Poolsaarte tuur 2011

Sel aastal jäi kahjuks igasugu asjatoimetuste tõttu välistripp ära, aga sellele vaatamata tuleb ju rattajänese aasta korralikult väikese matkaga lõpetada. Seekord võtsime suuna kirdesse Juminda ja Pärispea poolsaarte suunas.
30. augusti hommikuks, mil start pidi olema, läks kole kiireks - Mella juurest tuli kiirelt koju vändata ja asjad kokku pakkida. Ikka tuleb viimasele minutile see jätta, sest nagu üks tark kunagi ütles: "Kui viimast minutit ei oleks, siis jääks kõik tegemata". Igatahes, kui lõpuks kõik vajalikud rapsimised rapsitud ja asjad pakitud jõudsin isegi 15 minutit Balti jaama. Istusin rongi, mille olid juba vallutanud riigikeelt ilmselt mittevaldavad seltsimehed, kes seda valjuhäälselt üle rongi pidi tõestama. Mella sellest pääses, sest tuli rongi peale Ülemistel ja jäi siis ka vaguni ukse taha rattaga. Kui Raasikul rongist maha sain tundus ka varese kraaksumine hingekosutava linnulauluna. Õnneks saabus rong Raasikule täpselt kella kümneks ja meie Mellaga, vabahärrad ja priiuse rüütlid, siirdusime enne teekonna algust kohaliku poe manu. Kuidas sa ikka kuiva suuga niimoodi sea moodi teele asud, murrad veel jala või midagi.

12:35 istusime juba Kuusalus pingi peal ja võtsime esimest einet - lihapirukas, mis sisaldas liha 29% ja rasva 22%. Sellisest pommist peaks pikemaks ajaks piisama ja punase pulli kombel tiivad andma, arvasime. Etterutates võib öelda, et selline arvamus osutus siiski ekslikuks. Ka Mella tundis ilmset sisemist rahulolu, sest tema sulest lisandus päevaraamatusse tsitaat: hea on elu meie maal, ha-ha-ha, tõuseb meie kehakaal, ha-ha-ha. Tore, et Hando Runnel sellise asjakohase salmi oli kunagi loonud, ilmselt samuti rasvast lihapirukat noolides.
Kella 15 paiku jõudsime Mella poolt paljukiidetud kohta Kolga lahe ääres - Kolga-Aabla. Oligi väga ilus lahesopp liivaluidetega. Puhkasime jalga ja vaatasime, kuidas eemal taevas süngete mustade pilvedega kattus ja oli näha, kuidas Tallinna kohal tugevasti vihma ladistas, Kolga-Aablas aga säras päike ja oli mõnusalt soe. Tervitasime mõttes oma töölolevaid töökaaslasi Tallinnas, kel polnud tööl ju päikest vaja ja las siis ladistab seal.
See õnn päikest nautida aga jäi meilegi üürikeseks, sest juba poole tunni pärast istusime ise kusagil Leesi ja Loksa vahel tee ääres metsa all mahajäätuna seisvas veidras katusealuses ilma seinteta hurtsikus vihmavarjus. Õnneks tuli vaid väikest uduvihma, aga otsustasime, et ootame natuke, teeme viimase õlle kotist ära ja puhkame jalga. Viimased kilomeetrid olid jalgades ka oma tööd usinalt teinud - keegi kurjavaimu juur on sinna Juminda poolsaare otsa kenakesed tõusud ehitanud. Lõpuks jäi sabin üle ja sai edasi rühkida.

Surm saabus kell 16:32 kohaliku aja järgi paar kilomeetrit enne Loksat paduvihmas. Energia oli lõplikult kehast lahkunud (tarkusetera edaspidiseks - 3 piruka ja 5 õllega 80 kilomeetrit ei künna). Doktor Rohilaan ja Loksa söökla suutsid pahempidi silmadega rattahundi siiski teispoolsusest tagasi tuua ja tema hinge paelaga kaela tagasi riputada. Elustamiseks kasutati rahvameditsiini tuntud vahendeid - seljankat, sooja teed ja kotletti. Õnneks oli vähemelt hea märg olla, sest viimased tund aega oli nagu kastrulist vett kaela valanud. Pärast mõningast turgutamist vedas Mella mind suure surmaga Viinistusse välja ja sealt edasi Pärispea poolsaare otsa laagrikohta. Igati korralik vana piirivalve kordon - ümbrus ära lagastatud, sees kiviaegsed koopamaalingud - pakkus seal varjualust järjekordse võimaliku vihmahoo korral. Seal kõrval asus ka kunagine NSVL esimene soolavee kalakasvatus. 18:30 seisime niisiis katuse all ja ootasime sabina üleminemist, et telk üles panna kuiva ilmaga. Paari tunni pärast saime lõpuks telgi üles. Päeva läbitud kilometraažiks siis seekord 96 km. Mitmepäevasõidu esimese päeva kohta päris korralik vahemaa.  Aga taaskord sain kinnitust, et Mellaga on igakülgselt arendav rattamatkal käia. Lisaks füüsilisele treeningmahvile saab ikka ja jälle ka kasulikke nõuandeid iseseisvaks eluks. Kui Hiiumaa tripil õpetati mind, kuidas edukalt põõsas suuremat häda ajada, kui rattasõit on jalgadest ihurammu sootuks ära võtnud ja kükitamine ilmselgelt võimatu tundub, siis seekord lisandus minu teadmiste ja kogemuste pagasisse info, kuidas traksidega rattapükstega niimoodi urineerimas käia, et pluusi ja trakse ei peaks eemaldama eelnevalt. Mulle, kes säärast ratturi erirõivastut esimest korda kasutas, väärt teadmine, igal juhul!
Aga katuse all sai lõpuks hämaras ka teepott tulele ja allajoogi pudel lahti keeratud. Ja siis seisime, taevas läks täiesti selgeks ootamatult, nii et väikese Mrnaja viinuski peale oli tore ka merevaadet ja tähistaevast nautida.  Kuni uni meid oma hõlma meelitas.

Uni oli magus, aga hommik saabus oma vääramatu paratamatusega, päikesepaistega ja tuli oma santlaager jälle kokku korjata. Tee viis poolsaare teist serva pidi üles tagasi Loksa poole, suure osa maast 20-30 m kaugusel mere äärest, nii et paremat rada hommikuseks kulgemiseks andis soovida. Kella 11 paiku olime siis tagasi Loksas ja samas sööklas, kus eelmisel päeval einestasime. Päeva alustuseks arvasime sobiva olevat üks mõnus kuum tass kohvi ning pannkoogid värske vaarikamoosiga.Ehtne matkamehe hommikusöök!
Kõhud täis liikusime Loksast edasi  Käsmu suunas. Enne Käsmut tekkis mul jälle väike keskustelu oma jalalihastega, kes üritasid pedaalide sõtkumisel viilima hakata, aga polnud ka kõige hullem, võrreldes eelmise päevaga. Kaptenite külas kella 13 paiku suure paadisilla peal saime päikese käes mõnuleda ja Käsmu lahe suurepärast vaadet nautida. Seljataha oli selleks ajaks jäänud 33 km (Pärispea-Loksa-Kotka-Käsmu). Sõõm karastavat kesvamärga kurku valatud sõitsime tuldud teed mööda tagasi Võsu poole. Võsult edasi jäi tee peale Vergi sadam, kus lootsime kohata üht poodi või kõrtsi, aga ilmselt on kõrtsilised selle koha maha jätnud, sest kõrts oli suletud ja pidime oma moonakoti peal hakkama saama - snickersi šokolaad külma õllega. Oli üpris tõenäoline, et see päev enam ühtegi poodi ei näegi, kus oma varusid täiendada. Kotis oli meil varutud küll pakisuppi, kiirnuudleid, 1,5 liitrit vett, 3 õlut ja 0,7 liitrine viin. See tähendas ka ühtlasi seda, et kuna sellest kogusest veest ei piisa nii söögi kui ka tee peale mõlema jaoks, siis ilmselt tuli supimõtted maha matta, sest muidu poleks viina peale ju sooja teed juua olnud. Mella ka ütles elutargalt, et tema tahaks ka väga nuudleid, aga vett on ainult viina jaoks. Selle päeva söömise tipphetkeks jäidki lõpuks need hommikused pannkoogid.

Edasine tee kuni laagrini oli üks tüütu tallamine, poe otsingud ja jant ühe visa taksiga. Poodi ei leidnudki, küll aga leidsime tükiks ajaks endale ühe truu kaaslase. Tee peal hakkas meile nimelt üks must siledakarvaline tragi taks järele vudima oma kõverate jalgadega, kõrvad tuules lendlemas ja saba piksevardana püsti ja keel suust väljas. Kiirus oli sel hetkel 28-30 km tunnis (tee läks pisut allamäge), aga koer püsis visalt meil kõrval, vaata et kippus möödagi minema. Päris muhe vaatepilt oli. Mõtlesime, et eks ta väsib kohe ära ja pöörab tagasi kodu poole, aga võta näpust. Ta ei kavatsenudki maha jääda. Sõitsime edasi u 23-26 km/h, aga peni maha ei jäänud. Lõpuks hakkas see meile juba ka närvidele käima, sest aegajalt jooksis ta peaaegu rataste alla. Mõtlesime ka, et kuidas ta siit pärast koju oskab minna. Käratasime siis aegajalt ja pidasime ka kinni rattad, et peni koju peletada, aga siis läks ta, va kaval rebane, metsa alla ja jooksis seal ikka kaasa ja kui pilgud ette pöörasime, oli meil naksti jälle sabas. Ja nii pea 14 km. Visa hing, midagi pole öelda. Lõpuks siiski jäi maha, olles praktiliselt Paide-Türi rahvajooksu distantsi meil sabas püsinud (ise võiks ka sellise tempoga 14 km suuta liduda!). Loodame, et sai ikka kuidagi koju tagasi, vapper pikamaajooksja-taks. Mellale tõid taksi kõverad jalad millegipärast meelde kõverate jalgadega naised.

Vahepeal tegime metsa vahel väikese peatuse (mingit adekvaatset asulat tee peale ju ei jäänud), kus oli ropult ennast õelust ja verd täis õginud sääski, kes ei lasknud kuidagi olla, ilma, et käed neid ei nüpeldaks. Sellistes tingimustes pidime paar suutäit saia ja vorsti sisse õgima, olles samal ajal ka ise toidulauaks, ilmselt ei olnud me tol hetkel just toiduahela kõrgeimaks lüliks. Teekond venis ja venis, tekkis juba kahtlus, et peame Kundasse välja sõitma, mis tähendanuks, et vähemalt paar tundi oleks tulnud veel sõita enne, kui kuhugi laagrisse saame. Õnneks märkas Mella tee ääres silti, mis viitas Toolse linnuse juurde. Keerasime teelt alla ja jõudes vana linnuse müüride juurde olime kindlad - nuga neljaks (nagu Mella ütles), siia me laagrisse jääme. Kell oli juba 7 õhtul ka. Telk saigi üles 2 meetrit linnusemüürist. Igati super koht jälle - linnusemüürid, kahest küljest ümbritsetud merega, kus ujusid kümned luiged (nagu tõeline luikede järv meres) ja päike paistis. Eluvaim tuli kohe tagasi selle peale. Sõidu distantsiks sel päeval siis kõigest 92 km, kuigi selline tunne oli küll, nagu oleks vähemalt 95 km sõitnud. Meelde tuli ka eelmise õhtu "kindel otsus", et homme küll üle 80 km ei sõida. Telk üleval sai ka sulpsti meres käia, väga külm ei olnudki. Ja enne kella 21 podises jälle teekatel omas rütmis ja mille alla peagi va külmarohi kurgust alla sooja jutiga läks. Mella tegi veel ettepaneku, et oleks ilusti jõudnud veel Kunda poes uue pooliku järel käia ehk täiendavad ca 20 km sõitu. Olin sunnitud sellest ahvatlevast pakkumisest teatud kaalutlustel siiski loobuma.

Järgmine päev oli tarkuse päev (1. september), lootsime, et vanajumal ka meile tarkust annab õige teesuuna valikul, sest edasine tee Aegviidu suunas meile päris klaar küll ei olnud. Aga kell 10 saime kargud alla ja jälle laager kokku. Enne minekut veel üks väike värskendav suplus ja Kundasse. Laagrist välja sõites unistas Meelis, kuidas me 30 aasta pärast sõidame sama moodi kuskil lahedatel kolka teedel ratastega, hallid habemed ees, 15 km/h. Kuna pins on tõenäoliselt väike, siis saaksime endale lubada ainult natuke teistsugust marki joogipoolist - Saku Heleda asemel Säästu kange ja Mrnaja asemel VIP viina. Sellest peaks ka täiesti piisama juba, arvestades, et selleks ajaks on meie maksa olukord pehmelt öeldes räbal ehk auklik nagu võrksärk kalamehe seljas. 

Pool 12 istusime juba Kundas ühe toreda kohviku ees ja ootasime oma praadi ning kuuma auravat kohvi. Vanadest matkahuntidest on ilmselt saanud kohvikuhundid matkal. Mellal jäi Kundast lahkudes hinge okas - linna sisse sõites olid teetööd, kus kiirusepiirang oli 30 km/h, Mella spidomeeter näitas aga linna sisse sõites laskumisel kiiruseks 36 km/h. Soovitasin tal ennast ise üles anda, puhtsüdamlik kahetsus võib karistust kergendada. Otsustasime siiski põgenemise kasuks kuriteopaigast ning õnneks ka Kunda krahvi vägevaid rusikaid tunda ei saanud.

Edasi viis tee Rakvere külje alt läbi ja sealt pidime juba Tapa kaudu Aegviidu poole hoidma. Kui hommikul saime juba ühe "huvitava" mäe osaliseks (7%), siis nüüd läks tee siledal pinnal. Aga Kundast väljudes hakkasid vihmapilved üpris ähvardavalt pea kohale kogunema. Andja bussipeatuses (milline tabav nimi, andis täiega vihma tõesti) saime ka 45 minutit vihmavarjus seista, kui paduvihma ladistas. Bussipeatus päriselt meid aga vihma eest ei kaitsnud - eest ja külje pealt sadas mehiselt sisse, vastu seina surudes ennast tuli vihma ainult jalgadele vähemalt. Mis küll mõlgub selle meistri mõttes, kes selliseid bussipeatusi taob? Sellele meistrile oleks me oma mõtteis küll ordeni andnud. Väike vihmapaus ja saime pool tundi järgmise bussipeatuseni sõita Põdrusel, kui tuli juba uus ja huvitav lahmakas kaela. See bussipeatus oli õnneks natuke paremini kujundatud, mis ka tegelikult vihmavarju pakkus.

Enne Tapat saabusid mul jälle raskemad hetked, ihuramm kippus otsa saama. Lahenduseks oli õllest paus teha (mitte õllepaus) ja 1,5 liitrine karastusjook. Vaikselt, aga kindlalt hakkasid jalad jälle kiiremini liikuma. Tapal käisime poes ära ja sõitsime kohe edasi, sest arvasime, et Lehtse kandis peaks kuskil laagripaiga ka leidma. Sinna võis olla umbes 10 km. Paraku ei lednud sealt peale karjamaa ja metsarägastike mitte ühtegi kohta, kus valge inimene võiks telgi üles lüüa ja rahus viina võtta telgi kõrval. Lõpuks jõudsime Jänedale välja, meel oli juba üsna must sellest tühja väntamisest, nägemata ühtegi reaalset telkimisvõimalust. Vahepeal oli küll hirm, et peamegi sinna võssa susi kombel pugema. Aga õnneks Jänedal avastasime ühe võõrastemaja, kus pakutakse ka 4 euro eest maja taga kiigeplatsil ka telkimisvõimalust (öömaja majas sees oleks maksnud 45 eurot, nii, et eelistasime oma kaasaskantavat eluaset). 20:10 saime ennast paika. Päev polnud minu jaoks väga rõõmupakkuv olnud pärast Kundat - tundide kaupa tuli tihedat vihma, jaks lõppes otsa vahepeal. Mella arvas, et kuna ma olin nõnda mannetu olnud, et ei jõudnud isegi 60 km 30 km/h sõita, siis lubati mind käsile võtta ja eritreeningprogramm peale panna. Tippvormi ajastamisega oli ilmseid probleeme, möönan. Puhkamine on ka treeningprotsessi oluline osa, ma panustaks sellele. Kuigi Mella lubas mulle sünnipäevaks rattale naelkummid kinkida, saan talvel ka mürama hakata ratta seljas hangede vahel, põllukivid rattakottides. 
Päeva kilometraažiks tuli siis seekord tagasihoidlik 88 km, nii et ei tulnud isegi 90 km täis. Mella oli päris pettunud, et nii vähe sai vändata. Mella puhul peab küll mainima, et kurb on kõrvalt vaadata, kuidas hea viinamees kipub vägisi spordinahka minema. Tervis ei pea paarile lõuatäiele enam vastu, kipub ulguma.

Viimasel päeval polnudki enam muud, kui asjad kokku ja siis Aegviitu, seal hüppasime rongi peale. Raasikul läksime maha ja retke lõpetuseks veel viimased 35 km Tallinna. Kokku sõtkusime sadulas 3,5 päevaga maha umbes 330 km. Ja sellega oligi pidu jälle otsas. Õhtul sai tagasihoidlikul pungiõhtul Rock Cafes Ajutise Valitsuse, JMKE ja Psychoterrori saatel meeleolukalt ka rattaralli ametlikult lõppenuks kuulutada. Järgmise korrani!

Mõned pildid ka matkast: https://picasaweb.google.com/114673445136872742049/September5201102#