küll ka pisut lahti käib. Meelisega on ohtlik siiski ühes voodis magada, see unistab kellestki kodumaisest piigast, mine tea, mis hull hoog öösel peale tuleb.  Aga enne magama minemist libisevad õlunaadid siiski väga mõnusalt kurgust alla, lauapeal on mobiil, kus kõrvadele palsamiks natuke eesti musa. Autost tuleb muidugi ka Kobuleti pererahva käest saadud koduvein välja tuua, et veelgi parem magada oleks, mille käigus suudan pimedas mingi metallist juraka otsa koperdada ja oma põlved katki kukkuda. Siinkohal hakkab päevikus käekiri millegipärast juba pisut loetamatuks muutuma, seega selleks päevaks kõik.  

ASPINDZA (16.07.)
Pikka ja veel pikemat aega läheb auklik tee endiselt ülesmäge. Mäed on karmid – 50 km läbimiseks läks ca 3,5 tundi, mille käigus saab läbitud miljon auku teel, 10 oja, 15 silda ja kokku sai ca 5 kg tolmu. Pole ime, et Mona-Lisa hakkab streikima sellistes tingimustes sõitmise vastu. Aega-ajalt lähevad mingid näitajad nulli ja auto tuleb välja suretada, sealhulgas keset pikka tõusu. Eks see ole loogiline – kui auto peab higi valama, et mäest üles rühkida, ega siis inimesed autos ei või mõnusalt end jahedas tunda. Tarkusetera automatkahuntidele – võta korralik remondikomplekt kaasa, kui on pikem sõit. Hetkel sõidame ilma konditsioneerita, niimoodi laseb sõita Mona-Lisa.

Vahepeal jääb teele mingi koht, kus on silt Goderdzi 2025 m. Lõpuks jõuame pärast seda  häda ja viletsust kaunites mägedes asulasse, kus soovime ööbida - Aspindza. Poest juhatatakse meid kuskile urkasse, kus vett pole, nii et sellest loobume. Tee pealt näitab aga lausa inglise keeles silt Guesthouse, sinna siirdumegi vaatama. 15.30 ongi toad käes, taas 10 lari nägu. Kilometraaž kokku 1175 km juba.

Autol probleem lisaks konditsioneerile ka piduriklotsidega, juhi hinnangul suhteliselt kulunud. See väga optimismi ei ärata sellisel maastikul. Meelis räägib rendifirmaga, esilagu eriti targemaks ei saa, aga hiljem öeldakse, et vahetage kuskil kuuri all ära ja las saadavad arve neile. No hea teadmine seegi, kuigi selleni asi siiski ei lähe.

Käime poes, ostame külma õlut ja istume terrassil. Ristol korraga kihvatab seoses aitoga. Toome Mellaga tema palvel poest teipi ja Risto teebki auto jälle korda. Ahoi! Poes saame aga omaette kogemuse võrra rikkamaks kohalikust elust-olust. Meie ees järjekorras üks naisterahvas kallab leti peale väikesest kilekotist hunniku pudelikorke, vastu selle eest saab 3-liitrise purgi kaaned. Veider vahetuskaup, aga ju siis siin nii asjad käivadki. Järjekord jõuab meieni. Küsime musta teipi, müüa seletab midagi, millest me alguses suurt aru ei saa, ja topib meile pihku mingit tšekki. Selgub, et peame selle tšeki viima ukse all kassas istuvale tütarlapsele, kellele maksame raha ja seejärel siirdume tagasi sinna leti juurde, kus lõpuks oma teibi kätte saame.  

Enne lõplikku ankrusse jäämist teeme ka väikese jalutuskäiguga paarisaja meetri kaugusel asuva kiirevoolulise jõe äärde. Selles majutuskohas saabki punane vanker omale auväärse nime – Punane Mona-Lisa J Hoovi peal lösutas 1 kõrvaga hundikoer. Õhtu lõpetuseks gruusia õlu ja eesti punk ja siis põhku.     

VARDZIA, KHVERTISI JA AKHALDABA MAJUTUS (17.07.)
Äratus kell 10. Risto on perenaiselt tellinud hommikusöögiks omletti ja praekartulit. Ai kurja, see on küll tõeliselt hea hommikusöök! Aga siis taas gaasipedaal „põhja“ ja tuld.

Kell 13 jõuame koobaskloostri juurde Vardzias, kohustuslik külastuspaik kõikidele turistidele Gruusias. Tohutu mäemassiiv, mille sisse on keegi veidrik kunagi augud teinud ja seal elanud. Koopad on tehtud aastatel 1150-1205. Väga suurepärane koht, aga võtab pikka aega see rada läbi käia, eriti kui väljas põrgukuumus. Suveniire saime mäe ees olevast putkast. Kristi sai käevõrud lastele, kus nimed Liisi ja Maria, mis sarnanevad nendele lastele, kellele need viiakse. Mina sain Gruusia sümboliga õlakoti ja Mella külmkapi magneti Vardzia pildiga.

Seejärel ümberpöörd ja tagasi. Järgmine peatuspaik on 2. sajandist pärit lossi varemed Khvertisis. Päris muljetavaldav. Ronime õige turisti kombel müüride vahele ka, seal avanev pilt eriti ei üllatagi enam. Lehmad aelevad seal ja närivad muruliblet, mäe otsas asuvate müüride vahel. Enne autosse istumist läheme korra kõrval voolava jõge ületava rippsillale ja siis vaatame eesleid, kes rahumeeli mööda tänavat jalutavad supermarketi suunas. Supermarket on ise tüüpiline kuut (teede ääres neil kõik sarnased „supermarketid“), kus mingi tegelane puuvilja, veel mõnda toidukaupa ja alkoholi müütab. Peale õlle seal midagi joodavat näiteks ei olnudki (mitte midagi alkoholivaba), aga peab au andma – see õlu oli külmkapis neil ja külm ka. Abiks seegi.

Borjomist sõidame läbi ja otsustame, et seekord sealsesse rahvusparki ei lähe, kuna oleks juba öömaja vaja otsima hakata. Hiljem loen mingist reklaamvoldikust, et seal on võimalik mitmeid päevi matkata. Matkarajad 4 – 50 km pikad. Edasi asume otsima teeäärset söögikohta ja öömaja. Mingi hotell küsib 50 lari öö eest, mille muidugi ära põlgame. Sõidame edasi, Mella aegajalt küsib tee ääres olevatelt inimestelt vihjeid kodumajutuste kohta (meil oligi välja kujunenud rollijaotus – Risto on rool, Mella teeküsija, Kristi kaardilugeja ja mina fotograaf). Ühelt saslõkmasterilt saamegi vihje ühe roosa maja kohta. Alguses näeme seal vanaprouat askeldamas, tema eriti vene keelt ei tönka, lõpuks Risto ja Mella saavad mingi härrasmehega pikemale jutule. Selgub, et tegu on poolelioleva (lõppjärgus, st viimased viimistlused ja veevärk) hotelliga ja härra Zura teatas, et võime seal tasuta öömaja saada. Käime samas kohas veel šašlõkki söömas, kus meile teed juhatati (see ongi Gruusia reisi parim liha üldse) ja siis tagasi asju sisse viima. Sõidetud 1345 km.

Ennast sisse seadnud istume jõe ääres (mina muidugi lähen järjekordselt kiirevoolulisse jõkke ujuma ka, vool oli tõesti tugev) ja siis läheme maja ette vilusse õlunaadi najutlema. Varsti tuleb meie juurde peremehe vend Koba ja tema käest kuuleme nii mõndagi Gruusia tegeliku elu-olu kohta, mis erineb kõvasti sellest, mida telekas näeme ja kuuleme. Selgub, et nende viha president Saakashvili vastu (keda me suureks demokraadiks peame) on väga suur, kuna tavalisel inimestel on elu ikka väga raske. Venemaaga suhted on sellised, et mingit kaupa sinna praktiliselt vedada ei saa, mis tähendab, et paljud inimesed on tööta, viskavad oma saaki lihtsalt minema, kuna sellega pole midagi teha. Juuresolevas külas näiteks elab 3000 inimest, kellest töötab umbes 100. Karm. Kusjuures inimesed pelgavad presidendi kohta halvasti öelda, sest teda ei tohi avalikult kritiseerida, järgnevad repressioonid (sama kuuleme ka teiste inimeste suust, kellega kokku puutume). Näiteks üks Koba sugulane, kes teatas, et kavatseb sügisestel presidendivalimistel vastaskandidaadi poolt hääletada, sai võimuorganite käest niimoodi peksa, et jäi sandiks. On olnud ka juhuseid, et inimesed kaovad lihtsalt ära. Vanglad on poliitilisi vange täis. Näiteks ütlevat Saakashvili ärimeestele enne valimisi, et tal on valimisteks 10 miljonit vaja, kui ärimees keeldub, siis võib ta vanglas lõpetada. Kohalikke elanikke kiusavad võimud üldse palju, see-eest turiste ei puutu. Turistid on nagu pühad lehmad, kelle nimel kõike tehaksegi põhiliselt. Et kõik näeks ilus ja hea välja. Võlts. Koba ütles, et 5 miljonist grusiinist elab Gruusias võib-olla ainult 3.  

Jutt kulgeb sujuvalt ja kui Koba lahkub, siis lubab, et tuleb õhtupoole tagasi ja toob meile nende tehtud veini. Ootame huvigaJ Hommikuks lubati vanni, kuhu tuleb 30-40 kraadi soe vesi otse maa seest 300 meetri sügavuselt.

Õhtu saabudes näemegi vendi askeldamas meie öömaja ümber (päeval ehitasid nad endale kõrvalmaale restorani). Varsti saabusidki kaasas mitmeid liitreid veini ja suur hunnik süüa hatšapurid, šašlõkk, salat, leib). Laud oli nagu äke ja vein on superhea neil. Iga suurema võtmise puhul peavad kõik lauas olijad kordamööda toosti ütlema. Midagi tõelist ja olulist. Saab ikka mitu korda kohe nuputada järgmist toosti. Ühel suitsupausil annab Mella välja veksli, et olemasolev koni jääb tema viimaseks (varasem lubadus oli, et suitsetamine jääb Gruusiasse temast), aga nõrkuse hetkel antud lubadused ei loeJ Päris hea vile sai üles, isegi Kristi sai toreda vibra sisse heast veinist. Lahedad vanad on. Lubame neile ka Eestis reklaami teha ja soovitame sealt läbi astuda, kui sinna kanti satutakse. Kindlasti soovitan külastada, kui sinna kanti satute.        

RUSTAVI, JANDARI JÄRV – PÄRAPÕRGU (18.07.)
Hommikul kell 10 külastame ka seda eelpool mainitud sauna, mis meie mõistes on 1,5 x 3 m bassein, kuhu soe vesi maa seest jookseb. Lösutame nagu hülged Liivi lahes. Ainult külma õlut võiks ka ääre pealt võtta olla. Pärast mõnusat kümblust vahetame lahkete peremeestega kontakte, jätame hüvasti ja jätkame oma teekonda.

Suurem tiir saab täis ja nüüd jäävad teele jälle Khashuri ja Mtskheta. Mtskhetas sööme sama koha peal, kui ringreisi alguses. Ikka hinkaalid jms. Pits vägijooki muidugi ka. Maksame ära ja asume lahkuma, kui peremees haarab Mellal nööbist, et tuleb ikka põlisjooki ka väike klaasike teha lahkumisel. Mina oleks juba uksest välja pääsenud, aga kokamutt vibutab ka mulle paljutähenduslikult sõrmega – kus sa lähed, linnupoeg. Nii et saan ka mina au osaliseks peremehega kokku lüüa taas päeva alustuseks. Uuh! Meenub stseen Kuulsuse narridest - mull-mull-mull tatikas, kurat küll on kõva kärakas. Klõnks-klõnks teeb kõrisõlm, maitse tuleb veel tükk aega hiljemgi suhu tagasi. Vanamehe käest saame muidugi ka ilge musiläraka põsele, täisvärk ikka! Omamoodi lahe ka:)

Edasi kulgeme läbi Tbilisi Rustavi suunas. Plaan on Aserbaidžaani piiri ääres asuva järve ääres ööbida ja sealt edasi kuulsasse David Gareja kloostrisse sõita, mkis samuti mäe külge tehtud. Sooja on 35 kraadi, aga õnneks konditsioneer töötab nüüd laitmatult. Kolme paiku päeval sõidame läbi Rustavi. Päris masendav linn, nagu Kohtla-Järve. Ainult suured majad, ei meenuta üldse Gruusiat. Pärast mõningast otsimist leiame selle Jandari järve ka üles, millele esialgu ligi ei pääse, malts kasvab igal pool vee ääres. Lõpuks leiame mingi metsatuka, kus ka mõned kohalikud päikese eest varju otsivad. Seal kandis pidi + 40-45 kraadi üsna tavaline olema. Täielik kõrb, isegi taimestik on suhteliselt kidur. Aga järvevesi pakub vähemalt mõningast jahutust. Samas metsatukas läheb ka telk üles. Sõidetud 1671 km.

Sel ajal, kui me Kristi ja Ristoga metsa all varjus kaarte taome märkab Mella, et selle õllevaruga kaugele ei purjeta. Järve poolt tuleb üks VAZ 2106, kuhu ta end peale möllib ja siirdub külameestelt head veini ostma. Üldiselt hea plaan. Tagasi tuleb ta 3 liitri veiniga, mis maksis suisa 6 lari. Varsti saabuvad ka külamehed meid väisama, kaasas hulk sööki, palju veini ja „tilk“ tšatšat. Külakostiks. 3 meest, kellest üks on külaboss, kuna tal on tööd. Suur jõmm on, mitte just kõige teravam pliiats. Üks vaiksem mees ajab tunduvalt asjalikumat juttu ega praali tühja. Boss kallab äkki klaasi pilgeni kanget täis ja näitab näpuga minu peale: „toost sulle“. No ma tänan. Ma ei tea kohalikke kombeid, aga arvan, et pean siis sama tegema. Austuse värk. Terve klaasitäis tšatšat korraga lipsu taha, omapärane elamus. Aga tüübid on lahked ja sõbralikud, neilegi (nagu ülejäänud grusiinidelegi) meeldib, et me just Eestist oleme. Eks see veingi voolab ojana kõrisõlmest alla. Kuniks saabub vaikus.

Öösel magada praktiliselt ei saa. Telgis palav, õues sääsed. Esimene koht, kus kohtame Gruusias nii palju õelaid putukaid. Tõuseb ka torm. Mina jään tukkuma mõneks ajaks ja just siis käib taevas välgumäng, taevas valge (hommikul Mella ja Risto kirjeldavad). Päris kahju kohe, et just sel ajal need üürikesed uneminutid sattusid tulema.
Hommik saabub ootamatult, mina ei saa mitte midagi aru. Kõik rabelevad ja jooksevad nagu peata kanad. Joostes asjad kokku, autosse ja minekut. Minuni see teadmine ei jõuagi, maast ega ilmast ei saa aru, porisen ainult kõigiga. Hommikul on just uni saabunud ja siis pekstakse üles. Järgmised pool päeva minu jaoks on tume maa. Teised räägivad pärast, et David Gareja kloostrit nägime kaugelt, aga kuna maapind oli sellest vihmast saviseks ja pehmeks läinud, siis ei riskinud kinnijäämisega ja pöörasime ringi ning tagasi Tbilisi poole. Seega on veel üks koht, kuhu tulevikus Gruusias minna.      

SIGHNAGHI (19.07.-20.07.)
Pärast äkilist sööstlahkumist viimasest ööbimiskohast hakkan kella 12 paiku ka mina lõpuks elule tagasi tulema. Siis saan ka teada, et David Garejasse me ei lähe seekord ja suund on Sighnaghi linna poole. Väidetavalt on see linnake koht, kuhu president Saakashvili oma väliskülalised viib, ise olen selle koha üsna vastuolulist infot lugenud. Näeb, kas vastab tõele jutt, et väliselt hiilgab, sisemus mädaneb.   

Teel Sighnaghi poole käime söömas. Kohalikud õgivad hunnikute viisi hinkaalisid, millele lisandub ka šašlõkk. Selles valguses ei ole üllatav, et minu tellimus 3 hinkaalit naerdakse ettekandja poolt välja. Kõhu saame siiski täis ja pealejoogiks tarhun. Õlut ei müüdudki.

Ühes külas tabab meid taas ootamatu vaatepilt – keset tänavat seisab avatud kirst, milles vanem kadunuke sees. Võdinad käivad üle keha. Matuselised on tee ääres ja nutavad ja surnu on keset tänavat. Seejärel võetakse kirst õlgadele ja hakatakse mööda tänavat liikuma.

Kella 4 paiku päeval jõuame üpris kõrge mäe otsas asuvasse Sighnaghisse. See asub veinipiirkonnas Kahheetias, olles riigi üks väiksemaid linnu (üle 2000 inimese), kus olulist rolli lisaks veini tootmisele mängib suuresti ka turism. See on tänavapildis ka hästi näha. Esialgu tundub tõesti kõik kaunis ja hiilgav. Hiljem leiab kinnitust ka see jutt, et see ongi sõna otseses mõttes Potjomkini küla. Peatänavast natuke eemale minnes avaneb masendav vaatepilt, kuidas sealsed kohalikud inimesed tegelikult elavad. Peatänaval ilusad majad, restoranid, hotellid. Natuke eemal roostes katusega lobudikud.  
 
Peaväljakul uurime inimestelt ööbimise võimaluste kohta, kahtlustame, et siin nii soodsalt ei pääse nagu siiani oleme saanud. Mellaga võtame esimesest restoranist külma õlle (hinnaga 3,30 lari, kõige kallim õlu Gruusias, aga kuna härradel on janu, siis võivad lubada ühe korraJ). Risto läheb samal ajal ühe kohalikuga hotelli üle vaatama, kuhu võiks paika jääda paariks päevaks. Mõne aja pärast saabubki heade uudistega tagasi – saame kaks kahe inimese tuba, hinnaga 30 lari tuba/öö. Pole just kallis maksta 2 öö eest 30 lari ehk 15 eurot. Ja milline vaade avaneb meie toa rõdult! Võib öelda, et isegi kahe milline. Mäe otsast alla kaugusse, taamal samuti mäed ja külad. 

Toome poest mõned külmad õlled lisaks ja istume hotelli rõdul oma vaadet nautides. Ootame kuni kuumem aeg üle läheb, siis läheme linnaga tutvuma. Pärast kell 18 läheb ilm üldiselt inimlikuks. Õhtuseks plaaniks on muidugi kohalikku veinitoodangut degusteerida. Kaugelt pole vaja seda otsida, kuna hotelli kõrval putkas, tänava peal, müütab kõrvalmajas elav proua nii veini, tšatšat (ilmselt alkoholi müügilubadega neil suuremaid probleeme ei ole) kui ka kõiksugu puuvilju. Ja õhtul, kui esimesed ringkäigud linnas tehtud, selgub, et see nende vein ongi nii hea nagu me lootsime. Mella ümiseb tabavaid sõnu tuntud laulust: „Juua kohvi, veini küünlavalgel, lukshotellis veeta viimne öö…“. Viimne öö on küll järgmine päev, aga siiski tunne on sama. Ja rõdult kaugusse vaadates on lahe vaatepilt, kus mägede kohal valged pilved seisavad paigal („suu vaid oli koerairvel, pilk näis seisvat ühel valgel pilvel“). Palume hotelli teenindajal, kes meie passe küsima tuleb, kirjutada meie nimed gruusia tähestikus. Kaks korda palume. Kirjutab kaks korda paberile oma nime ja kirillitsas. Tubli ja aitüma.
  
Järgmine päev tutvume linnaga juba lähemalt. Kõigepealt hommikusöök ühes varjualuses kaunis restoranis. Peremees Sergo on suhteliselt lahke vana. Saame omletti ja kotletti. Kui mina võtan isuäratajaks ühe hea külma õlle, siis Mella tellib terve kannu kohalikku veini, millega teenib peremehe heakskiidu (vein on tema enda tehtud). Ja kohvi, mis terve reisi jooksul esimene kord, kus müüakse normaalset kohvi. Üldiselt pole seda mõtet Gruusias küsida.

Pärast hommikusööki ostame väikesed meened olematu raha eest. Ray Ban päikeseprillid – 6 lari. Käerihm – 4 lari. Edasi kooserdame lihtsalt ringi, teeme paar külma õlut varjualustes. Käime ka lossimüüri peal ära, päris muljetavaldav müür on. Päris pikk paistab ülevalt vaadates. 

Tänane õhtusöök naabrimehe soovitatud kohas (viib meid lausa kättpidi kohale) ei ole just eriti muljetavaldav. Kui, siis muljetavaldavalt sitt arvestades, milliseid sööke seni saanud oleme. Mina tellin seljanka (õigemini – soljanka) ja ette tuuakse kauss, kus rasva sees ujuvad ülivürtsikad liha- ja hapukurgi tükid. Igati söödamatu minu jaoks. Kristi ja Risto saavad ülesoolatud kanašašlõki, mis Ristol ka veel jupp aega hiljem tunda annab. Mella tellib eksootilise nimega Abhaasia šašlõki. Veider jurakas taldrikul osutub lamba(pära)sooles olevaks kummaliseks lihaks.

Pärast sööki kõnnime hotelli tagasi, ostame „naabrimuti“ käest ka Eestisse viimiseks alkohoolseid  jooke - mitu liitrit valget ja punast (nende sõnade kohaselt musta) veini, mõni ka gruusia kanget. Müüja mees on seal tehtud mees, uhke maja ja mersu. Räägib kohalikust elust-olust, et vesi ja gaas neile seal tasuta, elekter ca 40 lari. Muid makse ei olegi. Üpris rikas taat tundub olevat. Ostis 3 miljoni eest oma poja Ukraina vanglast välja näiteks. Ja siis asume taas vaadet nautlema veinikese ja õlunaadi seltsis. Mella peab vajalikuks teha enne tagasipöördumist korralik maniküür endale küüneviiliga. Risto kahtlustab, et Mella kardab oma siidisukad muidu katki tõmmataJ   

Pärast seda, kui ülejäänud on magama visanud, otsustan, et läheks vaataks kohalikku ööelu ka, midagi ikka peab olema reede õhtul. Esialgu ei hakka midagi põnevat silma, peale ühe täringuid loopiva seltskonna. Ühest väikesest baarist kostub aga valjult mängivat gruusia muusikat. Kui ukse vahelt märkan veel kahte gruusia tütarlast rahvusliku tantsuna näivat tantsu vihtuvat omavahel, astun uksest sisse. Baaris näen istumas üht suurt, vanematest prouadest koosnevat üpris lõbusas meeleolus olevat seltskonda, lisaks paar turisti. Võtan baarist ühe Mtieli (parim kohalik õlu) õlle, mis maksab vähem kui poes (1.50 lari) ning istun lauda olukorda jälgima. Neiud, kes tantsisid ennist lahkuvad praktiliselt kohe, kui olen lauda istunud. Jõuan väikest pettumust juba tunda, kui prouade pidu võtab äkitselt täis tuurid üles. Memmed asuvad sellise entusiasmiga oma tantse vihtuma, et hoia mütsi kinni. Katsun suud käega ebaviisakana näida võivat naeru varjata. Ei saagi kaua seal endamisi kihistada, kui üks prouadest viipab mulle, et tule löö ka kaasa, mis sa passid siin. Mõtlen, et tühja kah, mis siin ikka. Mõnigi sõõm head gruusia veini ja õlut hinge taga ka juba. Lähengi. Tingimusel, et pandaks õige gruusia rahvamuusika peale (vahepeal kõlasid ka venekeelesed mitte midagi ütlevad lood) ja nad tantsivad seda oma tantsu. Tehtud. Üks proua asub mind koheselt ka välja õpetama, ja peagi juba tulevadki mul elu esimesed gruusia rahvatantsu sammud ja näppude ja käte viibutused. Ikka tõeline gruusia kultuur ju! Vahepeal lähen lauda jalga puhkama. Memmed on vist päris sillas, sest juba mõne minuti möödudes saabub lauda esimene klaasike head valget veini (see on nagu jumalate nektar, paremat pole saanud ei selle reisi jooksul ega ka varem), seejärel järjest taldrikutäis arbuusi, veel veini, hinkaalid, veini J ja siis jälle rahvatantsu tegema. Ikka näppudega nipsutades alt üles ja siis peopesad taevapoole ümber oma telje jne. Selgub, et memmed tähistavad ühe proua sünnipäeva ja nad kõik majutusasutustes töötavad. Väga vinged mammid on ja väga vinge elamus üldse. Foto eestlasest tantsulõvist ehib nüüd vist mõnegi mammi fotoalbumitJ

TBILISI (21.07.-22.07.)
Hommikusöögiks läheme samasse kohta kui eelmiselgi päeval – taas kohvi, omlett. Sergo ei ole lihtne mees. Kõneleb, et naine tal pärit Siberist ehk pesuehtne venelanna. Ja räägib, et 2008.a., kui oli sõda venelastega, siis ta oli öelnud, et Putinini tema käed ei ulatu, aga ühe venelase (oma naise) saab maha lüüa. Ja selle jutu peale tõmbas oma leti alt välja ca 40 cm pika teraga väitsa ja tegi liigutuse, millega kellegi kõrin läbi tõmmatakse. Karm vana. Aga omlett ja kohvi olid seal ikka head.

Kell 12 lahkume Sighnaghist ja asume teele reisi lõpp-punkti Tbilisi, kus 23.07. öösel kell 4 väljub lennuk tagasi koju. Enne Tbilisit põikame läbi ühelt turult, aga midagi erilist sealt ei näinud – nagu Balti jaama või kunagine Kadaka turg.

Plaanime lennujaama suured kotid ära panna, siis auto ära anda ning lõpuks maanduda ööbimiskohta, milleks pidi saama töö juures soovitatud Rock`n´Roll hostel. Paraku Tbilisi lennujaamas kottide hoiu võimalust ei ole, seega tuleb ümber teha plaanid. Kusagil linnas saame suvalisel, tee ääres passinud taksojuhil nööbist kinni, kes peaks meid hotselisse viima ja seejärel meid ka rendiauto asukohta viima. Taksojuhid aga ei ole kuulnudki mingist Rock´n´Roll hostelist. Tiirutame tükk aega ringi, selgub, et ka õigest kohast paar korda sirge seljaga mööda. Õnneks olukord laabub õnnelikult ja leiame pikema seiklemise peale täna ühele kohalikule koha üles ja saame hostelis toa, lubatakse ka suured asjad sinna maha jätta, sealhulgas ka järgmisel päeval kuni lennujaama minekuni.     

Loodame, et sellega takistused lõppevad, aga kus sa sellega. Selgub, et rendiauto firma on vahepeal teisele aadressile kolinud (meile sellest ei teatatud muidugi) ja taksojuht ajab nüüd seda taga. Järjekordse tiirutamise peale leiab selle ka üles ja siis hakkab uus keberniit. Rendifirma töllid kontrollivad, kas saab lollidele turistidele juba varem autol olnud mõlgi kaela määrida, et ei peaks meile tagatisraha 300 $ tagasi maksma. Pika sahmimise peale nõustuvad siiski raha tagastama, aga närve kulub päris mitu nende peale. Uuh, lõpuks ometi kõige problemaatilisemad asjad aetud – auto üle antud ja öömaja leitud. Ja Tbilisi liiklus on tõesti tõeliselt hull. Peab kamikadze olema, et seal ilma suuremate jamadeta kuhugi jõuda. Taksojuht Roland lubab meile ka õhtul väikese ekskursiooni Tbilisis teha ja mis meil saab selle vastu olla. Õhtul võtabki Roland meid peale. Teel mäe otsa, kus teletorn tuledes särab, räägib legendi, kuidas Tbilisi alguse sai. Tbili tähendab gruusia keeles soe. Kunagi oli üks faasan kukkunud mäe seest jooksnud sooja vette ja selles ära küpsenud. Inimesed hakkasidki selle koha ümber linna ehitama.

Enne teletorni juurde jõudmist, keset tõusu, peab Roland äkki takso kinni, suretab välja ja paneb vabakäigu sisse. Takso hakkab mäest alla asemel veerema mäest üles. Täiesti huvitav ja üllatav kogemus. Kohaliku legendi kohaselt olevat sinna mäe sisse kunagi ufod maandunud. Teised versioonid selle kohta on magneetiline jõud mäe sees ja lihtsalt illusioon mäe tegeliku kallaku suhtes. Müstiline igal juhul. Mäe otsas avaneb samuti suurepärane vaade öisele linnale ja teeme väikese tiiru. Kõik on turistide jaoks tehtud ja väga kallis. Teel mäest alla tagasi sõidame tunnelist läbi, mis Rolandi sõnade kohaselt on tehtud miljardärist presidendiskandidaat Ivanishvili poolt tema kodu varjamiseks inimeste eest. Tema maja ulatub 5 korrust ka veel maa alla, nii et üpris vaene mees neil see presidendi kandidaat. Linnas tiir tehtud viib taksojuht veel meid enda juurde väikesele kostile, kas pole üllatav külalislahkus? Ei kujuta ette seda Eestis juhtuvat. Pakutakse kohvi ja mingit magusat ollust, mis olevat arbuusi koorest tehtud. Kell on juba 1.30 kui ükskord tagasi Rock´n´Roll hosteli jõuame. Hosteli terrassil istub parajasti hosteli omanik, mingi noor ekstreemsportlane. Temaga jätkub samuti juttu kauemaks. Räägib veel mõnedest huvitavatest kohtadest, kuhu Gruusiasse reisides tasub minna (Dushketia, Mestia, Ushba mägi, Kaaxis Sveti – majake suure kivi otsas).

22.07. ja ongi käes meie viimane päev Gruusias, mis tõotab päris palju ootamist. Lennuk läheb 4.45 öösel. Saame veel linnas käia, sh suure ja uhke kiriku juures, kus toimuvad pulmad nagu konveieril – üks lõpetab ja teine kohe alustab. Pühapäev ilmselt pulmade jaoks neil sobivaim. Seejärel käime ka vanade asjade turul. Hevka saab siit oma lamba ja Tõnn 2 sarve, kus seest viina ja õlut saab juua – tava on, et seda tuleb ühe jutiga teha. Ja muidugi lööme aega surnuks röögatult kalli ja koleda klaasist silla juures väikeses restoranis õlleklaasi taga. Hämardudes läheme istume suure ja uhke purskkaevu ette, kus klassikalise muusika saatel toimub värviline vetemäng. Päris ilus.

Kell 23 kutsume taksojuhi järele endale, läheme võtame hostelist oma kotid ja ongi aeg lennujaama siirduda. Taksojuht saab veel kotis olnud Vana Tallinna (kuigi mees ütles, et juba 25 aastat ta ei joo) ja magusa kraami lastelastele. Lubab ka tulevikus Tbilisi saabuvad eestlased Rock`n`Rolli viia, nüüd on ta ilmselt väheseid taksojuhte linnas, kes seda kohta ka teab. Kella 4-ni veel lennujaamas passimist ja 5 € õlut juua ning kaarte mängida ja siis ongi minek lennukile. Ja reis selleks korraks jälle läbi.

Gruusia ja selle rahva kohta saab ainult kiidusõnu öelda. Väga suurepärased kaks nädalat oli. Tundub tõepärane legend, et kui jumal kunagi rahvastale maid maa peal jagas, siis Gruusia jäi ilma. Hiljem olevat jumalal grusiinidest kahju hakanud ja ta andis neile osa oma maadest. On tõesti jumalik maastik ja loodus. Ja inimesed on lahked, kuigi enamus neist on väga vaesed. Tundub, et nende elu on küll vaesem, kui asju rahalises vääringus vaadata, samas tunduvad nad rahulikumad, rõõmsamad ja õnnelikumad kui paljud inimesed, kes vaevlevad rahahunnikute raske koorma all. Igal juhul tahaks sinna jälle tagasi.     
   
Pilte kaunist Gruusiast näeb siit: http://nagi.ee/photos/Salajoodik/
       

Soovitused teistele:

Kodumajutus Borjomi lähistel – Borjomi rajoon, Ahaldaba, Borjomi tn 68, Zurabi ja Koba Tšaduneli, mob: +995 599 55 82 96, +955 599 18 42 79
Vältige Tbilisist allapool minemist (Rustavi), David Gareji juurde saab paremini nii, et minna Signaghi suunas, seal tee peal näitab suund paremale (ca 50 km).
Tbilisi taksojuht Roland - (las viib teletorni juurde üles mäe otsa)
Suhelge kohalikega, minge ööeluga tutvuma.
küsige alati kohalikelt, kui miski probleem või küsimus tekib. Aitavad rõõmuga.