Poolsaarte tuur 2011

Sel aastal jäi kahjuks igasugu asjatoimetuste tõttu välistripp ära, aga sellele vaatamata tuleb ju rattajänese aasta korralikult väikese matkaga lõpetada. Seekord võtsime suuna kirdesse Juminda ja Pärispea poolsaarte suunas.
30. augusti hommikuks, mil start pidi olema, läks kole kiireks - Mella juurest tuli kiirelt koju vändata ja asjad kokku pakkida. Ikka tuleb viimasele minutile see jätta, sest nagu üks tark kunagi ütles: "Kui viimast minutit ei oleks, siis jääks kõik tegemata". Igatahes, kui lõpuks kõik vajalikud rapsimised rapsitud ja asjad pakitud jõudsin isegi 15 minutit Balti jaama. Istusin rongi, mille olid juba vallutanud riigikeelt ilmselt mittevaldavad seltsimehed, kes seda valjuhäälselt üle rongi pidi tõestama. Mella sellest pääses, sest tuli rongi peale Ülemistel ja jäi siis ka vaguni ukse taha rattaga. Kui Raasikul rongist maha sain tundus ka varese kraaksumine hingekosutava linnulauluna. Õnneks saabus rong Raasikule täpselt kella kümneks ja meie Mellaga, vabahärrad ja priiuse rüütlid, siirdusime enne teekonna algust kohaliku poe manu. Kuidas sa ikka kuiva suuga niimoodi sea moodi teele asud, murrad veel jala või midagi.

12:35 istusime juba Kuusalus pingi peal ja võtsime esimest einet - lihapirukas, mis sisaldas liha 29% ja rasva 22%. Sellisest pommist peaks pikemaks ajaks piisama ja punase pulli kombel tiivad andma, arvasime. Etterutates võib öelda, et selline arvamus osutus siiski ekslikuks. Ka Mella tundis ilmset sisemist rahulolu, sest tema sulest lisandus päevaraamatusse tsitaat: hea on elu meie maal, ha-ha-ha, tõuseb meie kehakaal, ha-ha-ha. Tore, et Hando Runnel sellise asjakohase salmi oli kunagi loonud, ilmselt samuti rasvast lihapirukat noolides.
Kella 15 paiku jõudsime Mella poolt paljukiidetud kohta Kolga lahe ääres - Kolga-Aabla. Oligi väga ilus lahesopp liivaluidetega. Puhkasime jalga ja vaatasime, kuidas eemal taevas süngete mustade pilvedega kattus ja oli näha, kuidas Tallinna kohal tugevasti vihma ladistas, Kolga-Aablas aga säras päike ja oli mõnusalt soe. Tervitasime mõttes oma töölolevaid töökaaslasi Tallinnas, kel polnud tööl ju päikest vaja ja las siis ladistab seal.
See õnn päikest nautida aga jäi meilegi üürikeseks, sest juba poole tunni pärast istusime ise kusagil Leesi ja Loksa vahel tee ääres metsa all mahajäätuna seisvas veidras katusealuses ilma seinteta hurtsikus vihmavarjus. Õnneks tuli vaid väikest uduvihma, aga otsustasime, et ootame natuke, teeme viimase õlle kotist ära ja puhkame jalga. Viimased kilomeetrid olid jalgades ka oma tööd usinalt teinud - keegi kurjavaimu juur on sinna Juminda poolsaare otsa kenakesed tõusud ehitanud. Lõpuks jäi sabin üle ja sai edasi rühkida.

Surm saabus kell 16:32 kohaliku aja järgi paar kilomeetrit enne Loksat paduvihmas. Energia oli lõplikult kehast lahkunud (tarkusetera edaspidiseks - 3 piruka ja 5 õllega 80 kilomeetrit ei künna). Doktor Rohilaan ja Loksa söökla suutsid pahempidi silmadega rattahundi siiski teispoolsusest tagasi tuua ja tema hinge paelaga kaela tagasi riputada. Elustamiseks kasutati rahvameditsiini tuntud vahendeid - seljankat, sooja teed ja kotletti. Õnneks oli vähemelt hea märg olla, sest viimased tund aega oli nagu kastrulist vett kaela valanud. Pärast mõningast turgutamist vedas Mella mind suure surmaga Viinistusse välja ja sealt edasi Pärispea poolsaare otsa laagrikohta. Igati korralik vana piirivalve kordon - ümbrus ära lagastatud, sees kiviaegsed koopamaalingud - pakkus seal varjualust järjekordse võimaliku vihmahoo korral. Seal kõrval asus ka kunagine NSVL esimene soolavee kalakasvatus. 18:30 seisime niisiis katuse all ja ootasime sabina üleminemist, et telk üles panna kuiva ilmaga. Paari tunni pärast saime lõpuks telgi üles. Päeva läbitud kilometraažiks siis seekord 96 km. Mitmepäevasõidu esimese päeva kohta päris korralik vahemaa.  Aga taaskord sain kinnitust, et Mellaga on igakülgselt arendav rattamatkal käia. Lisaks füüsilisele treeningmahvile saab ikka ja jälle ka kasulikke nõuandeid iseseisvaks eluks. Kui Hiiumaa tripil õpetati mind, kuidas edukalt põõsas suuremat häda ajada, kui rattasõit on jalgadest ihurammu sootuks ära võtnud ja kükitamine ilmselgelt võimatu tundub, siis seekord lisandus minu teadmiste ja kogemuste pagasisse info, kuidas traksidega rattapükstega niimoodi urineerimas käia, et pluusi ja trakse ei peaks eemaldama eelnevalt. Mulle, kes säärast ratturi erirõivastut esimest korda kasutas, väärt teadmine, igal juhul!
Aga katuse all sai lõpuks hämaras ka teepott tulele ja allajoogi pudel lahti keeratud. Ja siis seisime, taevas läks täiesti selgeks ootamatult, nii et väikese Mrnaja viinuski peale oli tore ka merevaadet ja tähistaevast nautida.  Kuni uni meid oma hõlma meelitas.

Uni oli magus, aga hommik saabus oma vääramatu paratamatusega, päikesepaistega ja tuli oma santlaager jälle kokku korjata. Tee viis poolsaare teist serva pidi üles tagasi Loksa poole, suure osa maast 20-30 m kaugusel mere äärest, nii et paremat rada hommikuseks kulgemiseks andis soovida. Kella 11 paiku olime siis tagasi Loksas ja samas sööklas, kus eelmisel päeval einestasime. Päeva alustuseks arvasime sobiva olevat üks mõnus kuum tass kohvi ning pannkoogid värske vaarikamoosiga.Ehtne matkamehe hommikusöök!
Kõhud täis liikusime Loksast edasi  Käsmu suunas. Enne Käsmut tekkis mul jälle väike keskustelu oma jalalihastega, kes üritasid pedaalide sõtkumisel viilima hakata, aga polnud ka kõige hullem, võrreldes eelmise päevaga. Kaptenite külas kella 13 paiku suure paadisilla peal saime päikese käes mõnuleda ja Käsmu lahe suurepärast vaadet nautida. Seljataha oli selleks ajaks jäänud 33 km (Pärispea-Loksa-Kotka-Käsmu). Sõõm karastavat kesvamärga kurku valatud sõitsime tuldud teed mööda tagasi Võsu poole. Võsult edasi jäi tee peale Vergi sadam, kus lootsime kohata üht poodi või kõrtsi, aga ilmselt on kõrtsilised selle koha maha jätnud, sest kõrts oli suletud ja pidime oma moonakoti peal hakkama saama - snickersi šokolaad külma õllega. Oli üpris tõenäoline, et see päev enam ühtegi poodi ei näegi, kus oma varusid täiendada. Kotis oli meil varutud küll pakisuppi, kiirnuudleid, 1,5 liitrit vett, 3 õlut ja 0,7 liitrine viin. See tähendas ka ühtlasi seda, et kuna sellest kogusest veest ei piisa nii söögi kui ka tee peale mõlema jaoks, siis ilmselt tuli supimõtted maha matta, sest muidu poleks viina peale ju sooja teed juua olnud. Mella ka ütles elutargalt, et tema tahaks ka väga nuudleid, aga vett on ainult viina jaoks. Selle päeva söömise tipphetkeks jäidki lõpuks need hommikused pannkoogid.

Edasine tee kuni laagrini oli üks tüütu tallamine, poe otsingud ja jant ühe visa taksiga. Poodi ei leidnudki, küll aga leidsime tükiks ajaks endale ühe truu kaaslase. Tee peal hakkas meile nimelt üks must siledakarvaline tragi taks järele vudima oma kõverate jalgadega, kõrvad tuules lendlemas ja saba piksevardana püsti ja keel suust väljas. Kiirus oli sel hetkel 28-30 km tunnis (tee läks pisut allamäge), aga koer püsis visalt meil kõrval, vaata et kippus möödagi minema. Päris muhe vaatepilt oli. Mõtlesime, et eks ta väsib kohe ära ja pöörab tagasi kodu poole, aga võta näpust. Ta ei kavatsenudki maha jääda. Sõitsime edasi u 23-26 km/h, aga peni maha ei jäänud. Lõpuks hakkas see meile juba ka närvidele käima, sest aegajalt jooksis ta peaaegu rataste alla. Mõtlesime ka, et kuidas ta siit pärast koju oskab minna. Käratasime siis aegajalt ja pidasime ka kinni rattad, et peni koju peletada, aga siis läks ta, va kaval rebane, metsa alla ja jooksis seal ikka kaasa ja kui pilgud ette pöörasime, oli meil naksti jälle sabas. Ja nii pea 14 km. Visa hing, midagi pole öelda. Lõpuks siiski jäi maha, olles praktiliselt Paide-Türi rahvajooksu distantsi meil sabas püsinud (ise võiks ka sellise tempoga 14 km suuta liduda!). Loodame, et sai ikka kuidagi koju tagasi, vapper pikamaajooksja-taks. Mellale tõid taksi kõverad jalad millegipärast meelde kõverate jalgadega naised.

Vahepeal tegime metsa vahel väikese peatuse (mingit adekvaatset asulat tee peale ju ei jäänud), kus oli ropult ennast õelust ja verd täis õginud sääski, kes ei lasknud kuidagi olla, ilma, et käed neid ei nüpeldaks. Sellistes tingimustes pidime paar suutäit saia ja vorsti sisse õgima, olles samal ajal ka ise toidulauaks, ilmselt ei olnud me tol hetkel just toiduahela kõrgeimaks lüliks. Teekond venis ja venis, tekkis juba kahtlus, et peame Kundasse välja sõitma, mis tähendanuks, et vähemalt paar tundi oleks tulnud veel sõita enne, kui kuhugi laagrisse saame. Õnneks märkas Mella tee ääres silti, mis viitas Toolse linnuse juurde. Keerasime teelt alla ja jõudes vana linnuse müüride juurde olime kindlad - nuga neljaks (nagu Mella ütles), siia me laagrisse jääme. Kell oli juba 7 õhtul ka. Telk saigi üles 2 meetrit linnusemüürist. Igati super koht jälle - linnusemüürid, kahest küljest ümbritsetud merega, kus ujusid kümned luiged (nagu tõeline luikede järv meres) ja päike paistis. Eluvaim tuli kohe tagasi selle peale. Sõidu distantsiks sel päeval siis kõigest 92 km, kuigi selline tunne oli küll, nagu oleks vähemalt 95 km sõitnud. Meelde tuli ka eelmise õhtu "kindel otsus", et homme küll üle 80 km ei sõida. Telk üleval sai ka sulpsti meres käia, väga külm ei olnudki. Ja enne kella 21 podises jälle teekatel omas rütmis ja mille alla peagi va külmarohi kurgust alla sooja jutiga läks. Mella tegi veel ettepaneku, et oleks ilusti jõudnud veel Kunda poes uue pooliku järel käia ehk täiendavad ca 20 km sõitu. Olin sunnitud sellest ahvatlevast pakkumisest teatud kaalutlustel siiski loobuma.

Järgmine päev oli tarkuse päev (1. september), lootsime, et vanajumal ka meile tarkust annab õige teesuuna valikul, sest edasine tee Aegviidu suunas meile päris klaar küll ei olnud. Aga kell 10 saime kargud alla ja jälle laager kokku. Enne minekut veel üks väike värskendav suplus ja Kundasse. Laagrist välja sõites unistas Meelis, kuidas me 30 aasta pärast sõidame sama moodi kuskil lahedatel kolka teedel ratastega, hallid habemed ees, 15 km/h. Kuna pins on tõenäoliselt väike, siis saaksime endale lubada ainult natuke teistsugust marki joogipoolist - Saku Heleda asemel Säästu kange ja Mrnaja asemel VIP viina. Sellest peaks ka täiesti piisama juba, arvestades, et selleks ajaks on meie maksa olukord pehmelt öeldes räbal ehk auklik nagu võrksärk kalamehe seljas. 

Pool 12 istusime juba Kundas ühe toreda kohviku ees ja ootasime oma praadi ning kuuma auravat kohvi. Vanadest matkahuntidest on ilmselt saanud kohvikuhundid matkal. Mellal jäi Kundast lahkudes hinge okas - linna sisse sõites olid teetööd, kus kiirusepiirang oli 30 km/h, Mella spidomeeter näitas aga linna sisse sõites laskumisel kiiruseks 36 km/h. Soovitasin tal ennast ise üles anda, puhtsüdamlik kahetsus võib karistust kergendada. Otsustasime siiski põgenemise kasuks kuriteopaigast ning õnneks ka Kunda krahvi vägevaid rusikaid tunda ei saanud.

Edasi viis tee Rakvere külje alt läbi ja sealt pidime juba Tapa kaudu Aegviidu poole hoidma. Kui hommikul saime juba ühe "huvitava" mäe osaliseks (7%), siis nüüd läks tee siledal pinnal. Aga Kundast väljudes hakkasid vihmapilved üpris ähvardavalt pea kohale kogunema. Andja bussipeatuses (milline tabav nimi, andis täiega vihma tõesti) saime ka 45 minutit vihmavarjus seista, kui paduvihma ladistas. Bussipeatus päriselt meid aga vihma eest ei kaitsnud - eest ja külje pealt sadas mehiselt sisse, vastu seina surudes ennast tuli vihma ainult jalgadele vähemalt. Mis küll mõlgub selle meistri mõttes, kes selliseid bussipeatusi taob? Sellele meistrile oleks me oma mõtteis küll ordeni andnud. Väike vihmapaus ja saime pool tundi järgmise bussipeatuseni sõita Põdrusel, kui tuli juba uus ja huvitav lahmakas kaela. See bussipeatus oli õnneks natuke paremini kujundatud, mis ka tegelikult vihmavarju pakkus.

Enne Tapat saabusid mul jälle raskemad hetked, ihuramm kippus otsa saama. Lahenduseks oli õllest paus teha (mitte õllepaus) ja 1,5 liitrine karastusjook. Vaikselt, aga kindlalt hakkasid jalad jälle kiiremini liikuma. Tapal käisime poes ära ja sõitsime kohe edasi, sest arvasime, et Lehtse kandis peaks kuskil laagripaiga ka leidma. Sinna võis olla umbes 10 km. Paraku ei lednud sealt peale karjamaa ja metsarägastike mitte ühtegi kohta, kus valge inimene võiks telgi üles lüüa ja rahus viina võtta telgi kõrval. Lõpuks jõudsime Jänedale välja, meel oli juba üsna must sellest tühja väntamisest, nägemata ühtegi reaalset telkimisvõimalust. Vahepeal oli küll hirm, et peamegi sinna võssa susi kombel pugema. Aga õnneks Jänedal avastasime ühe võõrastemaja, kus pakutakse ka 4 euro eest maja taga kiigeplatsil ka telkimisvõimalust (öömaja majas sees oleks maksnud 45 eurot, nii, et eelistasime oma kaasaskantavat eluaset). 20:10 saime ennast paika. Päev polnud minu jaoks väga rõõmupakkuv olnud pärast Kundat - tundide kaupa tuli tihedat vihma, jaks lõppes otsa vahepeal. Mella arvas, et kuna ma olin nõnda mannetu olnud, et ei jõudnud isegi 60 km 30 km/h sõita, siis lubati mind käsile võtta ja eritreeningprogramm peale panna. Tippvormi ajastamisega oli ilmseid probleeme, möönan. Puhkamine on ka treeningprotsessi oluline osa, ma panustaks sellele. Kuigi Mella lubas mulle sünnipäevaks rattale naelkummid kinkida, saan talvel ka mürama hakata ratta seljas hangede vahel, põllukivid rattakottides. 
Päeva kilometraažiks tuli siis seekord tagasihoidlik 88 km, nii et ei tulnud isegi 90 km täis. Mella oli päris pettunud, et nii vähe sai vändata. Mella puhul peab küll mainima, et kurb on kõrvalt vaadata, kuidas hea viinamees kipub vägisi spordinahka minema. Tervis ei pea paarile lõuatäiele enam vastu, kipub ulguma.

Viimasel päeval polnudki enam muud, kui asjad kokku ja siis Aegviitu, seal hüppasime rongi peale. Raasikul läksime maha ja retke lõpetuseks veel viimased 35 km Tallinna. Kokku sõtkusime sadulas 3,5 päevaga maha umbes 330 km. Ja sellega oligi pidu jälle otsas. Õhtul sai tagasihoidlikul pungiõhtul Rock Cafes Ajutise Valitsuse, JMKE ja Psychoterrori saatel meeleolukalt ka rattaralli ametlikult lõppenuks kuulutada. Järgmise korrani!

Mõned pildid ka matkast: https://picasaweb.google.com/114673445136872742049/September5201102#

Saaremaa Tripp 2011 (Za-Za mälestustuur)

KUIDAS KÕIK ALGUSE SAI

Lumi läinud nagu põlekski olnd teist õieti! Järelikult vist kevad käes siis lõpuks, maikuus! see tähendab meie, Tuuletallajate, jaoks teadagi mida - kott rattale ja mees sadulasse. Käesoleva retke otsustasime pühendada oma varalahkunud sõbrale Za-Za-le, kes koos oma kaasvõitleja Kidraga meiega ikka koos rännanud on. Mõtleme Sinu peale, Za-Za!

Sedapuhku möllisime huntidega koos sadulasse kaasa ulguma ka noorema jumbu Andri, kes ka eelmisel roheliste retkel meie saatjaks oli. Seekordki sai hooaja esimene retk ühendatud roheliste retkega, mis sedapuhku toimus Saaremaal.  Sinna jõudmiseks pole ilmselgelt võimalik kasutada meie tavalist roheliste retkele kulgemise vahendit - rongi (või see tähendab umbes 60 km siiski sai Tallinnast rongiga edasi). Tuli muu plaan välja mõelda, kuna roheliste ühistranspordile väga ei kipu. Algselt pidime sõitma rattaga Ellamaalt Virtsu kaudu Kuressaarde, aga hiljem tundus mõistlikum minna läbi Hiiumaa ja kahe praami vahendusel Saaremaale jõuda. Sõidumaa tuli nii isegi lühem.

Plaan sai täpsemalt paika teisipäeval, 10. mail ja samal õhtul veeresime juba rongis Riisiperre, kust esimene vasikavaimustus nägi ette mööda vana raudteetammi Haapsalu poole uhama panna ja enne mitte peatuda, kui oleme Kuressaares. Või siiski mitte - see oli Saalomon Vesipruuli väike ilukirjanduslik liialdus. Enne Haapsalu poole siirdumist sõitsime teisipäeva õhtuks Mella sõbra Marguse juurde Ellamaale, kus igas tares "oodatud külalisi" (kährikuid) võttis peale lahke pererahva vastu ahjus suitsutatud kana, saun ja külm õlu. Pole laita külalislahkus, kuigi peremees üritas koheselt kalleid külalisi enda tegemata töödele rakendada, vana kubjas nagu ta on. Tassis isegi suure kännu kohale, et me ennast sellega ogaraks madistaks. Ma lubasin, et hommikuks saab see kindlasti lõhutud. Tunni pärast oligi see pooleks löödud, aga paraku peremehe enda poolt, hing ei pidanud vist vastu ja külalised ei tahtnud sugugi vedu võtta kirvega. Aga saun ja tiik maitses küll enne retke hää! Tänud võõrustamast! eks tuleme teine kordki "tööd lõhkuma", sest ega meie tööd ei karda - me võime selle kõrval isegi magada. 

START!

Hommikul siis korjasime kodinad, et puhas oleks õhk. Jätsime kupjaperega hüvasti ja oligi aeg teele asuda mööda vana raudteetammi, mis oma mitmete kilomeetrite pikkuste sirgetega üpris nüri läbida on. Vähemalt hea rahulik, sest autod sinna üldjuhul ei satu, kui viinakurat pole just mõnd sohvrit sundinud sinna maha pöörama. Seekord ei olnud. Ilm oli küll kuldne - päike lõõmas taevas ja väga soe oli kohe hommikust saadik. Saunast ja õllest pisut nõder ihu vajas vahepeal kosutust, seega väikesed peatused Ristil raudtee rööbastest tehtud küüditamise mälestusmärgi juures ja Palivere vana vaksali juures (jaamahoones praegu noortekeskus, mille ukse taga juba noored uste avamist ootasid), värske õhu ja õllega. Kuna oli selge, et algselt plaanitud 14.30 Hiiumaa praamile ei jõua, oli aega istuda. Järgmine praam läks alles 18.30. Noorsand Andri keeldus mehiselt õllest ja sõi viinamarju - ilmselt lootis "vanad rattapeerud" ära küpsetada, kes õlut limpsasid. Aga ta ei tea, et vanad peerud saavadki oma valgud, rasvad ja süsivesikud kätte õlust. 

Tee Paliverest järgmisse peatusse oli pisut pikem kui oodatud - peaaegu 22 km jutti läks, milleks kulus 1,06h keskmise kiirusega 19,5 km/h. Pole just säravaimad näitajad, aga lohutus oli see, et küll see tippvorm ka tuleb ükskord. Haapsalu Säästumarketi ees saime lõpuks kurku kasta, veega. Mella arvas, et nüüd passib ka "peerudel" vett juua, aga no õlut polnud  lihstalt käepärast, sellesse "kaubanduskeskusesse" ei viitsinud sisse astuda. Läksime hoopis üle tee A & O luksuslikku külmkapita poodi, võtsime paar Saku Heledat ja snickersit seltsiks kaasa ning kooserdasime lossi õuele sumisema ja jalga puhkama. Mella pidas oluliseks ära märkida, et asume 69m merepinnast ja meie asukohaks on 58,947101 kraadi põhjalaiust ja 23,540397 kraadi idapikkust. Ilmselt ei eksi me tänu sellele teadmisele Haapsalu linna vahel ära vähemalt!  18.30 praamile Rohukülla oli vaja ikkagi jõuda. Aga lossihoovis oli mõnus jalgu sirutada pargi pingi peal. Kõrvalpingile istusid 2 esimeses nooruses saledat näitsikut, kes koheselt päikese käes oma kõhud paljastasid. Mella ei pidanud kiusatusele vastu ja palus neilt luba nendega koos pilti teha, nii et ka Mella oleks nende vahel istudes oma mao värvli vahelt valla päästnud. Õnneks neiud keeldusid. Sellega tõmmati ilmselt ühtlasi Mella unistusele modellikarjäärist vesi peale. 

Mella ristis mind pärast Konsumis käiku, kus pidime õhtuse tavaari ära ostma, "meie pere kalkulaatoriks" (Kalkulaator M), kuna olin Haapsalus poest soodsamalt müügil klaaspudelis Rocki kaasa ostnud, mis teatavasti ratturile kõige parem idee ei ole. maksis ikkagi 0,69 eurit. Praamile pääsesime ilma kivide ja kändude ületamiseta. Praamil oli mõnus, sõitsime otse õhtupäikesesse. Aeglaselt kõikus, aga nagu rahvatarkus ütleb - tasa sõuad, Hiiumaale jõuad. Hiiumaal oli umbes 4 km veel laagriplatsini Sarves (seal me sügisel ka koos Za-Za ja Kidraga Hiiumaa tuuril laagerdasime). Mis seal ikka - kella 21 paiku saime telgi üles, siis hõrgutav supp keresse, teevesi keema ja kork maha. Taas kolmekäiguline õhtusöök - sepik, vorst, pakisupp kiirnuudlitega. Imelik, et restoranides see roog menüüdes siiani puudub, maitses küll hea. Arutades rattaretke mõju oma nägemis- ja kuulmismeeltele ilmnes, et minul üks silm näeb sitemini kui teine kõrv kuuleb. Mine võta kinni, kus kotermann. Et siis igaks juhuks ka laagripaiga koordinaadid - järgijad leiavad selle järgi ehk koha üles - 58,842607 kraadi põhjalaiust, 23,061988 kraadi idapikkust. Ja muidugi kõrgus merepinnast - 23m vaid. 

SAARELT SAARELE

Uni oli telgis hea, aga telgis oli hommikul märg. Öine kaste ja kondents ilmselt olid oma töö teinud. Õnneks väljas paistis taas päike. Asju kokku pakkides selgus, et me oskame küll piiri pidada - poolikul oli põhja peale terve suutäis haljast jäänud õhtust. See jäi siiski hommikul manustamata, ei olnud veel nii tõsiseid ravimeid vaja kasutada enne sadulasse minekut. 

11.15 jõudsime Suuremõisa (jälle tuttav paik), kus tegime vanade paekivimüüride vahel kerge eine. Ilmselt päris kaineks polnud me veel saanud, sest tekkis idee, et nende müüride vahele killustikule ülespandud korvirõngad sobivad täpsussittumiseks - korvi rõnga peal istudes kahest üks ikka peaks tabama. Nagu Rocki pallivõlurid umbes vabaviskeid.  

Edasi viis tee Käinasse, kust eelmisel aastal mööda sõitsime. Seal on väga vana varisemisohtliku kiriku paekivist müürid, puust katuseosaga, mille peal samuti puust punane rist. Päris uhke koht jalasirutamiseks ja janu kustutamiseks väikese kesvamärjukesega.

Andri ostis isegi tsäksi poest ja "korstnad" ei pidanudki enam gaasiga oma sigaretti süütama, nagu varem märkama juhtusin. Mella on tige nagu poriherilane, et mul on ilusad oranžid Posti logoga sokid jalas, aga temal polegi. Mõne päeva pärast ta neid millegipärast ei himustanud, kuigi lahke pakkumise tegin:) Lubas öösel sokid roopi panna jalast, aga õnneks jäid jalga - ma õmblesin igaks juhuks jalad kokku, et hull kätte ei saaks. 

Praamiga läksime siis Sõrust üle Triigi sadamasse ja sealt Kuressaare suunas. Laagrikoha leidsime 21.15, 32 km Kuressaarest, kus järgmisel päeva kell 13 roheliste retke start pidi olema. Ja jälle - õlu, supp, tee, viin. Nagu juba muistsed matkajad teadsid, et ilma külmarohuta magama ei tasu minna. 

13 JA REEDE ehk retke algus

Hommikul oli äratus kell pool 9, asjad kokku ja leekima. Kui rohelistel oli selle päeva teekond 58 km, siis meil lisandus sellele teekond Kuressaarde 32 km. 9.15. praksutasime Haeska peatuses pähkleid, aga laulu laksutamise asemel tegime kolme peale ühe õlunaadi. Ilmal polnud veel viga. 

Kuressaarde jõudsime peale poolt 12 ja kohe hakkas ka vaikselt vihma sadama, nagu tervituseks retkelistele. 

Päev kujunes väga vihmarikkaks, terve päev otsa muudkui kallas. Mereäärsed liivateed, kus ilusa ilmaga oleks vägagi mõnus sõita, muutusid selle vihamaga mudamülgasteks, mis ratta tervisele just liiga hästi ei mõjunud. Tehumardi mälestusmärgi juures esinesid Lindpriid, aga kaua ei saanud selles vihmas vaadata-kuulata, sest jahe hakkas. Aerutasime edasi oma vesirattal. Ja sadu ei kavatsenudki järele jääda. 

18.40 jõudsime laagripaika, mis oli Loona mõisa maadel. Meid mudamölakaid lasti õnneks ka mõisa sisse sooja, tee kauplemiseks selle baaris kulus 15 minutit ja 3 baaridaami, kes keegi ei teadnud, mida nad tegema peavad ja miks nad seal on. Või miks meie seal oleme. Aga me olime, täiesti kaltsmärjad. Mõned olid nii porised, et ei saanudki aru, selle muda all võiks inimene peituda.
Lõpuks saime pakiautodelt oma kodinad kätte, panime kiirelt oma eluaseme püsti ja saime kuivad riidedki selga. On ikka üüratult mõnus tunne, kui pärast tundidepikkust ligunemist saab lõpuks sooja ja kuiva hilbu selga. Saime ka törts süüa, siis istusime päris tükk aega telgis ja nokkisime une piiril. Noorsand jäigi suiku. Mellaga saime läbi häda kargu siiski alla (ilmselt 5 minuti pärast oleks ka norsanud) ja läksime uurima elu, mis toimumas. Laval esinesid Kihnujõnnid... see tähendab mitte jõnnid, vaid Kihnupoisid. Ja lõke oli, mille ääres inimesed (keda üpris palju oli liikvel, ilmselt külmarohu toel) vettinud hilpe lõkke ees hoidsid nagu kaitseks sooja vastu. ja muidugi ei saa jätta märkimata seda eestlaslikku mõnusat jauramist lõkke ümber - ilmselt mitte ühegi laulu puhul ei tulnud esitusele rohkem kui 1 salm, kui sedagi. Hommik on kaugel, nüüd joogem ja laulgem...Repertuaar oli väga mitmekesine alates päkapiku laulust lõpetades teadagi millega - õllepruulijaga. Lõpuks tüütas vähe ära ja kobisime telki unele. Aga teist nii sitta päeva, lausvihma ja pasaseid teid rohkem ei tahaks näha. Ratas tegi selliseid hääli, et kohe tuleb midagi küljest ära, õnneks lõunapausi ajal sai lisaks 4 eurosele soojale plohvile ka kaevust keti peale natuke vett valada ja liivakihti vähemaks uhtuda keti peal. tõeliselt õige kuupäev sattus olema - reede ja 13. Täname südamest. 

SAMMUKE PAREMUSE POOLE

Mõned mehed, kes eelmisel õhtul laagris juba üpris varakul komberdades vaevu püsti püsis (muide, eeskirjade järgi on roheliste retkel alkoholi tarbimine rangelt keelatud, mida ka oranžides vestides kaarnad koondnimetaja Meeskond sildi all kontrollisid) võisid küll hommikul laulda, et "hommikul ärgates otsin oma pead, kus ta kurat on, mitte keegi seda ei tea..". Hommikul õnneks vihm oli järgi jäänud. Õhtul paar tundi oli vahet pidanud ja kallas öö läbi jälle edasi. 

Hommikusöögiks kaerahelbe puder ja asjad kokku ning taas sadulasse, enne muidugi oma tagumiku ees vabandust paludes. Riideid selga panna oli küll eriline elamus, sõiduriided ja jalanõud olid ju kaltsmärjad. Sõidupluus lendaski kotti, ei suutnuid seda endal selga väänata nirisema. Kuigi Mellal olevat see EestI Posti värvides univorm seljas üsna kiiresti ära kuivanud. Dressipüksid läksid ka jalga veest tilkudes, aga need kuivasid ka tuule käes üpris kiiresti. Mõne kilomeetri kaugusel asus Kihelkonna, kus kuskil pidi noorem Tätte oma pruudiga etlema. Vaatamisväärsusi märkinud tähis tee ääres suunas meid aga vahetult enne esinemiskohta vasakule ( me seda ei näinud muidugi), kus läks päris lahe mitu kilomeetrit pikk munakivi tee, mis viis otse sadamasse, kus siis oma silmaga nägime selle kuulsa Vilsandi saare ära, kus elav legend, kes hetkel maailmameredel seilab, elutseb. Üsna lähedal oli. aga keegi seal sadamas küll esinema ei kavatsenud hakata. Hämmingus oli ka teisi rattalisi. Egas midagi, ots ümber ja tagasi. Jõudsime ka selle Meistri koos Mariga ära kuulata, päris muhedad noored on, mulle meeldis istuda ja kuulata neid, nagu kergelt ohoo on. Heas mõttes, Ja vihma ikka veel ei sadanud. See tundus juba kahtlaselt liiga hea, et tõsi olla. 

Pärast lühikest kontserti läksime omandasime Kihelkonna poest paar kesvamärga jä sõitsime suuremast massist (suurem mass tähendab kümneid rattureid ühes kohas, kokku osales roheliste retkel kuuldavasti alla 2000 inimese) edasi ja istusime bussipeatusse. Hea rahulik. Isegi päike tuli välja, riputasin oma märja rattasõidu särgi bussipeatuse posti külge kuivama, äkki saab kunagi kuivakski, mõtlesin lootusrikkalt. 

Tee viis meid mere äärde, kus väike rabajärve moodi järv mere lähedal oli, ja siis see pankrannik. üpris võimas vaade, vähemalt 25m kõrguselt vaatasime alla, inimesid lebasid muru peal,  me vaatasime mere poole ja jõime ühe õlunaadi. Pole nii kena vaadet oma silmaga juba näinud. Meri oli kalda lähedal roheline ja mühises võimsalt. Siis läks rada päris mitu kilomeetrit selle panga peal, nii et kogu aeg oli meri käeulatuses. Seda ei saagi sõnadega kirjeldada. Ja metsarada, mille peal sõitsime oli ka mõnus pehme. Kahju oli sealt kohe ära tulla, aga mõne kilomeetri pärast ootas lõunapaus ja söök mõne euriti eest. Eks nälg ajab härja kaevu, nagu me teame.

Pärast lõunapausi sõitsime läbi Mustjala, kus poe ees vedeles hulk purjus rattureid. Ilmselge, et need mehed iseseisvalt laagrini ei sõida, kuigi sinna polnud enam pikk maa. 

18.50 olimegi laagris Panga pangal. Ülikena vaade jälle. Miljoni krooni vaade, pakkusin, aga Mella oleks nõus olnud ka miljon euritit välja käima, kui ta mingi ekstsentrikust miljardär oleks. Päike paistis, saime telgi üles, sõime õhtuks ühe supikese jälle. Panime mõned "padrunid" kotti, täitsime termokruusid sooja teega ja läksime pangapealset vaadet imetlema. Oi, milline kontrast seal oli. minnes tundus nagu hakkaks sadama (Pangal pidi Eestis kõige vähem sademeid olema), tegelikult tuli mere pealt suur udumass väga külma õhuga. Ilmselt kui 300 m eemal oli 11-13 kraadi sooja, siis siiin mere ääres vaevalt rohkem kui 3-4 kraadi oli. Väga omapärane, kahjuks varjas see udu ka kogu vaate merele, natukese ajaga polnud enam merest praktiliselt midagi näha. Tuli laua juurde kooserdada oma väsinud jalgadega (kah üle 70 km sõidetud päevas) kurku kasta. Ega see õlunaad ei läinudki väga selles külmas õhus, ära ka ei raatsinud minna. seega külmarohi ühest termokruusist ja soe tee teisest peale. Kohe teine tunne! Hakka või jälle inimeseks. Just siis, kui hakkasime tagasi telklaagrisse asutama istusid meie juurde kaks ilmselgelt nokastanud tegelast - mees ja naine. Üpris ebaadekvaatsed, eriti naine. Ütles, et nad on täna õde-vend ja siis istus naine mehele kelmikalt põlve peale. Me ei saanudki lõpuks aru, mis pada nad ajavad. Kordasid - õde ja vend, aga kui ära tulime olid mokkapidi koos:) Lahedad matkasellid oli - mees (teda kutsuti vist Uduks) oli tulnud lennukiga Kuressaarde ja jõudnud reede õhtuks laagrisse, kiitis, et küll on hea jope, pidas vihmale vastu, aga ise ei sõitnud ühtegi kilomeetrit rattaga. Teisel päeval sõitis märkimisväärselt rohkem, iga 2 kilomeetri tagant tegid viinapeatuse, kuni lõpuks sõbrad olid sunnitud ta auto peale tõstma, kui väntamine ületamatuks raskuseks muutus käraka tõttu. Üldse osales matkal igasugu sulelisi ja karvaseid. 




KAS RATTARETK, TSIRKUS VÕI MOEGALA?


Võiks öelda, et oli neli ühes üritus - klounaad, tsirkus, moegala ja siis ka natuke väntamist. Sookollid sõitsid tandem rattaga, üks neist ülikonnas, aga mõlemad lipsustatud, sampuse pudel raami vahel, sabas oli laste vedamiseks mõeldud käru, aga seal polnud mitte lapsed muidugi, aga makk, millelt sadu kordi kostus valjult ühte ja sama lugu - Pärlipüüdja. Lõpuks oleks tahtnud selle pärlipüüdja oma kätega ära kägistada, nii siiber sai. Eks meeste nägudest oli näha, et sampa polnud ainus päeva jooksul manustatud keelekaste ja mitte kõige kangem. Üpris kõveraks olid näod õhtuks muutunud. Paar kõvemat venda olid päeval ka kraavi magama heitnud, poolik gini purk kõrval. 

Ilm oli inimesed ledlikuks teinud - noored moeloojad olid endale ümber meisterdanud moekad kilekotist või prügikotist aksessuaaaarid, lisanud kilekotte ümber jalgade (mõne puhul oli märgata Maxima kaubamärgiga kingakatteid), mõni puges ise kilekotti ja tegi üles käeaugud. Kilekotidisko. 

See õhtu jäi mõnevõrra lühemaks kui eelmine - Ska Faktor ega isegi eurovisioon, mida suurel ekraanil üle kanti ja kus kuuldavasti ka keegi eestlane olevat osalenud ei meelitanud õhtut pikendama. 


TAGASI TULEVIKKU


Hommikul oli meil plaan varahommikul minema panna, kella 9.30 Hiiumaa praamile jõuda (järgmine praam läks alles 19.30), kuigi roheliste retk ise läks Kaali välja. 6.30 oli minul äratus, Mella oli juba tükk aega sahminud. Ärkasime üles, aga Andrit netu. Õhtul rääkis, et on öösel ühe vanema proua telgis, kus ruumi rohkem - nimelt oli ta prouale tee peal rääkinud, kuidas eelmisel õhtul, kui ta telki üritas ronida, oli tema pea koha peal Mella perse, ta loobus sellega võitlemast ja magas pea meie jalguotsis - proua oli siis lahkelt oma telgis kohta pakkunud, kuna seal ruumi olevat olnud. Hommikul läksime vaatama telki, kus arvasime Andri olevat. ei miskit. Selgus, et mõnel meist siiski polnud õhtu väga lühike. Noorsand veetis öö kellegi tundmatu "vene mutiga" metsas ja hommikuks oli vist 15 minutit maganud. Eks seda oli ka näha, et une-mati hiljem kimbutama tuli segamini kergekoelise pohmakaga. Noorte meeste värk noh. 

30 km uhasime jutti ja jõudsime Leisi kaudu Triigi sadamasse pool tundi enne praami väljumist. Hiiumaal ootas meid ees veel 40 km, aga seda juba märksa rahulimukas tempos. Praamini, mis mandrile pidi viima oli tugevalt üle 5 tunni aega. Sõitsime tagasi sama teed mööda, kui tulime. Suuremõisa poe ees üle tee jalga puhates ja õlunaadi libistades päikese käes astus ligi üks taat, kes hoiatas tõsimeeli, et sealkandis on kuri ja õel politseinik, keda kohalikud hellitavalt Litsi-Liidiks kutsuvad, see pidi igaühele kohe trahvi ära väänama, isegi ratastoolis mehele oli teinud, kes poe taga paar suutäit viina oli mekkinud. Kohalikud pidavat kohe võssa kabuhirmus plagama, kui näevad ekipaažis politseiprouat istumas. 

Aga meie jäime sellest õelast korravalvurist siiski õnneks puutumata ja kukkur kergendamata ning jõudsime õnnelikult Heltermaa sadamasse, sealt praamiga mandrile, kus meid juba auto peale korjati ja ära Paide sauna toimetati. Sõit kujunes küll arvatust paar päeva lühemakt, aga mitte muljete ja elamustevaeseemaks.

Kilomeetreid retke peale kogunes üle 400. Sadulas sõiduaeg üle 20 tunni.

VALI TUULETALLAJAD! MEIEGA SÕIDAVAD KÕIK! HURRAAA!

 

 

     

Tuuletallajate hümn - Dagö lugu, kerged sõnalised kohendused minu poolt

Tuuletallajad

         Tuuletallajad on tee peal
tuuletallajaid on veel seal
ratas on sõiduväes
tuuletallajad on tee peal
tuuletallajaid on veel seal
aeg on käes.
Ja nii püüdes silmapiiri rattal hüüab
viia teisel poole piiri meid püüab
ja me väntame kui hullud
nagu iial teha pole tulnud
kõik sadulal nüüd pöörame tõeks
minu unistuste ränd see
keegi meist ei põe.

Tuuletallajad on teel peal
tuuletallajaid on veel seal
vastutuuli tee on täis
tuuletallajad on tee peal
kuigi keegi ei joo teed seal
kuhu tee meil läeb eks näis.
Kinni saades horisondist hing hüüab
nagu peni kinni kondist hoida püüab
möödas mäed ja kivimurrud
väiksest õllest tilkas vurrud
ja me muutume kirgede jõeks
minu unistuste mäng see
mis saab nüüd tõeks.

Tuuletallajad on kuu peal
tuuletallajatel luul peas
aeg on täis
tuuletallajad on kuu peal
tuule jäljed meie suu peal
vastutuul kui suudlemas meid käis.
Kaedes alla ilma poole ma hüüan
tulge üle meie poole ja hüüdke
ja siis vändake kui hullud
nagu iial teha pole tulnud
selles taevas siin pöörake tõeks

         teile halba ju ei tee see
saagu teile selgeks tõed.