KUIDAS KÕIK ALGUSE SAI
Lumi läinud nagu põlekski olnd teist õieti! Järelikult vist kevad käes siis lõpuks, maikuus! see tähendab meie, Tuuletallajate, jaoks teadagi mida - kott rattale ja mees sadulasse. Käesoleva retke otsustasime pühendada oma varalahkunud sõbrale Za-Za-le, kes koos oma kaasvõitleja Kidraga meiega ikka koos rännanud on. Mõtleme Sinu peale, Za-Za!
Sedapuhku möllisime huntidega koos sadulasse kaasa ulguma ka noorema jumbu Andri, kes ka eelmisel roheliste retkel meie saatjaks oli. Seekordki sai hooaja esimene retk ühendatud roheliste retkega, mis sedapuhku toimus Saaremaal. Sinna jõudmiseks pole ilmselgelt võimalik kasutada meie tavalist roheliste retkele kulgemise vahendit - rongi (või see tähendab umbes 60 km siiski sai Tallinnast rongiga edasi). Tuli muu plaan välja mõelda, kuna roheliste ühistranspordile väga ei kipu. Algselt pidime sõitma rattaga Ellamaalt Virtsu kaudu Kuressaarde, aga hiljem tundus mõistlikum minna läbi Hiiumaa ja kahe praami vahendusel Saaremaale jõuda. Sõidumaa tuli nii isegi lühem.
Plaan sai täpsemalt paika teisipäeval, 10. mail ja samal õhtul veeresime juba rongis Riisiperre, kust esimene vasikavaimustus nägi ette mööda vana raudteetammi Haapsalu poole uhama panna ja enne mitte peatuda, kui oleme Kuressaares. Või siiski mitte - see oli Saalomon Vesipruuli väike ilukirjanduslik liialdus. Enne Haapsalu poole siirdumist sõitsime teisipäeva õhtuks Mella sõbra Marguse juurde Ellamaale, kus igas tares "oodatud külalisi" (kährikuid) võttis peale lahke pererahva vastu ahjus suitsutatud kana, saun ja külm õlu. Pole laita külalislahkus, kuigi peremees üritas koheselt kalleid külalisi enda tegemata töödele rakendada, vana kubjas nagu ta on. Tassis isegi suure kännu kohale, et me ennast sellega ogaraks madistaks. Ma lubasin, et hommikuks saab see kindlasti lõhutud. Tunni pärast oligi see pooleks löödud, aga paraku peremehe enda poolt, hing ei pidanud vist vastu ja külalised ei tahtnud sugugi vedu võtta kirvega. Aga saun ja tiik maitses küll enne retke hää! Tänud võõrustamast! eks tuleme teine kordki "tööd lõhkuma", sest ega meie tööd ei karda - me võime selle kõrval isegi magada.
START!
Hommikul siis korjasime kodinad, et puhas oleks õhk. Jätsime kupjaperega hüvasti ja oligi aeg teele asuda mööda vana raudteetammi, mis oma mitmete kilomeetrite pikkuste sirgetega üpris nüri läbida on. Vähemalt hea rahulik, sest autod sinna üldjuhul ei satu, kui viinakurat pole just mõnd sohvrit sundinud sinna maha pöörama. Seekord ei olnud. Ilm oli küll kuldne - päike lõõmas taevas ja väga soe oli kohe hommikust saadik. Saunast ja õllest pisut nõder ihu vajas vahepeal kosutust, seega väikesed peatused Ristil raudtee rööbastest tehtud küüditamise mälestusmärgi juures ja Palivere vana vaksali juures (jaamahoones praegu noortekeskus, mille ukse taga juba noored uste avamist ootasid), värske õhu ja õllega. Kuna oli selge, et algselt plaanitud 14.30 Hiiumaa praamile ei jõua, oli aega istuda. Järgmine praam läks alles 18.30. Noorsand Andri keeldus mehiselt õllest ja sõi viinamarju - ilmselt lootis "vanad rattapeerud" ära küpsetada, kes õlut limpsasid. Aga ta ei tea, et vanad peerud saavadki oma valgud, rasvad ja süsivesikud kätte õlust.
Tee Paliverest järgmisse peatusse oli pisut pikem kui oodatud - peaaegu 22 km jutti läks, milleks kulus 1,06h keskmise kiirusega 19,5 km/h. Pole just säravaimad näitajad, aga lohutus oli see, et küll see tippvorm ka tuleb ükskord. Haapsalu Säästumarketi ees saime lõpuks kurku kasta, veega. Mella arvas, et nüüd passib ka "peerudel" vett juua, aga no õlut polnud lihstalt käepärast, sellesse "kaubanduskeskusesse" ei viitsinud sisse astuda. Läksime hoopis üle tee A & O luksuslikku külmkapita poodi, võtsime paar Saku Heledat ja snickersit seltsiks kaasa ning kooserdasime lossi õuele sumisema ja jalga puhkama. Mella pidas oluliseks ära märkida, et asume 69m merepinnast ja meie asukohaks on 58,947101 kraadi põhjalaiust ja 23,540397 kraadi idapikkust. Ilmselt ei eksi me tänu sellele teadmisele Haapsalu linna vahel ära vähemalt! 18.30 praamile Rohukülla oli vaja ikkagi jõuda. Aga lossihoovis oli mõnus jalgu sirutada pargi pingi peal. Kõrvalpingile istusid 2 esimeses nooruses saledat näitsikut, kes koheselt päikese käes oma kõhud paljastasid. Mella ei pidanud kiusatusele vastu ja palus neilt luba nendega koos pilti teha, nii et ka Mella oleks nende vahel istudes oma mao värvli vahelt valla päästnud. Õnneks neiud keeldusid. Sellega tõmmati ilmselt ühtlasi Mella unistusele modellikarjäärist vesi peale.
Mella ristis mind pärast Konsumis käiku, kus pidime õhtuse tavaari ära ostma, "meie pere kalkulaatoriks" (Kalkulaator M), kuna olin Haapsalus poest soodsamalt müügil klaaspudelis Rocki kaasa ostnud, mis teatavasti ratturile kõige parem idee ei ole. maksis ikkagi 0,69 eurit. Praamile pääsesime ilma kivide ja kändude ületamiseta. Praamil oli mõnus, sõitsime otse õhtupäikesesse. Aeglaselt kõikus, aga nagu rahvatarkus ütleb - tasa sõuad, Hiiumaale jõuad. Hiiumaal oli umbes 4 km veel laagriplatsini Sarves (seal me sügisel ka koos Za-Za ja Kidraga Hiiumaa tuuril laagerdasime). Mis seal ikka - kella 21 paiku saime telgi üles, siis hõrgutav supp keresse, teevesi keema ja kork maha. Taas kolmekäiguline õhtusöök - sepik, vorst, pakisupp kiirnuudlitega. Imelik, et restoranides see roog menüüdes siiani puudub, maitses küll hea. Arutades rattaretke mõju oma nägemis- ja kuulmismeeltele ilmnes, et minul üks silm näeb sitemini kui teine kõrv kuuleb. Mine võta kinni, kus kotermann. Et siis igaks juhuks ka laagripaiga koordinaadid - järgijad leiavad selle järgi ehk koha üles - 58,842607 kraadi põhjalaiust, 23,061988 kraadi idapikkust. Ja muidugi kõrgus merepinnast - 23m vaid.
SAARELT SAARELE
Uni oli telgis hea, aga telgis oli hommikul märg. Öine kaste ja kondents ilmselt olid oma töö teinud. Õnneks väljas paistis taas päike. Asju kokku pakkides selgus, et me oskame küll piiri pidada - poolikul oli põhja peale terve suutäis haljast jäänud õhtust. See jäi siiski hommikul manustamata, ei olnud veel nii tõsiseid ravimeid vaja kasutada enne sadulasse minekut.
11.15 jõudsime Suuremõisa (jälle tuttav paik), kus tegime vanade paekivimüüride vahel kerge eine. Ilmselt päris kaineks polnud me veel saanud, sest tekkis idee, et nende müüride vahele killustikule ülespandud korvirõngad sobivad täpsussittumiseks - korvi rõnga peal istudes kahest üks ikka peaks tabama. Nagu Rocki pallivõlurid umbes vabaviskeid.
Edasi viis tee Käinasse, kust eelmisel aastal mööda sõitsime. Seal on väga vana varisemisohtliku kiriku paekivist müürid, puust katuseosaga, mille peal samuti puust punane rist. Päris uhke koht jalasirutamiseks ja janu kustutamiseks väikese kesvamärjukesega.
Andri ostis isegi tsäksi poest ja "korstnad" ei pidanudki enam gaasiga oma sigaretti süütama, nagu varem märkama juhtusin. Mella on tige nagu poriherilane, et mul on ilusad oranžid Posti logoga sokid jalas, aga temal polegi. Mõne päeva pärast ta neid millegipärast ei himustanud, kuigi lahke pakkumise tegin:) Lubas öösel sokid roopi panna jalast, aga õnneks jäid jalga - ma õmblesin igaks juhuks jalad kokku, et hull kätte ei saaks.
Praamiga läksime siis Sõrust üle Triigi sadamasse ja sealt Kuressaare suunas. Laagrikoha leidsime 21.15, 32 km Kuressaarest, kus järgmisel päeva kell 13 roheliste retke start pidi olema. Ja jälle - õlu, supp, tee, viin. Nagu juba muistsed matkajad teadsid, et ilma külmarohuta magama ei tasu minna.
13 JA REEDE ehk retke algus
Hommikul oli äratus kell pool 9, asjad kokku ja leekima. Kui rohelistel oli selle päeva teekond 58 km, siis meil lisandus sellele teekond Kuressaarde 32 km. 9.15. praksutasime Haeska peatuses pähkleid, aga laulu laksutamise asemel tegime kolme peale ühe õlunaadi. Ilmal polnud veel viga.
Kuressaarde jõudsime peale poolt 12 ja kohe hakkas ka vaikselt vihma sadama, nagu tervituseks retkelistele.
Päev kujunes väga vihmarikkaks, terve päev otsa muudkui kallas. Mereäärsed liivateed, kus ilusa ilmaga oleks vägagi mõnus sõita, muutusid selle vihamaga mudamülgasteks, mis ratta tervisele just liiga hästi ei mõjunud. Tehumardi mälestusmärgi juures esinesid Lindpriid, aga kaua ei saanud selles vihmas vaadata-kuulata, sest jahe hakkas. Aerutasime edasi oma vesirattal. Ja sadu ei kavatsenudki järele jääda.
18.40 jõudsime laagripaika, mis oli Loona mõisa maadel. Meid mudamölakaid lasti õnneks ka mõisa sisse sooja, tee kauplemiseks selle baaris kulus 15 minutit ja 3 baaridaami, kes keegi ei teadnud, mida nad tegema peavad ja miks nad seal on. Või miks meie seal oleme. Aga me olime, täiesti kaltsmärjad. Mõned olid nii porised, et ei saanudki aru, selle muda all võiks inimene peituda.
Lõpuks saime pakiautodelt oma kodinad kätte, panime kiirelt oma eluaseme püsti ja saime kuivad riidedki selga. On ikka üüratult mõnus tunne, kui pärast tundidepikkust ligunemist saab lõpuks sooja ja kuiva hilbu selga. Saime ka törts süüa, siis istusime päris tükk aega telgis ja nokkisime une piiril. Noorsand jäigi suiku. Mellaga saime läbi häda kargu siiski alla (ilmselt 5 minuti pärast oleks ka norsanud) ja läksime uurima elu, mis toimumas. Laval esinesid Kihnujõnnid... see tähendab mitte jõnnid, vaid Kihnupoisid. Ja lõke oli, mille ääres inimesed (keda üpris palju oli liikvel, ilmselt külmarohu toel) vettinud hilpe lõkke ees hoidsid nagu kaitseks sooja vastu. ja muidugi ei saa jätta märkimata seda eestlaslikku mõnusat jauramist lõkke ümber - ilmselt mitte ühegi laulu puhul ei tulnud esitusele rohkem kui 1 salm, kui sedagi. Hommik on kaugel, nüüd joogem ja laulgem...Repertuaar oli väga mitmekesine alates päkapiku laulust lõpetades teadagi millega - õllepruulijaga. Lõpuks tüütas vähe ära ja kobisime telki unele. Aga teist nii sitta päeva, lausvihma ja pasaseid teid rohkem ei tahaks näha. Ratas tegi selliseid hääli, et kohe tuleb midagi küljest ära, õnneks lõunapausi ajal sai lisaks 4 eurosele soojale plohvile ka kaevust keti peale natuke vett valada ja liivakihti vähemaks uhtuda keti peal. tõeliselt õige kuupäev sattus olema - reede ja 13. Täname südamest.
Lõpuks saime pakiautodelt oma kodinad kätte, panime kiirelt oma eluaseme püsti ja saime kuivad riidedki selga. On ikka üüratult mõnus tunne, kui pärast tundidepikkust ligunemist saab lõpuks sooja ja kuiva hilbu selga. Saime ka törts süüa, siis istusime päris tükk aega telgis ja nokkisime une piiril. Noorsand jäigi suiku. Mellaga saime läbi häda kargu siiski alla (ilmselt 5 minuti pärast oleks ka norsanud) ja läksime uurima elu, mis toimumas. Laval esinesid Kihnujõnnid... see tähendab mitte jõnnid, vaid Kihnupoisid. Ja lõke oli, mille ääres inimesed (keda üpris palju oli liikvel, ilmselt külmarohu toel) vettinud hilpe lõkke ees hoidsid nagu kaitseks sooja vastu. ja muidugi ei saa jätta märkimata seda eestlaslikku mõnusat jauramist lõkke ümber - ilmselt mitte ühegi laulu puhul ei tulnud esitusele rohkem kui 1 salm, kui sedagi. Hommik on kaugel, nüüd joogem ja laulgem...Repertuaar oli väga mitmekesine alates päkapiku laulust lõpetades teadagi millega - õllepruulijaga. Lõpuks tüütas vähe ära ja kobisime telki unele. Aga teist nii sitta päeva, lausvihma ja pasaseid teid rohkem ei tahaks näha. Ratas tegi selliseid hääli, et kohe tuleb midagi küljest ära, õnneks lõunapausi ajal sai lisaks 4 eurosele soojale plohvile ka kaevust keti peale natuke vett valada ja liivakihti vähemaks uhtuda keti peal. tõeliselt õige kuupäev sattus olema - reede ja 13. Täname südamest.
SAMMUKE PAREMUSE POOLE
Mõned mehed, kes eelmisel õhtul laagris juba üpris varakul komberdades vaevu püsti püsis (muide, eeskirjade järgi on roheliste retkel alkoholi tarbimine rangelt keelatud, mida ka oranžides vestides kaarnad koondnimetaja Meeskond sildi all kontrollisid) võisid küll hommikul laulda, et "hommikul ärgates otsin oma pead, kus ta kurat on, mitte keegi seda ei tea..". Hommikul õnneks vihm oli järgi jäänud. Õhtul paar tundi oli vahet pidanud ja kallas öö läbi jälle edasi.
Hommikusöögiks kaerahelbe puder ja asjad kokku ning taas sadulasse, enne muidugi oma tagumiku ees vabandust paludes. Riideid selga panna oli küll eriline elamus, sõiduriided ja jalanõud olid ju kaltsmärjad. Sõidupluus lendaski kotti, ei suutnuid seda endal selga väänata nirisema. Kuigi Mellal olevat see EestI Posti värvides univorm seljas üsna kiiresti ära kuivanud. Dressipüksid läksid ka jalga veest tilkudes, aga need kuivasid ka tuule käes üpris kiiresti. Mõne kilomeetri kaugusel asus Kihelkonna, kus kuskil pidi noorem Tätte oma pruudiga etlema. Vaatamisväärsusi märkinud tähis tee ääres suunas meid aga vahetult enne esinemiskohta vasakule ( me seda ei näinud muidugi), kus läks päris lahe mitu kilomeetrit pikk munakivi tee, mis viis otse sadamasse, kus siis oma silmaga nägime selle kuulsa Vilsandi saare ära, kus elav legend, kes hetkel maailmameredel seilab, elutseb. Üsna lähedal oli. aga keegi seal sadamas küll esinema ei kavatsenud hakata. Hämmingus oli ka teisi rattalisi. Egas midagi, ots ümber ja tagasi. Jõudsime ka selle Meistri koos Mariga ära kuulata, päris muhedad noored on, mulle meeldis istuda ja kuulata neid, nagu kergelt ohoo on. Heas mõttes, Ja vihma ikka veel ei sadanud. See tundus juba kahtlaselt liiga hea, et tõsi olla.
Pärast lühikest kontserti läksime omandasime Kihelkonna poest paar kesvamärga jä sõitsime suuremast massist (suurem mass tähendab kümneid rattureid ühes kohas, kokku osales roheliste retkel kuuldavasti alla 2000 inimese) edasi ja istusime bussipeatusse. Hea rahulik. Isegi päike tuli välja, riputasin oma märja rattasõidu särgi bussipeatuse posti külge kuivama, äkki saab kunagi kuivakski, mõtlesin lootusrikkalt.
Tee viis meid mere äärde, kus väike rabajärve moodi järv mere lähedal oli, ja siis see pankrannik. üpris võimas vaade, vähemalt 25m kõrguselt vaatasime alla, inimesid lebasid muru peal, me vaatasime mere poole ja jõime ühe õlunaadi. Pole nii kena vaadet oma silmaga juba näinud. Meri oli kalda lähedal roheline ja mühises võimsalt. Siis läks rada päris mitu kilomeetrit selle panga peal, nii et kogu aeg oli meri käeulatuses. Seda ei saagi sõnadega kirjeldada. Ja metsarada, mille peal sõitsime oli ka mõnus pehme. Kahju oli sealt kohe ära tulla, aga mõne kilomeetri pärast ootas lõunapaus ja söök mõne euriti eest. Eks nälg ajab härja kaevu, nagu me teame.
Pärast lõunapausi sõitsime läbi Mustjala, kus poe ees vedeles hulk purjus rattureid. Ilmselge, et need mehed iseseisvalt laagrini ei sõida, kuigi sinna polnud enam pikk maa.
18.50 olimegi laagris Panga pangal. Ülikena vaade jälle. Miljoni krooni vaade, pakkusin, aga Mella oleks nõus olnud ka miljon euritit välja käima, kui ta mingi ekstsentrikust miljardär oleks. Päike paistis, saime telgi üles, sõime õhtuks ühe supikese jälle. Panime mõned "padrunid" kotti, täitsime termokruusid sooja teega ja läksime pangapealset vaadet imetlema. Oi, milline kontrast seal oli. minnes tundus nagu hakkaks sadama (Pangal pidi Eestis kõige vähem sademeid olema), tegelikult tuli mere pealt suur udumass väga külma õhuga. Ilmselt kui 300 m eemal oli 11-13 kraadi sooja, siis siiin mere ääres vaevalt rohkem kui 3-4 kraadi oli. Väga omapärane, kahjuks varjas see udu ka kogu vaate merele, natukese ajaga polnud enam merest praktiliselt midagi näha. Tuli laua juurde kooserdada oma väsinud jalgadega (kah üle 70 km sõidetud päevas) kurku kasta. Ega see õlunaad ei läinudki väga selles külmas õhus, ära ka ei raatsinud minna. seega külmarohi ühest termokruusist ja soe tee teisest peale. Kohe teine tunne! Hakka või jälle inimeseks. Just siis, kui hakkasime tagasi telklaagrisse asutama istusid meie juurde kaks ilmselgelt nokastanud tegelast - mees ja naine. Üpris ebaadekvaatsed, eriti naine. Ütles, et nad on täna õde-vend ja siis istus naine mehele kelmikalt põlve peale. Me ei saanudki lõpuks aru, mis pada nad ajavad. Kordasid - õde ja vend, aga kui ära tulime olid mokkapidi koos:) Lahedad matkasellid oli - mees (teda kutsuti vist Uduks) oli tulnud lennukiga Kuressaarde ja jõudnud reede õhtuks laagrisse, kiitis, et küll on hea jope, pidas vihmale vastu, aga ise ei sõitnud ühtegi kilomeetrit rattaga. Teisel päeval sõitis märkimisväärselt rohkem, iga 2 kilomeetri tagant tegid viinapeatuse, kuni lõpuks sõbrad olid sunnitud ta auto peale tõstma, kui väntamine ületamatuks raskuseks muutus käraka tõttu. Üldse osales matkal igasugu sulelisi ja karvaseid.
KAS RATTARETK, TSIRKUS VÕI MOEGALA?
Võiks öelda, et oli neli ühes üritus - klounaad, tsirkus, moegala ja siis ka natuke väntamist. Sookollid sõitsid tandem rattaga, üks neist ülikonnas, aga mõlemad lipsustatud, sampuse pudel raami vahel, sabas oli laste vedamiseks mõeldud käru, aga seal polnud mitte lapsed muidugi, aga makk, millelt sadu kordi kostus valjult ühte ja sama lugu - Pärlipüüdja. Lõpuks oleks tahtnud selle pärlipüüdja oma kätega ära kägistada, nii siiber sai. Eks meeste nägudest oli näha, et sampa polnud ainus päeva jooksul manustatud keelekaste ja mitte kõige kangem. Üpris kõveraks olid näod õhtuks muutunud. Paar kõvemat venda olid päeval ka kraavi magama heitnud, poolik gini purk kõrval.
KAS RATTARETK, TSIRKUS VÕI MOEGALA?
Võiks öelda, et oli neli ühes üritus - klounaad, tsirkus, moegala ja siis ka natuke väntamist. Sookollid sõitsid tandem rattaga, üks neist ülikonnas, aga mõlemad lipsustatud, sampuse pudel raami vahel, sabas oli laste vedamiseks mõeldud käru, aga seal polnud mitte lapsed muidugi, aga makk, millelt sadu kordi kostus valjult ühte ja sama lugu - Pärlipüüdja. Lõpuks oleks tahtnud selle pärlipüüdja oma kätega ära kägistada, nii siiber sai. Eks meeste nägudest oli näha, et sampa polnud ainus päeva jooksul manustatud keelekaste ja mitte kõige kangem. Üpris kõveraks olid näod õhtuks muutunud. Paar kõvemat venda olid päeval ka kraavi magama heitnud, poolik gini purk kõrval.
Ilm oli inimesed ledlikuks teinud - noored moeloojad olid endale ümber meisterdanud moekad kilekotist või prügikotist aksessuaaaarid, lisanud kilekotte ümber jalgade (mõne puhul oli märgata Maxima kaubamärgiga kingakatteid), mõni puges ise kilekotti ja tegi üles käeaugud. Kilekotidisko.
See õhtu jäi mõnevõrra lühemaks kui eelmine - Ska Faktor ega isegi eurovisioon, mida suurel ekraanil üle kanti ja kus kuuldavasti ka keegi eestlane olevat osalenud ei meelitanud õhtut pikendama.
TAGASI TULEVIKKU
Hommikul oli meil plaan varahommikul minema panna, kella 9.30 Hiiumaa praamile jõuda (järgmine praam läks alles 19.30), kuigi roheliste retk ise läks Kaali välja. 6.30 oli minul äratus, Mella oli juba tükk aega sahminud. Ärkasime üles, aga Andrit netu. Õhtul rääkis, et on öösel ühe vanema proua telgis, kus ruumi rohkem - nimelt oli ta prouale tee peal rääkinud, kuidas eelmisel õhtul, kui ta telki üritas ronida, oli tema pea koha peal Mella perse, ta loobus sellega võitlemast ja magas pea meie jalguotsis - proua oli siis lahkelt oma telgis kohta pakkunud, kuna seal ruumi olevat olnud. Hommikul läksime vaatama telki, kus arvasime Andri olevat. ei miskit. Selgus, et mõnel meist siiski polnud õhtu väga lühike. Noorsand veetis öö kellegi tundmatu "vene mutiga" metsas ja hommikuks oli vist 15 minutit maganud. Eks seda oli ka näha, et une-mati hiljem kimbutama tuli segamini kergekoelise pohmakaga. Noorte meeste värk noh.
TAGASI TULEVIKKU
Hommikul oli meil plaan varahommikul minema panna, kella 9.30 Hiiumaa praamile jõuda (järgmine praam läks alles 19.30), kuigi roheliste retk ise läks Kaali välja. 6.30 oli minul äratus, Mella oli juba tükk aega sahminud. Ärkasime üles, aga Andrit netu. Õhtul rääkis, et on öösel ühe vanema proua telgis, kus ruumi rohkem - nimelt oli ta prouale tee peal rääkinud, kuidas eelmisel õhtul, kui ta telki üritas ronida, oli tema pea koha peal Mella perse, ta loobus sellega võitlemast ja magas pea meie jalguotsis - proua oli siis lahkelt oma telgis kohta pakkunud, kuna seal ruumi olevat olnud. Hommikul läksime vaatama telki, kus arvasime Andri olevat. ei miskit. Selgus, et mõnel meist siiski polnud õhtu väga lühike. Noorsand veetis öö kellegi tundmatu "vene mutiga" metsas ja hommikuks oli vist 15 minutit maganud. Eks seda oli ka näha, et une-mati hiljem kimbutama tuli segamini kergekoelise pohmakaga. Noorte meeste värk noh.
30 km uhasime jutti ja jõudsime Leisi kaudu Triigi sadamasse pool tundi enne praami väljumist. Hiiumaal ootas meid ees veel 40 km, aga seda juba märksa rahulimukas tempos. Praamini, mis mandrile pidi viima oli tugevalt üle 5 tunni aega. Sõitsime tagasi sama teed mööda, kui tulime. Suuremõisa poe ees üle tee jalga puhates ja õlunaadi libistades päikese käes astus ligi üks taat, kes hoiatas tõsimeeli, et sealkandis on kuri ja õel politseinik, keda kohalikud hellitavalt Litsi-Liidiks kutsuvad, see pidi igaühele kohe trahvi ära väänama, isegi ratastoolis mehele oli teinud, kes poe taga paar suutäit viina oli mekkinud. Kohalikud pidavat kohe võssa kabuhirmus plagama, kui näevad ekipaažis politseiprouat istumas.
Aga meie jäime sellest õelast korravalvurist siiski õnneks puutumata ja kukkur kergendamata ning jõudsime õnnelikult Heltermaa sadamasse, sealt praamiga mandrile, kus meid juba auto peale korjati ja ära Paide sauna toimetati. Sõit kujunes küll arvatust paar päeva lühemakt, aga mitte muljete ja elamustevaeseemaks.
Kilomeetreid retke peale kogunes üle 400. Sadulas sõiduaeg üle 20 tunni.
VALI TUULETALLAJAD! MEIEGA SÕIDAVAD KÕIK! HURRAAA!
