Gruusia tripp 08.07-23.07.2012.a.
START (08.07.)
Sel aastal otsustame Mellaga oma välistripi teha ilma Tipsutaja 2 ja Viruvalgekeseta ja minna Gruusiasse. Rataste asemel löövad meiega kampa hoopis minu õde Kristi ja tema mees Risto.
Pärast kuudepikkust ooteaega saabub lõpuks kauaoodatud 8. juuli, mil seame hilisõhtul oma sammud lennujaama. Lennuk väljub 23.40 ja maandub Gruusiasse kohaliku aja järgi kell 4 öösel. Lennuki stjuardessideks on muuseas Liis ja Kadri-Anna, paraku mitte meie sõbrad reservpäästerühmastJ
Eelnevalt on juba paika pandud ligikaudne marsruut ning broneeritud rendiauto. Tbilisi lennujaamas vehibki üks konksus ninaga onkel minu passi koopiaga, see tähendab, et rendiauto on õnneks õigel ajal lennujaama toodud. Jääb vaid üle arveldada ja siis teele asuda. Öösel kell 4, kottpimedas, ei ole dollarite pakki just kerge lugeda. Rendiauto maksab 65 $ ööpäev, millele lisaks tuleb maksta 300 $ deposiiti juhuks, kui peaksime auto sõidu ajal kuidagi ära lõhkuma. Rendiautoks, mis saab kaheks nädalaks meie koduvankriks, on punane Mitsubishi Pajero io (hiljem sai see ka nime - punane Mona-Lisa).
Lõpuks saavad siiski asjad aetud, auto käes ja saame asuda otsima väljapääsu Tbilisist. See osutub oodatust raskemaks ülesandeks, sest sinna suunda (Rustavi), kuhu alguses planeerisime sõita lennujaamast teed ei lähe, nagu selgub. Seega tuleb kohe tripi esimesel päeval teha plaanides muutused. Planeeritud veinipiirkonna Kahheetia asemel otsustame läbi Tbilisi Mtskheta poole sõita. Ka see osutub üpris keeruliseks, sest lennujaamast läbi linna sõitmiseks tuleb mitmeid kordi teed küsida. Poole seitsmeks pole veel linnast väljateed leidnud, saame ühte teed edasi-tagasi sõita. Tbilisis mingeid tänavasilte ei näe (vähemalt valgele inimesele arusaadavas keeles), nii et lennujaamast ostetud kaardist suurt tolku ei ole. Esimene mulje Tbilisist ei ole kõige meeldivam – vanad lobudikud majad, iga teine autojuht kujutab ette, et on Märtinidze vms. Aga teid koristatakse küll – iga 100 m tagant toimetab üks oranžis vestis proua suure luuaga. Silma hakkab ka see, et tänavatel on väga palju hulkuvaid koeri.
MTSKHETA (09.07.)
Kella 8 paiku jõuame lõpuks siiski Mtskhetasse, mis asub ainult paarkümmend kilomeetrit Tbilisist põhja suunas ja on üks vanimaid linnu Gruusias – rajatud ligi 1000 aastat enne Kristust ja see on olnud kunagi ka kuningriigi pealinn (3.-5. sajandil). Hiljem rääkisid kohalikud, et seal linnas asub ka kunagise võimsa kuninganna Tamara matmiskoht, mille puudutamisel pidi inimesel kõik edaspidi hästi minema. Kahjuks saame seda liiga hilja teada ja seetõttu jääb meie tulevase elu õnn kindlustamata.
Mtskhetas saame esimest korda ka kohalikku kööki proovida. Tänaval üks mees juhatab meid majade vahelt kuhugi pigem remonditöökoda meenutavasse auku, kust kaudu juhatatakse meid üllatuslikult üpris kenale platvormile, mida ümbritsevad erinevad viljapuud. Esimesed kohalikud hõrgutised lauale toodud toob peremees ka viina pudeli lauda (kell 9 hommikul), mis seal ikka, tuleb peremehega siis kokku lüüa lugupidamise märgiks. Päris hea ploomiviin on, aga no mis vara, see vara. Kogu söök neljale, mida ei olnud vähe, läheb maksma 25 lari (2 lari on ca 1 euro laias laastus). Pakume taadile 40, aga ta annab 15 tagasi ja keeldub kategooriliselt rohkem võtmast.
Üldiselt on Mtskheta väga ilus väike linnake, aga aeg on edasi sõita.
KAZBEGI (09.07.)
Võtame suuna Kazbegi mäe suunas, kus asub ka Gruusia kõrgeim mäetipp (üle 5000 m kõrge), seega tõotab väga maaliline piirkond tulla, aga ka päris kõhe autosõit kuristiku serval. Kella 11 paiku jõuame Ananuri 13. sajandist pärit kirik-kindluse juurde ületades selleks ka meeletult suure ja võimsa silla üle Aragvi jõe. Terve tee on silmad punnis auto aknast välja vaadates olnud. Lihtsalt nii ilus on sealne loodus. Põhjamaalasele on esialgu väga harjumatu ja omapärane, et nii siin mägedes kui ka paljudel teistel teedel jalutavad tee peal rahulikult lehmad, keda ei paista mööda kihutavad autod üldse morjendavat. Päris sageli peab tõpra pärast auto kiiruse maha pidurdama, et saaks temast mööda sõita. Lehmal täiesti poogen, jõllitab ainult tuimalt seljataha, et no mida te traavite siin oma autodega.
Kella 12-ks jõuame juba päris kõrgmäestikusse, seda on ka jahenevast õhust tunda. Lähebki see sõit päris kõrgele ja aknast välja vaadata on päris kõhe. Samas on vaatepilt lummav, nii et lihtsalt tuleb see väike kõhedus alla neelata ja vaadet nautida. Kuskil 3000 m kõrgusel merepinnast on üks kaunis vaateplatvorm tehtud, seal hakkas juba päris külm. Aga lumised mäetipud, mis paistsid ja sügav kuristik olid liiga suurepärased, et külmast välja teha. Kolleegium otsustab siiski, et päris Kazbegisse (praeguse nimega koha nimetus on Stepandsminda) välja ei sõida, sest tee olukord on sõitmiseks pehmelt öeldes kohutav, autol hakkab bensiin vaikselt otsakorrale saama. Lisaks oleme kõik praktiliselt magamata ka öise õhulennu tõttu. Seega ümber pöörd ja mäest alla tagasi öömaja otsima. Veidi kahju on, aga parata pole (on veel üks põhjus kunagi tagasi tulla!). Leiamegi öömaja Kveshvis, väikeses talikuurordis, 35 lari eest nägu, mis sisaldab ka kahte söögikorda. Talvisel perioodi olevat see päris populaarne koht talisportlastele. Hosteli rõdu peal on mõnus istuda, mägesid vaadata ja kohalikku väga head ja külma õlut maitsta. Tunneme end nagu kuninga kassid. Esimene roolipäev juhtidel seljataga mägistel teedel, kõik elus ja terved, sh ka auto. Risto on teada tuntud hea autojuht. Mella sai ka mägedes kätt proovida, korra tekkis väike „moment“ mägedes serpentiini mööda sõites, aga midagi hullu ei olnud. Enne esimese Gruusia päeva lõppenuks kuulutamist ja põhku keeramist saame veel korraliku õhtusöögi hostelis, esimest korda ka kohalikku rooga hatšapurit maitsta. Viib kohe keele alla ja roog lendas taldrikult mõne minutiga. Lihtsalt ebanormaalselt heaJ Tellime ka kohe lõuatäie kohalikku õiget naksakat – tšatšat. Parim kange alkohol, mida saanud olen, võiks öelda. Ja siis – tuttu. Pikk päevatee kaob öösse.
UPLETSIKHE, GORI (10.07.)
Hommikul väike söök (veel suhteliselt inimlik) ja vihmasajus taas teele. Perenaine lohutab, et ehk paar päeva sajab. Anname talle paar Eesti šokolaadi ja siis minekut. Kella 11 paiku sõidame Dusheti linnakesest (ei jää tee peale, aga tahame lihtsalt erinevaid linnu näha) läbi ja 13 ajal jõuame Kaspisse. Tee äärest ostame arbuusi ja läheme seda sööma kohta, kus avaneb taas suurepärane vaade mäe otsast alla. Ja arbuus on ülihea ja magus ning ka külm õlu kulub marjaks ära. Vihma enam ei saja ja ilm läheb kogu aeg soojemaks. Piknik peetud, siis suund Gori poole, kus asub Stalini muuseum. Magistraalilt mahasõitu ei leia (ilmselt suure silla remondi tõttu), seetõttu teeme 20 km lisaks, aga kohale jõuame. Stalini muuseumi ees on ka väiksem majake. Giid, kes piletiga koos meie käsutusse anti, ütleb, et see on maja, kus Jossif sündis kunagi. Muuseumi juures oli ka üks kuulus vagun, millega seltsimees mööda Venemaad sõitis. Päris huvitav muuseum on. Gori linn sai ka 2008. aasta sõjas Venemaa poolt kõvasti kahjustada, aga praeguseks neist pommitamistest midagi enam näha ei ole.
Gori linnast lähme otsima kuulsat Upletsikhe koobaslinna. Polegi väga keeruline ja tasus väga minna. Ülilahe on. Ongi mäe sees ruumid, kus kunagi elati (sh ruum kuningannale, ühine ruum inimestele, väiksemad eluruumid, veinikamber jne), mäe otsas ka veel kirik. Sõnadega on raskem kirjeldada kui fotodelt vaadata.
Pärast koobaslinnas jalutamist hakkab nälg endast märku andma. Loodame, et saab ehk samast külast midagi, aga kohalikust poest süüa ei saa, saame ainult õhtuseks laagriks õlut valmis. Seega tagasi Gorisse. Niisama baaris süüa ei kannata, seal konitavad kõik, nii et söömine siseruumides ei ahvatle. Mingi spordibaar jääb teele, kus saamegi kõhutäidet. Ja mitte vähe – hatšapuri, kartulid, šašlõkk, salat (tomat-kurk). Maksma läheb 77 lari nelja peale. Etteruttavalt võib öelda, et see jääbki kõige kallimaks söögikohaks terve reisi jooksul.
Gorist välja sõites öömaja otsinguil näen, kuidas punase tule taga üks härrasmees rahulikult valab kanistrist bensiini oma Opeli paaki. Ratsionaalne mees, milleks aega raisataJ Mtkvari jõe ääres leiamegi koha, kus telk üles panna, suure silla all. Seega oleme täna sillaalused. Enne kui telgid üleval tormab Risto juba kalale. Ei saa jätta võimalust kasutamata ju.
Kahe päevaga oleme läbinud 500 km, seega täpselt rendifirma lubatu piires. Meile anti limiit, et päevas võib sõita kuni 250 km. Hämaras rahulikult telgi kõrval jõe ääres õlut rüübates näeme mingit tulukest liikumas, nagu oleks keegi väikse taskulambiga lähemale tulnud. Selgub, et eemal lendles hoopis üks liblikaline, silmad sätendamas nagu meie jaaniussidel.
TKIBULI (11.07.)
Hommikul oli Risto juba kukelauluga kalal käinud, aga saak noh... las see jääb praeguJ Teisel pool silda asub Kareli ja sinna siis siirdume hommikust sööma. Suhteliselt mitterahuldav söök restoranis sedapuhku.
Siin riigis on ikka omad kombed – aiad on roostes, aedu rohida keegi ei viitsi, autot pestakse otse jões, samas kui inimesed (vanemad) istuvad päevad läbi oma majakese ees pingil. Kusagil suvalise küla vahelt Mella ja Risto saavad õhtuks tšatšat osta. Mellal on hea võimalus peremehe käest muidugi ka klaasitäis kohe lipsu taha valada, nö mekkimiseks. Olevat jupiks ajaks ladva kihama löönud ja aeg-ajalt krooksudena ka ennast meelde tuletanud. Kell juba pool 12 ka ju, paras aeg lõuatäis tõmmata sisseJ Aga ostavad terve liitri 6 lari eest. Töötu müüja, aga keeldub ka kopkatki rohkem võtmast. Põhimõttelised mehed seal Gruusias.
Eraldi teema on Gruusias, kuidas jalakäijana üle tee saada ja selle käigus ellu jääda. Tahab kohe harjumist, sest tuleb lihtsalt minna. Ongi normaalne, et seisad keset teed ja ootad, kuni võimalus ka teiselt poolt tekib.
Khashurist sõidame läbi ja sealt suund Kutaisi poole. 1734 m läheb tee ka läbi mäe. Ja jätkuvalt jalutavad lehmad mööda teed, eelistades sõiduteed rohumaale, mis samas kõrval asub. Kristi ostab mingi kummalise maiustuse – pähkel mingi viinamarja massi sees. Mella küll arvab, et see on raudselt pähkel seakõrva sees. Süüa igatahes ei kõlba.
Zestopani külakeses sööme ja tangime ja sealt suund Tkibuli lähistele, kus kaardi järgi peaks päris suur järv asuma. Täna tuleb ju lisaks õllele tšatša õhtu ja oleks hea mõni kaunis koht selleks leida.
Sõit läheb otse üles mäkke ja keerutab päris mehiselt. Korraga peaaegu mäetipust mööda tuleb silme ette paremalt suur liivast kaljusein ja vasakul suur järv. Kaugelt vaadates nagu tõeline muinasjutt, lähemale minnes aga täiesti katastroofiline prügimägi terve järve kalda ulatuses, nii kaugele kui silm ulatab. Täiesti sürr vastuolu looduse (järv, mida ümbritsevad kõikjalt mäed) ja plastikpudelite hunnikute vahel. Sõna otseses mõttes tonnide viisi sodi kallastel. Suudame siiski ühe maalapi leida, kuhu telk üles panna, kus otseselt sodi sisse astuma ei pea, kui just sealt samast ujuma ei taha minna. Natukese eemal leiame isegi võimaluse ujuma minekuks sodivabas kohas.
Pärast karastavat suplust toome lagedale oma õhtumoona – melon, virsikud, tomatid, kurgid, hatšapuri ja loomulikult tšatša. Omaette etenduse pakuvad veel lehmad, kes ühtses rivis esilehma kindlal juhtimisel (inimkarjast läheduses polnud) hakkavad järvesopis asuvat raudsilda ületama. Selja taga kolistavad samuti lehmad kelladega. Risto lubab neilt öösel kellad kaelast ära rabada, kui see jama ka öösel jätkub. Lisaks lehmadele pakuvad meile kultuuriprogrammi ka kohalikud noored. Noorhärrad taovad oma trumme ja neidised tantsivad. Kohale veereb ka ilmselt kohalik autoriteet oma A6-ga, millest pudeneb igast august lõppematul hulgal lapsi välja.
Väike kange hinge taga läheme Kristiga ökopunk pilte tegema – mina laman selles solgis, mis kalda ääres vedeleb ja kauguses paistavad kaunid ja kõrged mäed. Muu hulgas avastan pasa seest ka ühe jala proteesi. Solgiaugu kuningas.
Tšatša saab ühel hetkel otsa ja üks kalamees arvab, et paari kilomeetri kauguselt saab lisa. Asume Mellaga teele. Nimetatud kohas loomulikult midagi ei müüda, aga saame häälega lähimasse linna, mis küll ca 8 km kaugusel telkimiskohast. Ega see meid, härgasid, ei takista, kui tuleb kasvõi see 8 km jala tagasi marssida. Igatahes noorpaar viib meid täpselt selle poe ette, kus tšatšat müüakse. Joogilisa käes asume tagasiteele. Paari kilomeetri järel joppab meil bensuka juures üks takso saada ja edasi kulgeb tee libedamalt. Nagu Toots ütles: ära tõin! Edasise osas ajalugu vaikib. Või noh, mitte päris. Mella on märkmikusse üles tähendanud, et ma olevat öösel pärast joogipoolise järel käimist kael õieli tähti passinud veel – et Lätis ma olin Ergli metsavaht, aga Gruusias Kopernik ise.
KOBULETI, BATUMI (12.-14.07.)
Hommikul päike endiselt paistab. Mida Musta mere poole, seda kuumemaks ilm läheb. Kergeks üllatuseks avastame lahkumisel, et auto ei lähe käima, aku on õhtuse maki kuulamisega sootuks tühjaks läinud. Õnneks üks kalamees tuleb appi ja saame auto siiski käima, auhinnaks abivalmiduse eest Vana Tallinn, küllap kulub kala püüdes ära.
Sõit läheb läbi Tkibuli linna (kus öösel sai järel käidud). Väike vürtsikas kebab hommikusöögiks. Risto ja Mella asuvad pärast sööki auto kallal pusima, mingi kaitse olevat läbi läinud hommikuse käivitamisega ja nüüd ei taha konditsioneer töötada. Mina larbin sel ajal ajaviiteks külma õlut ja naudin mäe vaadet. Päris palavaks on läinud. Konditsioneeri tööle ei saanud, nii et sõit Kutaisi läheb lahtiste akendega. Pole hullu, väike ebamugavus lihtsalt. Tee ise on aga päris sitt. Vahepeal hakkab silma, et üks lehm ei viitsi enam jala minna ja ootab bussipeatuses bussi. Ei tea, kas pilet on tal olemas või sõidab jänest?
Kutaisis käisime ka väikse tiiru ja istusime varjus. Suhteliselt kena linn, Gruusia suuruselt teine linn (192 000 inimest, Tbilisis 1,48 miljonit). Pikalt siiski ei peatu, sest juba tahaks Musta mere äärde. Lähme sinna läbi sadamalinn Poti. Sissesõidul sööme õhtust kena palkoni peal, söök ise midagi erilist ei ole, linn ise oli samuti selline suur Paldiski, kust tahaks kiiresti ära minna. Kella 20 ajal jõuamegi lõpuks Kobuletisse, Musta mere äärsesse kuurortlinna. Linna sissesõidul keerame mere äärde ja mõtleme, kas siiasamasse telk üles panna, kuigi inimesi päris palju veel ümberringi. Risto mahitusel siiski otsustame Kobuletis öömaja otsida. Ja ennäe imet, tee peale välja keerates seisabki üks taat tee ääres öömaja pakkumisega silt auto peal. Väike läbirääkimine ja võtame taadi peale. Juhatab meid enda maja juurde, kus pool teisest korrusest pakutakse meie kasutusse. Ja ongi öömaja olemas. Küsime, kas saab ka kaks ööd olla. Ei ole probleemi. Lõpuks ööbime seal isegi kolm ööd. Väga hea koht, kesklinnas ja mere äärde sealt ainult ca 300 m. Hind 10 lari inimese pealt öö. Pole paha Musta mere ääres. Sõidetud 900 km, nüüd saab ka kaine rool rihma lõdvaks lasta. Õhtul saame pererahvalt ka koduveini, päris hea hapukas oli teine. Veini kõrval tekibki plaan jääda kolmeks päevaks, millest ühel päeval sõidame Batumisse ja siis siia tagasi.
Kobuletis on lahedad poollahtised marsrutkad – aknaid ei ole. Läheme veel samal õhtul sellega piki peatänavat, mis ligi 15 km pikk, lõbustusparki kaema. Mella ja Risto lähevad ilmaratta peale.
Valgete linade vahel on uni magus. Aga sellegipoolest on äratus juba kell 9. Väike hommikusöök läheduses asuvas baaris (kus süüa teeb öömaja pererahva sugulased muidugi), kus saame ka tähtsad sõnad gruusia keeles teada. Aitäh = madloba, tere = kamarõtšoba. Nende meeldejätmiseks kulub meil, keelegeeniustel muidugi mitu päeva. Ja siis lõpuks suplus Mustas meres. Soolane ja väga soe. Mõni meetrit kaldast ja vesi juba ülepea. Kuna päike kõrvetab kõvasti, siis lähme edasi vilus olevasse kohvikusse õlut rüüpama. Kõrvallaua ukrainlased tervitavad kannu valge kohaliku veiniga. Lihtsalt chill. Ei pea kuhugi sõitma, saab rahulikult olla.
Õhtu poole lähme uuesti lõbustusparki, käime valges ilmarattal ära. Mellaga ronime veidra viguri otsa ka. Ma üldiselt selliseid masinaid ei seedi, mis mind üles taeva alla viskab ja siis sealt alla kukutab, aga ma olen rahul, et enda hirmu ületasin ja ikka läksin. Päris mega elamus. Alguses tõstab taeva alla ja seal ootame, kui all inimesed peale seotakse ja siis läheb lahti. 20 meetri kõrgusel istudes on mõnus jalgu kiigutada, aga samast kohast nägu ees maa poole lennata on päris huvitav elamus. Võtab häälepaelad valla küll.
Seejärel jalutame piki seda peatänavat, kus just õhtul elu käib, sealhulgas igasuguse tavaariga kauplemine. Ööelu on päris lahe – mingis baaris löövad lapsed tantsu, teised mudilased paterdavad mööda tänavat. Mella otsustab enne ööbimiskohta siirdumist veel Mustas meres pesunaist teha. Ega seda vist iga mees öelda ei saa, et on paljalt Mustas meres ujunud. Enne ööbimiskohta siirdumist astume Mellaga samast baarist läbi, kus hommikust sõime ja teeme igaks juhuks veel paar suutäit tšatšat. See tekitab meil juba paraja konditsiooni, mis tekitab teatud raskusi toa uks ja oma voodi üles leida. Põhjamaa meestele pani see jook väikese põntsu ja jalad alt. Aga eks on vaja Gruusia rahva terviseks pitsike ikka võtta, mingi austus peab ju olema.
Hommikul teeme väikese söögi ja siirdume peremehe taksoga Batumisse. Eilne marsrutka juht ei tulnud, kuna buss oli ära lagunenud. Istume üleslöödud promenaadil Batumis – õhk +32, vesi +26 kraadi. Käime ka delfinaariumis etendusel, see on igavesti suurepärane teater, mida need elukad oma treeneritega teevad, publiku aplaus ajab nad veelgi enam hoogu. Väga huvitav elamus. Batumis saame keset linna kokku kahe eestlasega, kellest ühte isegi tean paari aasta tagusest ajast, kui koos kossu käisime mängimas. Päris kummaline sellise koha peal näha.
19.00 tagasi Kobuletis, läheme uuesti Mellaga samale atraktsioonile, kus eilegi sai käidud, lihtsalt tõmbab kohe sinna.
KHULO (15.07.)
Hommikul einestame seekord inimlikumalt – ilma hinkaalide ja hatšapurita. Lihtsalt saia ja vorsti, juustu. Seejärel viimast korda Musta merre ja siis siit kandist minekut. Plaan sõita läbi Batumi ja alt Türgi piir lähedalt mägedest läbi ja tagasi Tbilisi poole. Kuna teiste üüriliste mersu seisab meie Mona-Lisa ees, siis tuleb meil tunnike oodata, et nad mere äärest tagasi tuleks ja auto eest ära ajaks. Enne lahkumist anname üle eestimaised kingitused ja vastu saame perepojalt mehise musiläraka põsele – tavaline austusavaldus ja tervitus Gruusias, see oli siiski päris rõve.
Batumis on ka suur botaanikaaed, kuhu eile ei läinud. Täna käime sealt ka läbi. Väga suur ja huvitav ning liigirohke aed.
Batumist lahkudes teeme taas arbuusipikniku. Hea magus ja mahlane suutäis. Arbuusi süües vaatleme, kuidas lehmad mööda mäge üles rühivad. Päris tugevad loomad vist. Aga tee ise on jälle mägine, aknast alla paistab jälle sulaselge kuristik. Päeval tagasihoidlikud 38 kraadi sooja ka. Pärast kella 18 hakkabki siinkandis ilm normaliseeruma.
Kella 19 paiku jõuame väikesesse külakesse nimega Khulo, siit leiame endale ka kodumajutuse. Kokku sõidetud 1055 km. Paneme asjad ära ja vaatame natuke ringi. Mõnus väike koht. Vanamehed mängivad puudevilus taas oma veidrat lauamängu. Istume ja vaatame ka natuke aega, aga pihta ei saa. Veeretavad täringut ja tõstavad oma nuppe edasi tagasi. Ja üks võidab. Käigud käidud lähme istume kodumajutuse väikesel rõdul ja tarvitame kohalikku õlut. Ristol ja Kristil veab, saavad toreda õõtsuva reformvoodiJ Risto kommentaar sellele voodile oli selline, et selle meistrimehele peaks medali andma ja voodi muuseumile kinkima. Meie Meelisega seevastu saame korraliku abielu voodi, mis küll ka pisut lahti käib. Meelisega on ohtlik siiski ühes voodis magada, see unistab kellestki kodumaisest piigast, mine tea, mis hull hoog öösel peale tuleb. Aga enne magama minemist libisevad õlunaadid siiski väga mõnusalt kurgust alla, lauapeal on mobiil, kus kõrvadele palsamiks natuke eesti musa. Autost tuleb muidugi ka Kobuleti pererahva käest saadud koduvein välja tuua, et veelgi parem magada oleks, mille käigus suudan pimedas mingi metallist juraka otsa koperdada ja oma põlved katki kukkuda. Siinkohal hakkab päevikus käekiri millegipärast juba pisut loetamatuks muutuma, seega selleks päevaks kõik.
ASPINDZA (16.07.)
Pikka ja veel pikemat aega läheb auklik tee endiselt ülesmäge. Mäed on karmid – 50 km läbimiseks läks ca 3,5 tundi, mille käigus saab läbitud miljon auku teel, 10 oja, 15 silda ja kokku sai ca 5 kg tolmu. Pole ime, et Mona-Lisa hakkab streikima sellistes tingimustes sõitmise vastu. Aega-ajalt lähevad mingid näitajad nulli ja auto tuleb välja suretada, sealhulgas keset pikka tõusu. Eks see ole loogiline – kui auto peab higi valama, et mäest üles rühkida, ega siis inimesed autos ei või mõnusalt end jahedas tunda. Tarkusetera automatkahuntidele – võta korralik remondikomplekt kaasa, kui on pikem sõit. Hetkel sõidame ilma konditsioneerita, niimoodi laseb sõita Mona-Lisa.
Vahepeal jääb teele mingi koht, kus on silt Goderdzi 2025 m. Lõpuks jõuame pärast seda häda ja viletsust kaunites mägedes asulasse, kus soovime ööbida - Aspindza. Poest juhatatakse meid kuskile urkasse, kus vett pole, nii et sellest loobume. Tee pealt näitab aga lausa inglise keeles silt Guesthouse, sinna siirdumegi vaatama. 15.30 ongi toad käes, taas 10 lari nägu. Kilometraaž kokku 1175 km juba.
Autol probleem lisaks konditsioneerile ka piduriklotsidega, juhi hinnangul suhteliselt kulunud. See väga optimismi ei ärata sellisel maastikul. Meelis räägib rendifirmaga, esilagu eriti targemaks ei saa, aga hiljem öeldakse, et vahetage kuskil kuuri all ära ja las saadavad arve neile. No hea teadmine seegi, kuigi selleni asi siiski ei lähe.
Käime poes, ostame külma õlut ja istume terrassil. Ristol korraga kihvatab seoses aitoga. Toome Mellaga tema palvel poest teipi ja Risto teebki auto jälle korda. Ahoi! Poes saame aga omaette kogemuse võrra rikkamaks kohalikust elust-olust. Meie ees järjekorras üks naisterahvas kallab leti peale väikesest kilekotist hunniku pudelikorke, vastu selle eest saab 3-liitrise purgi kaaned. Veider vahetuskaup, aga ju siis siin nii asjad käivadki. Järjekord jõuab meieni. Küsime musta teipi, müüa seletab midagi, millest me alguses suurt aru ei saa, ja topib meile pihku mingit tšekki. Selgub, et peame selle tšeki viima ukse all kassas istuvale tütarlapsele, kellele maksame raha ja seejärel siirdume tagasi sinna leti juurde, kus lõpuks oma teibi kätte saame.
Enne lõplikku ankrusse jäämist teeme ka väikese jalutuskäiguga paarisaja meetri kaugusel asuva kiirevoolulise jõe äärde. Selles majutuskohas saabki punane vanker omale auväärse nime – Punane Mona-Lisa J Hoovi peal lösutas 1 kõrvaga hundikoer. Õhtu lõpetuseks gruusia õlu ja eesti punk ja siis põhku.
VARDZIA, KHVERTISI JA AKHALDABA MAJUTUS (17.07.)
Äratus kell 10. Risto on perenaiselt tellinud hommikusöögiks omletti ja praekartulit. Ai kurja, see on küll tõeliselt hea hommikusöök! Aga siis taas gaasipedaal „põhja“ ja tuld.
Kell 13 jõuame koobaskloostri juurde Vardzias, kohustuslik külastuspaik kõikidele turistidele Gruusias. Tohutu mäemassiiv, mille sisse on keegi veidrik kunagi augud teinud ja seal elanud. Koopad on tehtud aastatel 1150-1205. Väga suurepärane koht, aga võtab pikka aega see rada läbi käia, eriti kui väljas põrgukuumus. Suveniire saime mäe ees olevast putkast. Kristi sai käevõrud lastele, kus nimed Liisi ja Maria, mis sarnanevad nendele lastele, kellele need viiakse. Mina sain Gruusia sümboliga õlakoti ja Mella külmkapi magneti Vardzia pildiga.
Seejärel ümberpöörd ja tagasi. Järgmine peatuspaik on 2. sajandist pärit lossi varemed Khvertisis. Päris muljetavaldav. Ronime õige turisti kombel müüride vahele ka, seal avanev pilt eriti ei üllatagi enam. Lehmad aelevad seal ja närivad muruliblet, mäe otsas asuvate müüride vahel. Enne autosse istumist läheme korra kõrval voolava jõge ületava rippsillale ja siis vaatame eesleid, kes rahumeeli mööda tänavat jalutavad supermarketi suunas. Supermarket on ise tüüpiline kuut (teede ääres neil kõik sarnased „supermarketid“), kus mingi tegelane puuvilja, veel mõnda toidukaupa ja alkoholi müütab. Peale õlle seal midagi joodavat näiteks ei olnudki (mitte midagi alkoholivaba), aga peab au andma – see õlu oli külmkapis neil ja külm ka. Abiks seegi.
Borjomist sõidame läbi ja otsustame, et seekord sealsesse rahvusparki ei lähe, kuna oleks juba öömaja vaja otsima hakata. Hiljem loen mingist reklaamvoldikust, et seal on võimalik mitmeid päevi matkata. Matkarajad 4 – 50 km pikad. Edasi asume otsima teeäärset söögikohta ja öömaja. Mingi hotell küsib 50 lari öö eest, mille muidugi ära põlgame. Sõidame edasi, Mella aegajalt küsib tee ääres olevatelt inimestelt vihjeid kodumajutuste kohta (meil oligi välja kujunenud rollijaotus – Risto on rool, Mella teeküsija, Kristi kaardilugeja ja mina fotograaf). Ühelt saslõkmasterilt saamegi vihje ühe roosa maja kohta. Alguses näeme seal vanaprouat askeldamas, tema eriti vene keelt ei tönka, lõpuks Risto ja Mella saavad mingi härrasmehega pikemale jutule. Selgub, et tegu on poolelioleva (lõppjärgus, st viimased viimistlused ja veevärk) hotelliga ja härra Zura teatas, et võime seal tasuta öömaja saada. Käime samas kohas veel šašlõkki söömas, kus meile teed juhatati (see ongi Gruusia reisi parim liha üldse) ja siis tagasi asju sisse viima. Sõidetud 1345 km.
Ennast sisse seadnud istume jõe ääres (mina muidugi lähen järjekordselt kiirevoolulisse jõkke ujuma ka, vool oli tõesti tugev) ja siis läheme maja ette vilusse õlunaadi najutlema. Varsti tuleb meie juurde peremehe vend Koba ja tema käest kuuleme nii mõndagi Gruusia tegeliku elu-olu kohta, mis erineb kõvasti sellest, mida telekas näeme ja kuuleme. Selgub, et nende viha president Saakashvili vastu (keda me suureks demokraadiks peame) on väga suur, kuna tavalisel inimestel on elu ikka väga raske. Venemaaga suhted on sellised, et mingit kaupa sinna praktiliselt vedada ei saa, mis tähendab, et paljud inimesed on tööta, viskavad oma saaki lihtsalt minema, kuna sellega pole midagi teha. Juuresolevas külas näiteks elab 3000 inimest, kellest töötab umbes 100. Karm. Kusjuures inimesed pelgavad presidendi kohta halvasti öelda, sest teda ei tohi avalikult kritiseerida, järgnevad repressioonid (sama kuuleme ka teiste inimeste suust, kellega kokku puutume). Näiteks üks Koba sugulane, kes teatas, et kavatseb sügisestel presidendivalimistel vastaskandidaadi poolt hääletada, sai võimuorganite käest niimoodi peksa, et jäi sandiks. On olnud ka juhuseid, et inimesed kaovad lihtsalt ära. Vanglad on poliitilisi vange täis. Näiteks ütlevat Saakashvili ärimeestele enne valimisi, et tal on valimisteks 10 miljonit vaja, kui ärimees keeldub, siis võib ta vanglas lõpetada. Kohalikke elanikke kiusavad võimud üldse palju, see-eest turiste ei puutu. Turistid on nagu pühad lehmad, kelle nimel kõike tehaksegi põhiliselt. Et kõik näeks ilus ja hea välja. Võlts. Koba ütles, et 5 miljonist grusiinist elab Gruusias võib-olla ainult 3.
Jutt kulgeb sujuvalt ja kui Koba lahkub, siis lubab, et tuleb õhtupoole tagasi ja toob meile nende tehtud veini. Ootame huvigaJ Hommikuks lubati vanni, kuhu tuleb 30-40 kraadi soe vesi otse maa seest 300 meetri sügavuselt.
Õhtu saabudes näemegi vendi askeldamas meie öömaja ümber (päeval ehitasid nad endale kõrvalmaale restorani). Varsti saabusidki kaasas mitmeid liitreid veini ja suur hunnik süüa hatšapurid, šašlõkk, salat, leib). Laud oli nagu äke ja vein on superhea neil. Iga suurema võtmise puhul peavad kõik lauas olijad kordamööda toosti ütlema. Midagi tõelist ja olulist. Saab ikka mitu korda kohe nuputada järgmist toosti. Ühel suitsupausil annab Mella välja veksli, et olemasolev koni jääb tema viimaseks (varasem lubadus oli, et suitsetamine jääb Gruusiasse temast), aga nõrkuse hetkel antud lubadused ei loeJ Päris hea vile sai üles, isegi Kristi sai toreda vibra sisse heast veinist. Lahedad vanad on. Lubame neile ka Eestis reklaami teha ja soovitame sealt läbi astuda, kui sinna kanti satutakse. Kindlasti soovitan külastada, kui sinna kanti satute.
RUSTAVI, JANDARI JÄRV – PÄRAPÕRGU (18.07.)
Hommikul kell 10 külastame ka seda eelpool mainitud sauna, mis meie mõistes on 1,5 x 3 m bassein, kuhu soe vesi maa seest jookseb. Lösutame nagu hülged Liivi lahes. Ainult külma õlut võiks ka ääre pealt võtta olla. Pärast mõnusat kümblust vahetame lahkete peremeestega kontakte, jätame hüvasti ja jätkame oma teekonda.
Suurem tiir saab täis ja nüüd jäävad teele jälle Khashuri ja Mtskheta. Mtskhetas sööme sama koha peal, kui ringreisi alguses. Ikka hinkaalid jms. Pits vägijooki muidugi ka. Maksame ära ja asume lahkuma, kui peremees haarab Mellal nööbist, et tuleb ikka põlisjooki ka väike klaasike teha lahkumisel. Mina oleks juba uksest välja pääsenud, aga kokamutt vibutab ka mulle paljutähenduslikult sõrmega – kus sa lähed, linnupoeg. Nii et saan ka mina au osaliseks peremehega kokku lüüa taas päeva alustuseks. Uuh! Meenub stseen Kuulsuse narridest - mull-mull-mull tatikas, kurat küll on kõva kärakas. Klõnks-klõnks teeb kõrisõlm, maitse tuleb veel tükk aega hiljemgi suhu tagasi. Vanamehe käest saame muidugi ka ilge musiläraka põsele, täisvärk ikka! Omamoodi lahe ka:)
Edasi kulgeme läbi Tbilisi Rustavi suunas. Plaan on Aserbaidžaani piiri ääres asuva järve ääres ööbida ja sealt edasi kuulsasse David Gareja kloostrisse sõita, mkis samuti mäe külge tehtud. Sooja on 35 kraadi, aga õnneks konditsioneer töötab nüüd laitmatult. Kolme paiku päeval sõidame läbi Rustavi. Päris masendav linn, nagu Kohtla-Järve. Ainult suured majad, ei meenuta üldse Gruusiat. Pärast mõningast otsimist leiame selle Jandari järve ka üles, millele esialgu ligi ei pääse, malts kasvab igal pool vee ääres. Lõpuks leiame mingi metsatuka, kus ka mõned kohalikud päikese eest varju otsivad. Seal kandis pidi + 40-45 kraadi üsna tavaline olema. Täielik kõrb, isegi taimestik on suhteliselt kidur. Aga järvevesi pakub vähemalt mõningast jahutust. Samas metsatukas läheb ka telk üles. Sõidetud 1671 km.
Sel ajal, kui me Kristi ja Ristoga metsa all varjus kaarte taome märkab Mella, et selle õllevaruga kaugele ei purjeta. Järve poolt tuleb üks VAZ 2106, kuhu ta end peale möllib ja siirdub külameestelt head veini ostma. Üldiselt hea plaan. Tagasi tuleb ta 3 liitri veiniga, mis maksis suisa 6 lari. Varsti saabuvad ka külamehed meid väisama, kaasas hulk sööki, palju veini ja „tilk“ tšatšat. Külakostiks. 3 meest, kellest üks on külaboss, kuna tal on tööd. Suur jõmm on, mitte just kõige teravam pliiats. Üks vaiksem mees ajab tunduvalt asjalikumat juttu ega praali tühja. Boss kallab äkki klaasi pilgeni kanget täis ja näitab näpuga minu peale: „toost sulle“. No ma tänan. Ma ei tea kohalikke kombeid, aga arvan, et pean siis sama tegema. Austuse värk. Terve klaasitäis tšatšat korraga lipsu taha, omapärane elamus. Aga tüübid on lahked ja sõbralikud, neilegi (nagu ülejäänud grusiinidelegi) meeldib, et me just Eestist oleme. Eks see veingi voolab ojana kõrisõlmest alla. Kuniks saabub vaikus.
Öösel magada praktiliselt ei saa. Telgis palav, õues sääsed. Esimene koht, kus kohtame Gruusias nii palju õelaid putukaid. Tõuseb ka torm. Mina jään tukkuma mõneks ajaks ja just siis käib taevas välgumäng, taevas valge (hommikul Mella ja Risto kirjeldavad). Päris kahju kohe, et just sel ajal need üürikesed uneminutid sattusid tulema.
Hommik saabub ootamatult, mina ei saa mitte midagi aru. Kõik rabelevad ja jooksevad nagu peata kanad. Joostes asjad kokku, autosse ja minekut. Minuni see teadmine ei jõuagi, maast ega ilmast ei saa aru, porisen ainult kõigiga. Hommikul on just uni saabunud ja siis pekstakse üles. Järgmised pool päeva minu jaoks on tume maa. Teised räägivad pärast, et David Gareja kloostrit nägime kaugelt, aga kuna maapind oli sellest vihmast saviseks ja pehmeks läinud, siis ei riskinud kinnijäämisega ja pöörasime ringi ning tagasi Tbilisi poole. Seega on veel üks koht, kuhu tulevikus Gruusias minna.
SIGHNAGHI (19.07.-20.07.)
Pärast äkilist sööstlahkumist viimasest ööbimiskohast hakkan kella 12 paiku ka mina lõpuks elule tagasi tulema. Siis saan ka teada, et David Garejasse me ei lähe seekord ja suund on Sighnaghi linna poole. Väidetavalt on see linnake koht, kuhu president Saakashvili oma väliskülalised viib, ise olen selle koha üsna vastuolulist infot lugenud. Näeb, kas vastab tõele jutt, et väliselt hiilgab, sisemus mädaneb.
Teel Sighnaghi poole käime söömas. Kohalikud õgivad hunnikute viisi hinkaalisid, millele lisandub ka šašlõkk. Selles valguses ei ole üllatav, et minu tellimus 3 hinkaalit naerdakse ettekandja poolt välja. Kõhu saame siiski täis ja pealejoogiks tarhun. Õlut ei müüdudki.
Ühes külas tabab meid taas ootamatu vaatepilt – keset tänavat seisab avatud kirst, milles vanem kadunuke sees. Võdinad käivad üle keha. Matuselised on tee ääres ja nutavad ja surnu on keset tänavat. Seejärel võetakse kirst õlgadele ja hakatakse mööda tänavat liikuma.
Kella 4 paiku päeval jõuame üpris kõrge mäe otsas asuvasse Sighnaghisse. See asub veinipiirkonnas Kahheetias, olles riigi üks väiksemaid linnu (üle 2000 inimese), kus olulist rolli lisaks veini tootmisele mängib suuresti ka turism. See on tänavapildis ka hästi näha. Esialgu tundub tõesti kõik kaunis ja hiilgav. Hiljem leiab kinnitust ka see jutt, et see ongi sõna otseses mõttes Potjomkini küla. Peatänavast natuke eemale minnes avaneb masendav vaatepilt, kuidas sealsed kohalikud inimesed tegelikult elavad. Peatänaval ilusad majad, restoranid, hotellid. Natuke eemal roostes katusega lobudikud.
Peaväljakul uurime inimestelt ööbimise võimaluste kohta, kahtlustame, et siin nii soodsalt ei pääse nagu siiani oleme saanud. Mellaga võtame esimesest restoranist külma õlle (hinnaga 3,30 lari, kõige kallim õlu Gruusias, aga kuna härradel on janu, siis võivad lubada ühe korraJ). Risto läheb samal ajal ühe kohalikuga hotelli üle vaatama, kuhu võiks paika jääda paariks päevaks. Mõne aja pärast saabubki heade uudistega tagasi – saame kaks kahe inimese tuba, hinnaga 30 lari tuba/öö. Pole just kallis maksta 2 öö eest 30 lari ehk 15 eurot. Ja milline vaade avaneb meie toa rõdult! Võib öelda, et isegi kahe milline. Mäe otsast alla kaugusse, taamal samuti mäed ja külad.
Toome poest mõned külmad õlled lisaks ja istume hotelli rõdul oma vaadet nautides. Ootame kuni kuumem aeg üle läheb, siis läheme linnaga tutvuma. Pärast kell 18 läheb ilm üldiselt inimlikuks. Õhtuseks plaaniks on muidugi kohalikku veinitoodangut degusteerida. Kaugelt pole vaja seda otsida, kuna hotelli kõrval putkas, tänava peal, müütab kõrvalmajas elav proua nii veini, tšatšat (ilmselt alkoholi müügilubadega neil suuremaid probleeme ei ole) kui ka kõiksugu puuvilju. Ja õhtul, kui esimesed ringkäigud linnas tehtud, selgub, et see nende vein ongi nii hea nagu me lootsime. Mella ümiseb tabavaid sõnu tuntud laulust: „Juua kohvi, veini küünlavalgel, lukshotellis veeta viimne öö…“. Viimne öö on küll järgmine päev, aga siiski tunne on sama. Ja rõdult kaugusse vaadates on lahe vaatepilt, kus mägede kohal valged pilved seisavad paigal („suu vaid oli koerairvel, pilk näis seisvat ühel valgel pilvel“). Palume hotelli teenindajal, kes meie passe küsima tuleb, kirjutada meie nimed gruusia tähestikus. Kaks korda palume. Kirjutab kaks korda paberile oma nime ja kirillitsas. Tubli ja aitüma.
Järgmine päev tutvume linnaga juba lähemalt. Kõigepealt hommikusöök ühes varjualuses kaunis restoranis. Peremees Sergo on suhteliselt lahke vana. Saame omletti ja kotletti. Kui mina võtan isuäratajaks ühe hea külma õlle, siis Mella tellib terve kannu kohalikku veini, millega teenib peremehe heakskiidu (vein on tema enda tehtud). Ja kohvi, mis terve reisi jooksul esimene kord, kus müüakse normaalset kohvi. Üldiselt pole seda mõtet Gruusias küsida.
Pärast hommikusööki ostame väikesed meened olematu raha eest. Ray Ban päikeseprillid – 6 lari. Käerihm – 4 lari. Edasi kooserdame lihtsalt ringi, teeme paar külma õlut varjualustes. Käime ka lossimüüri peal ära, päris muljetavaldav müür on. Päris pikk paistab ülevalt vaadates.
Tänane õhtusöök naabrimehe soovitatud kohas (viib meid lausa kättpidi kohale) ei ole just eriti muljetavaldav. Kui, siis muljetavaldavalt sitt arvestades, milliseid sööke seni saanud oleme. Mina tellin seljanka (õigemini – soljanka) ja ette tuuakse kauss, kus rasva sees ujuvad ülivürtsikad liha- ja hapukurgi tükid. Igati söödamatu minu jaoks. Kristi ja Risto saavad ülesoolatud kanašašlõki, mis Ristol ka veel jupp aega hiljem tunda annab. Mella tellib eksootilise nimega Abhaasia šašlõki. Veider jurakas taldrikul osutub lamba(pära)sooles olevaks kummaliseks lihaks.
Pärast sööki kõnnime hotelli tagasi, ostame „naabrimuti“ käest ka Eestisse viimiseks alkohoolseid jooke - mitu liitrit valget ja punast (nende sõnade kohaselt musta) veini, mõni ka gruusia kanget. Müüja mees on seal tehtud mees, uhke maja ja mersu. Räägib kohalikust elust-olust, et vesi ja gaas neile seal tasuta, elekter ca 40 lari. Muid makse ei olegi. Üpris rikas taat tundub olevat. Ostis 3 miljoni eest oma poja Ukraina vanglast välja näiteks. Ja siis asume taas vaadet nautlema veinikese ja õlunaadi seltsis. Mella peab vajalikuks teha enne tagasipöördumist korralik maniküür endale küüneviiliga. Risto kahtlustab, et Mella kardab oma siidisukad muidu katki tõmmataJ
Pärast seda, kui ülejäänud on magama visanud, otsustan, et läheks vaataks kohalikku ööelu ka, midagi ikka peab olema reede õhtul. Esialgu ei hakka midagi põnevat silma, peale ühe täringuid loopiva seltskonna. Ühest väikesest baarist kostub aga valjult mängivat gruusia muusikat. Kui ukse vahelt märkan veel kahte gruusia tütarlast rahvusliku tantsuna näivat tantsu vihtuvat omavahel, astun uksest sisse. Baaris näen istumas üht suurt, vanematest prouadest koosnevat üpris lõbusas meeleolus olevat seltskonda, lisaks paar turisti. Võtan baarist ühe Mtieli (parim kohalik õlu) õlle, mis maksab vähem kui poes (1.50 lari) ning istun lauda olukorda jälgima. Neiud, kes tantsisid ennist lahkuvad praktiliselt kohe, kui olen lauda istunud. Jõuan väikest pettumust juba tunda, kui prouade pidu võtab äkitselt täis tuurid üles. Memmed asuvad sellise entusiasmiga oma tantse vihtuma, et hoia mütsi kinni. Katsun suud käega ebaviisakana näida võivat naeru varjata. Ei saagi kaua seal endamisi kihistada, kui üks prouadest viipab mulle, et tule löö ka kaasa, mis sa passid siin. Mõtlen, et tühja kah, mis siin ikka. Mõnigi sõõm head gruusia veini ja õlut hinge taga ka juba. Lähengi. Tingimusel, et pandaks õige gruusia rahvamuusika peale (vahepeal kõlasid ka venekeelesed mitte midagi ütlevad lood) ja nad tantsivad seda oma tantsu. Tehtud. Üks proua asub mind koheselt ka välja õpetama, ja peagi juba tulevadki mul elu esimesed gruusia rahvatantsu sammud ja näppude ja käte viibutused. Ikka tõeline gruusia kultuur ju! Vahepeal lähen lauda jalga puhkama. Memmed on vist päris sillas, sest juba mõne minuti möödudes saabub lauda esimene klaasike head valget veini (see on nagu jumalate nektar, paremat pole saanud ei selle reisi jooksul ega ka varem), seejärel järjest taldrikutäis arbuusi, veel veini, hinkaalid, veini J ja siis jälle rahvatantsu tegema. Ikka näppudega nipsutades alt üles ja siis peopesad taevapoole ümber oma telje jne. Selgub, et memmed tähistavad ühe proua sünnipäeva ja nad kõik majutusasutustes töötavad. Väga vinged mammid on ja väga vinge elamus üldse. Foto eestlasest tantsulõvist ehib nüüd vist mõnegi mammi fotoalbumitJ
TBILISI (21.07.-22.07.)
Hommikusöögiks läheme samasse kohta kui eelmiselgi päeval – taas kohvi, omlett. Sergo ei ole lihtne mees. Kõneleb, et naine tal pärit Siberist ehk pesuehtne venelanna. Ja räägib, et 2008.a., kui oli sõda venelastega, siis ta oli öelnud, et Putinini tema käed ei ulatu, aga ühe venelase (oma naise) saab maha lüüa. Ja selle jutu peale tõmbas oma leti alt välja ca 40 cm pika teraga väitsa ja tegi liigutuse, millega kellegi kõrin läbi tõmmatakse. Karm vana. Aga omlett ja kohvi olid seal ikka head.
Kell 12 lahkume Sighnaghist ja asume teele reisi lõpp-punkti Tbilisi, kus 23.07. öösel kell 4 väljub lennuk tagasi koju. Enne Tbilisit põikame läbi ühelt turult, aga midagi erilist sealt ei näinud – nagu Balti jaama või kunagine Kadaka turg.
Plaanime lennujaama suured kotid ära panna, siis auto ära anda ning lõpuks maanduda ööbimiskohta, milleks pidi saama töö juures soovitatud Rock`n´Roll hostel. Paraku Tbilisi lennujaamas kottide hoiu võimalust ei ole, seega tuleb ümber teha plaanid. Kusagil linnas saame suvalisel, tee ääres passinud taksojuhil nööbist kinni, kes peaks meid hotselisse viima ja seejärel meid ka rendiauto asukohta viima. Taksojuhid aga ei ole kuulnudki mingist Rock´n´Roll hostelist. Tiirutame tükk aega ringi, selgub, et ka õigest kohast paar korda sirge seljaga mööda. Õnneks olukord laabub õnnelikult ja leiame pikema seiklemise peale täna ühele kohalikule koha üles ja saame hostelis toa, lubatakse ka suured asjad sinna maha jätta, sealhulgas ka järgmisel päeval kuni lennujaama minekuni.
Loodame, et sellega takistused lõppevad, aga kus sa sellega. Selgub, et rendiauto firma on vahepeal teisele aadressile kolinud (meile sellest ei teatatud muidugi) ja taksojuht ajab nüüd seda taga. Järjekordse tiirutamise peale leiab selle ka üles ja siis hakkab uus keberniit. Rendifirma töllid kontrollivad, kas saab lollidele turistidele juba varem autol olnud mõlgi kaela määrida, et ei peaks meile tagatisraha 300 $ tagasi maksma. Pika sahmimise peale nõustuvad siiski raha tagastama, aga närve kulub päris mitu nende peale. Uuh, lõpuks ometi kõige problemaatilisemad asjad aetud – auto üle antud ja öömaja leitud. Ja Tbilisi liiklus on tõesti tõeliselt hull. Peab kamikadze olema, et seal ilma suuremate jamadeta kuhugi jõuda. Taksojuht Roland lubab meile ka õhtul väikese ekskursiooni Tbilisis teha ja mis meil saab selle vastu olla. Õhtul võtabki Roland meid peale. Teel mäe otsa, kus teletorn tuledes särab, räägib legendi, kuidas Tbilisi alguse sai. Tbili tähendab gruusia keeles soe. Kunagi oli üks faasan kukkunud mäe seest jooksnud sooja vette ja selles ära küpsenud. Inimesed hakkasidki selle koha ümber linna ehitama.
Enne teletorni juurde jõudmist, keset tõusu, peab Roland äkki takso kinni, suretab välja ja paneb vabakäigu sisse. Takso hakkab mäest alla asemel veerema mäest üles. Täiesti huvitav ja üllatav kogemus. Kohaliku legendi kohaselt olevat sinna mäe sisse kunagi ufod maandunud. Teised versioonid selle kohta on magneetiline jõud mäe sees ja lihtsalt illusioon mäe tegeliku kallaku suhtes. Müstiline igal juhul. Mäe otsas avaneb samuti suurepärane vaade öisele linnale ja teeme väikese tiiru. Kõik on turistide jaoks tehtud ja väga kallis. Teel mäest alla tagasi sõidame tunnelist läbi, mis Rolandi sõnade kohaselt on tehtud miljardärist presidendiskandidaat Ivanishvili poolt tema kodu varjamiseks inimeste eest. Tema maja ulatub 5 korrust ka veel maa alla, nii et üpris vaene mees neil see presidendi kandidaat. Linnas tiir tehtud viib taksojuht veel meid enda juurde väikesele kostile, kas pole üllatav külalislahkus? Ei kujuta ette seda Eestis juhtuvat. Pakutakse kohvi ja mingit magusat ollust, mis olevat arbuusi koorest tehtud. Kell on juba 1.30 kui ükskord tagasi Rock´n´Roll hosteli jõuame. Hosteli terrassil istub parajasti hosteli omanik, mingi noor ekstreemsportlane. Temaga jätkub samuti juttu kauemaks. Räägib veel mõnedest huvitavatest kohtadest, kuhu Gruusiasse reisides tasub minna (Dushketia, Mestia, Ushba mägi, Kaaxis Sveti – majake suure kivi otsas).
22.07. ja ongi käes meie viimane päev Gruusias, mis tõotab päris palju ootamist. Lennuk läheb 4.45 öösel. Saame veel linnas käia, sh suure ja uhke kiriku juures, kus toimuvad pulmad nagu konveieril – üks lõpetab ja teine kohe alustab. Pühapäev ilmselt pulmade jaoks neil sobivaim. Seejärel käime ka vanade asjade turul. Hevka saab siit oma lamba ja Tõnn 2 sarve, kus seest viina ja õlut saab juua – tava on, et seda tuleb ühe jutiga teha. Ja muidugi lööme aega surnuks röögatult kalli ja koleda klaasist silla juures väikeses restoranis õlleklaasi taga. Hämardudes läheme istume suure ja uhke purskkaevu ette, kus klassikalise muusika saatel toimub värviline vetemäng. Päris ilus.
Kell 23 kutsume taksojuhi järele endale, läheme võtame hostelist oma kotid ja ongi aeg lennujaama siirduda. Taksojuht saab veel kotis olnud Vana Tallinna (kuigi mees ütles, et juba 25 aastat ta ei joo) ja magusa kraami lastelastele. Lubab ka tulevikus Tbilisi saabuvad eestlased Rock`n`Rolli viia, nüüd on ta ilmselt väheseid taksojuhte linnas, kes seda kohta ka teab. Kella 4-ni veel lennujaamas passimist ja 5 € õlut juua ning kaarte mängida ja siis ongi minek lennukile. Ja reis selleks korraks jälle läbi.
Gruusia ja selle rahva kohta saab ainult kiidusõnu öelda. Väga suurepärased kaks nädalat oli. Tundub tõepärane legend, et kui jumal kunagi rahvastale maid maa peal jagas, siis Gruusia jäi ilma. Hiljem olevat jumalal grusiinidest kahju hakanud ja ta andis neile osa oma maadest. On tõesti jumalik maastik ja loodus. Ja inimesed on lahked, kuigi enamus neist on väga vaesed. Tundub, et nende elu on küll vaesem, kui asju rahalises vääringus vaadata, samas tunduvad nad rahulikumad, rõõmsamad ja õnnelikumad kui paljud inimesed, kes vaevlevad rahahunnikute raske koorma all. Igal juhul tahaks sinna jälle tagasi.
Pilte kaunist Gruusiast näeb siit: http://nagi.ee/photos/Salajoodik/
Soovitused teistele:
Kodumajutus Borjomi lähistel – Borjomi rajoon, Ahaldaba, Borjomi tn 68, Zurabi ja Koba Tšaduneli, mob: +995 599 55 82 96, +955 599 18 42 79
Vältige Tbilisist allapool minemist (Rustavi), David Gareji juurde saab paremini nii, et minna Signaghi suunas, seal tee peal näitab suund paremale (ca 50 km).
Tbilisi taksojuht Roland - (las viib teletorni juurde üles mäe otsa)
Suhelge kohalikega, minge ööeluga tutvuma.
küsige alati kohalikelt, kui miski probleem või küsimus tekib. Aitavad rõõmuga.
Thursday, August 16, 2012
Tuesday, September 20, 2011
Poolsaarte tuur 2011
Sel aastal jäi kahjuks igasugu asjatoimetuste tõttu välistripp ära, aga sellele vaatamata tuleb ju rattajänese aasta korralikult väikese matkaga lõpetada. Seekord võtsime suuna kirdesse Juminda ja Pärispea poolsaarte suunas.
30. augusti hommikuks, mil start pidi olema, läks kole kiireks - Mella juurest tuli kiirelt koju vändata ja asjad kokku pakkida. Ikka tuleb viimasele minutile see jätta, sest nagu üks tark kunagi ütles: "Kui viimast minutit ei oleks, siis jääks kõik tegemata". Igatahes, kui lõpuks kõik vajalikud rapsimised rapsitud ja asjad pakitud jõudsin isegi 15 minutit Balti jaama. Istusin rongi, mille olid juba vallutanud riigikeelt ilmselt mittevaldavad seltsimehed, kes seda valjuhäälselt üle rongi pidi tõestama. Mella sellest pääses, sest tuli rongi peale Ülemistel ja jäi siis ka vaguni ukse taha rattaga. Kui Raasikul rongist maha sain tundus ka varese kraaksumine hingekosutava linnulauluna. Õnneks saabus rong Raasikule täpselt kella kümneks ja meie Mellaga, vabahärrad ja priiuse rüütlid, siirdusime enne teekonna algust kohaliku poe manu. Kuidas sa ikka kuiva suuga niimoodi sea moodi teele asud, murrad veel jala või midagi.
12:35 istusime juba Kuusalus pingi peal ja võtsime esimest einet - lihapirukas, mis sisaldas liha 29% ja rasva 22%. Sellisest pommist peaks pikemaks ajaks piisama ja punase pulli kombel tiivad andma, arvasime. Etterutates võib öelda, et selline arvamus osutus siiski ekslikuks. Ka Mella tundis ilmset sisemist rahulolu, sest tema sulest lisandus päevaraamatusse tsitaat: hea on elu meie maal, ha-ha-ha, tõuseb meie kehakaal, ha-ha-ha. Tore, et Hando Runnel sellise asjakohase salmi oli kunagi loonud, ilmselt samuti rasvast lihapirukat noolides.
Kella 15 paiku jõudsime Mella poolt paljukiidetud kohta Kolga lahe ääres - Kolga-Aabla. Oligi väga ilus lahesopp liivaluidetega. Puhkasime jalga ja vaatasime, kuidas eemal taevas süngete mustade pilvedega kattus ja oli näha, kuidas Tallinna kohal tugevasti vihma ladistas, Kolga-Aablas aga säras päike ja oli mõnusalt soe. Tervitasime mõttes oma töölolevaid töökaaslasi Tallinnas, kel polnud tööl ju päikest vaja ja las siis ladistab seal.
See õnn päikest nautida aga jäi meilegi üürikeseks, sest juba poole tunni pärast istusime ise kusagil Leesi ja Loksa vahel tee ääres metsa all mahajäätuna seisvas veidras katusealuses ilma seinteta hurtsikus vihmavarjus. Õnneks tuli vaid väikest uduvihma, aga otsustasime, et ootame natuke, teeme viimase õlle kotist ära ja puhkame jalga. Viimased kilomeetrid olid jalgades ka oma tööd usinalt teinud - keegi kurjavaimu juur on sinna Juminda poolsaare otsa kenakesed tõusud ehitanud. Lõpuks jäi sabin üle ja sai edasi rühkida.
Surm saabus kell 16:32 kohaliku aja järgi paar kilomeetrit enne Loksat paduvihmas. Energia oli lõplikult kehast lahkunud (tarkusetera edaspidiseks - 3 piruka ja 5 õllega 80 kilomeetrit ei künna). Doktor Rohilaan ja Loksa söökla suutsid pahempidi silmadega rattahundi siiski teispoolsusest tagasi tuua ja tema hinge paelaga kaela tagasi riputada. Elustamiseks kasutati rahvameditsiini tuntud vahendeid - seljankat, sooja teed ja kotletti. Õnneks oli vähemelt hea märg olla, sest viimased tund aega oli nagu kastrulist vett kaela valanud. Pärast mõningast turgutamist vedas Mella mind suure surmaga Viinistusse välja ja sealt edasi Pärispea poolsaare otsa laagrikohta. Igati korralik vana piirivalve kordon - ümbrus ära lagastatud, sees kiviaegsed koopamaalingud - pakkus seal varjualust järjekordse võimaliku vihmahoo korral. Seal kõrval asus ka kunagine NSVL esimene soolavee kalakasvatus. 18:30 seisime niisiis katuse all ja ootasime sabina üleminemist, et telk üles panna kuiva ilmaga. Paari tunni pärast saime lõpuks telgi üles. Päeva läbitud kilometraažiks siis seekord 96 km. Mitmepäevasõidu esimese päeva kohta päris korralik vahemaa. Aga taaskord sain kinnitust, et Mellaga on igakülgselt arendav rattamatkal käia. Lisaks füüsilisele treeningmahvile saab ikka ja jälle ka kasulikke nõuandeid iseseisvaks eluks. Kui Hiiumaa tripil õpetati mind, kuidas edukalt põõsas suuremat häda ajada, kui rattasõit on jalgadest ihurammu sootuks ära võtnud ja kükitamine ilmselgelt võimatu tundub, siis seekord lisandus minu teadmiste ja kogemuste pagasisse info, kuidas traksidega rattapükstega niimoodi urineerimas käia, et pluusi ja trakse ei peaks eemaldama eelnevalt. Mulle, kes säärast ratturi erirõivastut esimest korda kasutas, väärt teadmine, igal juhul!
Aga katuse all sai lõpuks hämaras ka teepott tulele ja allajoogi pudel lahti keeratud. Ja siis seisime, taevas läks täiesti selgeks ootamatult, nii et väikese Mrnaja viinuski peale oli tore ka merevaadet ja tähistaevast nautida. Kuni uni meid oma hõlma meelitas.
Uni oli magus, aga hommik saabus oma vääramatu paratamatusega, päikesepaistega ja tuli oma santlaager jälle kokku korjata. Tee viis poolsaare teist serva pidi üles tagasi Loksa poole, suure osa maast 20-30 m kaugusel mere äärest, nii et paremat rada hommikuseks kulgemiseks andis soovida. Kella 11 paiku olime siis tagasi Loksas ja samas sööklas, kus eelmisel päeval einestasime. Päeva alustuseks arvasime sobiva olevat üks mõnus kuum tass kohvi ning pannkoogid värske vaarikamoosiga.Ehtne matkamehe hommikusöök!
Kõhud täis liikusime Loksast edasi Käsmu suunas. Enne Käsmut tekkis mul jälle väike keskustelu oma jalalihastega, kes üritasid pedaalide sõtkumisel viilima hakata, aga polnud ka kõige hullem, võrreldes eelmise päevaga. Kaptenite külas kella 13 paiku suure paadisilla peal saime päikese käes mõnuleda ja Käsmu lahe suurepärast vaadet nautida. Seljataha oli selleks ajaks jäänud 33 km (Pärispea-Loksa-Kotka-Käsmu). Sõõm karastavat kesvamärga kurku valatud sõitsime tuldud teed mööda tagasi Võsu poole. Võsult edasi jäi tee peale Vergi sadam, kus lootsime kohata üht poodi või kõrtsi, aga ilmselt on kõrtsilised selle koha maha jätnud, sest kõrts oli suletud ja pidime oma moonakoti peal hakkama saama - snickersi šokolaad külma õllega. Oli üpris tõenäoline, et see päev enam ühtegi poodi ei näegi, kus oma varusid täiendada. Kotis oli meil varutud küll pakisuppi, kiirnuudleid, 1,5 liitrit vett, 3 õlut ja 0,7 liitrine viin. See tähendas ka ühtlasi seda, et kuna sellest kogusest veest ei piisa nii söögi kui ka tee peale mõlema jaoks, siis ilmselt tuli supimõtted maha matta, sest muidu poleks viina peale ju sooja teed juua olnud. Mella ka ütles elutargalt, et tema tahaks ka väga nuudleid, aga vett on ainult viina jaoks. Selle päeva söömise tipphetkeks jäidki lõpuks need hommikused pannkoogid.
Edasine tee kuni laagrini oli üks tüütu tallamine, poe otsingud ja jant ühe visa taksiga. Poodi ei leidnudki, küll aga leidsime tükiks ajaks endale ühe truu kaaslase. Tee peal hakkas meile nimelt üks must siledakarvaline tragi taks järele vudima oma kõverate jalgadega, kõrvad tuules lendlemas ja saba piksevardana püsti ja keel suust väljas. Kiirus oli sel hetkel 28-30 km tunnis (tee läks pisut allamäge), aga koer püsis visalt meil kõrval, vaata et kippus möödagi minema. Päris muhe vaatepilt oli. Mõtlesime, et eks ta väsib kohe ära ja pöörab tagasi kodu poole, aga võta näpust. Ta ei kavatsenudki maha jääda. Sõitsime edasi u 23-26 km/h, aga peni maha ei jäänud. Lõpuks hakkas see meile juba ka närvidele käima, sest aegajalt jooksis ta peaaegu rataste alla. Mõtlesime ka, et kuidas ta siit pärast koju oskab minna. Käratasime siis aegajalt ja pidasime ka kinni rattad, et peni koju peletada, aga siis läks ta, va kaval rebane, metsa alla ja jooksis seal ikka kaasa ja kui pilgud ette pöörasime, oli meil naksti jälle sabas. Ja nii pea 14 km. Visa hing, midagi pole öelda. Lõpuks siiski jäi maha, olles praktiliselt Paide-Türi rahvajooksu distantsi meil sabas püsinud (ise võiks ka sellise tempoga 14 km suuta liduda!). Loodame, et sai ikka kuidagi koju tagasi, vapper pikamaajooksja-taks. Mellale tõid taksi kõverad jalad millegipärast meelde kõverate jalgadega naised.
Vahepeal tegime metsa vahel väikese peatuse (mingit adekvaatset asulat tee peale ju ei jäänud), kus oli ropult ennast õelust ja verd täis õginud sääski, kes ei lasknud kuidagi olla, ilma, et käed neid ei nüpeldaks. Sellistes tingimustes pidime paar suutäit saia ja vorsti sisse õgima, olles samal ajal ka ise toidulauaks, ilmselt ei olnud me tol hetkel just toiduahela kõrgeimaks lüliks. Teekond venis ja venis, tekkis juba kahtlus, et peame Kundasse välja sõitma, mis tähendanuks, et vähemalt paar tundi oleks tulnud veel sõita enne, kui kuhugi laagrisse saame. Õnneks märkas Mella tee ääres silti, mis viitas Toolse linnuse juurde. Keerasime teelt alla ja jõudes vana linnuse müüride juurde olime kindlad - nuga neljaks (nagu Mella ütles), siia me laagrisse jääme. Kell oli juba 7 õhtul ka. Telk saigi üles 2 meetrit linnusemüürist. Igati super koht jälle - linnusemüürid, kahest küljest ümbritsetud merega, kus ujusid kümned luiged (nagu tõeline luikede järv meres) ja päike paistis. Eluvaim tuli kohe tagasi selle peale. Sõidu distantsiks sel päeval siis kõigest 92 km, kuigi selline tunne oli küll, nagu oleks vähemalt 95 km sõitnud. Meelde tuli ka eelmise õhtu "kindel otsus", et homme küll üle 80 km ei sõida. Telk üleval sai ka sulpsti meres käia, väga külm ei olnudki. Ja enne kella 21 podises jälle teekatel omas rütmis ja mille alla peagi va külmarohi kurgust alla sooja jutiga läks. Mella tegi veel ettepaneku, et oleks ilusti jõudnud veel Kunda poes uue pooliku järel käia ehk täiendavad ca 20 km sõitu. Olin sunnitud sellest ahvatlevast pakkumisest teatud kaalutlustel siiski loobuma.
Järgmine päev oli tarkuse päev (1. september), lootsime, et vanajumal ka meile tarkust annab õige teesuuna valikul, sest edasine tee Aegviidu suunas meile päris klaar küll ei olnud. Aga kell 10 saime kargud alla ja jälle laager kokku. Enne minekut veel üks väike värskendav suplus ja Kundasse. Laagrist välja sõites unistas Meelis, kuidas me 30 aasta pärast sõidame sama moodi kuskil lahedatel kolka teedel ratastega, hallid habemed ees, 15 km/h. Kuna pins on tõenäoliselt väike, siis saaksime endale lubada ainult natuke teistsugust marki joogipoolist - Saku Heleda asemel Säästu kange ja Mrnaja asemel VIP viina. Sellest peaks ka täiesti piisama juba, arvestades, et selleks ajaks on meie maksa olukord pehmelt öeldes räbal ehk auklik nagu võrksärk kalamehe seljas.
Pool 12 istusime juba Kundas ühe toreda kohviku ees ja ootasime oma praadi ning kuuma auravat kohvi. Vanadest matkahuntidest on ilmselt saanud kohvikuhundid matkal. Mellal jäi Kundast lahkudes hinge okas - linna sisse sõites olid teetööd, kus kiirusepiirang oli 30 km/h, Mella spidomeeter näitas aga linna sisse sõites laskumisel kiiruseks 36 km/h. Soovitasin tal ennast ise üles anda, puhtsüdamlik kahetsus võib karistust kergendada. Otsustasime siiski põgenemise kasuks kuriteopaigast ning õnneks ka Kunda krahvi vägevaid rusikaid tunda ei saanud.
Edasi viis tee Rakvere külje alt läbi ja sealt pidime juba Tapa kaudu Aegviidu poole hoidma. Kui hommikul saime juba ühe "huvitava" mäe osaliseks (7%), siis nüüd läks tee siledal pinnal. Aga Kundast väljudes hakkasid vihmapilved üpris ähvardavalt pea kohale kogunema. Andja bussipeatuses (milline tabav nimi, andis täiega vihma tõesti) saime ka 45 minutit vihmavarjus seista, kui paduvihma ladistas. Bussipeatus päriselt meid aga vihma eest ei kaitsnud - eest ja külje pealt sadas mehiselt sisse, vastu seina surudes ennast tuli vihma ainult jalgadele vähemalt. Mis küll mõlgub selle meistri mõttes, kes selliseid bussipeatusi taob? Sellele meistrile oleks me oma mõtteis küll ordeni andnud. Väike vihmapaus ja saime pool tundi järgmise bussipeatuseni sõita Põdrusel, kui tuli juba uus ja huvitav lahmakas kaela. See bussipeatus oli õnneks natuke paremini kujundatud, mis ka tegelikult vihmavarju pakkus.
Enne Tapat saabusid mul jälle raskemad hetked, ihuramm kippus otsa saama. Lahenduseks oli õllest paus teha (mitte õllepaus) ja 1,5 liitrine karastusjook. Vaikselt, aga kindlalt hakkasid jalad jälle kiiremini liikuma. Tapal käisime poes ära ja sõitsime kohe edasi, sest arvasime, et Lehtse kandis peaks kuskil laagripaiga ka leidma. Sinna võis olla umbes 10 km. Paraku ei lednud sealt peale karjamaa ja metsarägastike mitte ühtegi kohta, kus valge inimene võiks telgi üles lüüa ja rahus viina võtta telgi kõrval. Lõpuks jõudsime Jänedale välja, meel oli juba üsna must sellest tühja väntamisest, nägemata ühtegi reaalset telkimisvõimalust. Vahepeal oli küll hirm, et peamegi sinna võssa susi kombel pugema. Aga õnneks Jänedal avastasime ühe võõrastemaja, kus pakutakse ka 4 euro eest maja taga kiigeplatsil ka telkimisvõimalust (öömaja majas sees oleks maksnud 45 eurot, nii, et eelistasime oma kaasaskantavat eluaset). 20:10 saime ennast paika. Päev polnud minu jaoks väga rõõmupakkuv olnud pärast Kundat - tundide kaupa tuli tihedat vihma, jaks lõppes otsa vahepeal. Mella arvas, et kuna ma olin nõnda mannetu olnud, et ei jõudnud isegi 60 km 30 km/h sõita, siis lubati mind käsile võtta ja eritreeningprogramm peale panna. Tippvormi ajastamisega oli ilmseid probleeme, möönan. Puhkamine on ka treeningprotsessi oluline osa, ma panustaks sellele. Kuigi Mella lubas mulle sünnipäevaks rattale naelkummid kinkida, saan talvel ka mürama hakata ratta seljas hangede vahel, põllukivid rattakottides.
Päeva kilometraažiks tuli siis seekord tagasihoidlik 88 km, nii et ei tulnud isegi 90 km täis. Mella oli päris pettunud, et nii vähe sai vändata. Mella puhul peab küll mainima, et kurb on kõrvalt vaadata, kuidas hea viinamees kipub vägisi spordinahka minema. Tervis ei pea paarile lõuatäiele enam vastu, kipub ulguma.
Viimasel päeval polnudki enam muud, kui asjad kokku ja siis Aegviitu, seal hüppasime rongi peale. Raasikul läksime maha ja retke lõpetuseks veel viimased 35 km Tallinna. Kokku sõtkusime sadulas 3,5 päevaga maha umbes 330 km. Ja sellega oligi pidu jälle otsas. Õhtul sai tagasihoidlikul pungiõhtul Rock Cafes Ajutise Valitsuse, JMKE ja Psychoterrori saatel meeleolukalt ka rattaralli ametlikult lõppenuks kuulutada. Järgmise korrani!
Mõned pildid ka matkast: https://picasaweb.google.com/114673445136872742049/September5201102#
30. augusti hommikuks, mil start pidi olema, läks kole kiireks - Mella juurest tuli kiirelt koju vändata ja asjad kokku pakkida. Ikka tuleb viimasele minutile see jätta, sest nagu üks tark kunagi ütles: "Kui viimast minutit ei oleks, siis jääks kõik tegemata". Igatahes, kui lõpuks kõik vajalikud rapsimised rapsitud ja asjad pakitud jõudsin isegi 15 minutit Balti jaama. Istusin rongi, mille olid juba vallutanud riigikeelt ilmselt mittevaldavad seltsimehed, kes seda valjuhäälselt üle rongi pidi tõestama. Mella sellest pääses, sest tuli rongi peale Ülemistel ja jäi siis ka vaguni ukse taha rattaga. Kui Raasikul rongist maha sain tundus ka varese kraaksumine hingekosutava linnulauluna. Õnneks saabus rong Raasikule täpselt kella kümneks ja meie Mellaga, vabahärrad ja priiuse rüütlid, siirdusime enne teekonna algust kohaliku poe manu. Kuidas sa ikka kuiva suuga niimoodi sea moodi teele asud, murrad veel jala või midagi.
12:35 istusime juba Kuusalus pingi peal ja võtsime esimest einet - lihapirukas, mis sisaldas liha 29% ja rasva 22%. Sellisest pommist peaks pikemaks ajaks piisama ja punase pulli kombel tiivad andma, arvasime. Etterutates võib öelda, et selline arvamus osutus siiski ekslikuks. Ka Mella tundis ilmset sisemist rahulolu, sest tema sulest lisandus päevaraamatusse tsitaat: hea on elu meie maal, ha-ha-ha, tõuseb meie kehakaal, ha-ha-ha. Tore, et Hando Runnel sellise asjakohase salmi oli kunagi loonud, ilmselt samuti rasvast lihapirukat noolides.
Kella 15 paiku jõudsime Mella poolt paljukiidetud kohta Kolga lahe ääres - Kolga-Aabla. Oligi väga ilus lahesopp liivaluidetega. Puhkasime jalga ja vaatasime, kuidas eemal taevas süngete mustade pilvedega kattus ja oli näha, kuidas Tallinna kohal tugevasti vihma ladistas, Kolga-Aablas aga säras päike ja oli mõnusalt soe. Tervitasime mõttes oma töölolevaid töökaaslasi Tallinnas, kel polnud tööl ju päikest vaja ja las siis ladistab seal.
See õnn päikest nautida aga jäi meilegi üürikeseks, sest juba poole tunni pärast istusime ise kusagil Leesi ja Loksa vahel tee ääres metsa all mahajäätuna seisvas veidras katusealuses ilma seinteta hurtsikus vihmavarjus. Õnneks tuli vaid väikest uduvihma, aga otsustasime, et ootame natuke, teeme viimase õlle kotist ära ja puhkame jalga. Viimased kilomeetrid olid jalgades ka oma tööd usinalt teinud - keegi kurjavaimu juur on sinna Juminda poolsaare otsa kenakesed tõusud ehitanud. Lõpuks jäi sabin üle ja sai edasi rühkida.
Surm saabus kell 16:32 kohaliku aja järgi paar kilomeetrit enne Loksat paduvihmas. Energia oli lõplikult kehast lahkunud (tarkusetera edaspidiseks - 3 piruka ja 5 õllega 80 kilomeetrit ei künna). Doktor Rohilaan ja Loksa söökla suutsid pahempidi silmadega rattahundi siiski teispoolsusest tagasi tuua ja tema hinge paelaga kaela tagasi riputada. Elustamiseks kasutati rahvameditsiini tuntud vahendeid - seljankat, sooja teed ja kotletti. Õnneks oli vähemelt hea märg olla, sest viimased tund aega oli nagu kastrulist vett kaela valanud. Pärast mõningast turgutamist vedas Mella mind suure surmaga Viinistusse välja ja sealt edasi Pärispea poolsaare otsa laagrikohta. Igati korralik vana piirivalve kordon - ümbrus ära lagastatud, sees kiviaegsed koopamaalingud - pakkus seal varjualust järjekordse võimaliku vihmahoo korral. Seal kõrval asus ka kunagine NSVL esimene soolavee kalakasvatus. 18:30 seisime niisiis katuse all ja ootasime sabina üleminemist, et telk üles panna kuiva ilmaga. Paari tunni pärast saime lõpuks telgi üles. Päeva läbitud kilometraažiks siis seekord 96 km. Mitmepäevasõidu esimese päeva kohta päris korralik vahemaa. Aga taaskord sain kinnitust, et Mellaga on igakülgselt arendav rattamatkal käia. Lisaks füüsilisele treeningmahvile saab ikka ja jälle ka kasulikke nõuandeid iseseisvaks eluks. Kui Hiiumaa tripil õpetati mind, kuidas edukalt põõsas suuremat häda ajada, kui rattasõit on jalgadest ihurammu sootuks ära võtnud ja kükitamine ilmselgelt võimatu tundub, siis seekord lisandus minu teadmiste ja kogemuste pagasisse info, kuidas traksidega rattapükstega niimoodi urineerimas käia, et pluusi ja trakse ei peaks eemaldama eelnevalt. Mulle, kes säärast ratturi erirõivastut esimest korda kasutas, väärt teadmine, igal juhul!
Aga katuse all sai lõpuks hämaras ka teepott tulele ja allajoogi pudel lahti keeratud. Ja siis seisime, taevas läks täiesti selgeks ootamatult, nii et väikese Mrnaja viinuski peale oli tore ka merevaadet ja tähistaevast nautida. Kuni uni meid oma hõlma meelitas.
Uni oli magus, aga hommik saabus oma vääramatu paratamatusega, päikesepaistega ja tuli oma santlaager jälle kokku korjata. Tee viis poolsaare teist serva pidi üles tagasi Loksa poole, suure osa maast 20-30 m kaugusel mere äärest, nii et paremat rada hommikuseks kulgemiseks andis soovida. Kella 11 paiku olime siis tagasi Loksas ja samas sööklas, kus eelmisel päeval einestasime. Päeva alustuseks arvasime sobiva olevat üks mõnus kuum tass kohvi ning pannkoogid värske vaarikamoosiga.Ehtne matkamehe hommikusöök!
Kõhud täis liikusime Loksast edasi Käsmu suunas. Enne Käsmut tekkis mul jälle väike keskustelu oma jalalihastega, kes üritasid pedaalide sõtkumisel viilima hakata, aga polnud ka kõige hullem, võrreldes eelmise päevaga. Kaptenite külas kella 13 paiku suure paadisilla peal saime päikese käes mõnuleda ja Käsmu lahe suurepärast vaadet nautida. Seljataha oli selleks ajaks jäänud 33 km (Pärispea-Loksa-Kotka-Käsmu). Sõõm karastavat kesvamärga kurku valatud sõitsime tuldud teed mööda tagasi Võsu poole. Võsult edasi jäi tee peale Vergi sadam, kus lootsime kohata üht poodi või kõrtsi, aga ilmselt on kõrtsilised selle koha maha jätnud, sest kõrts oli suletud ja pidime oma moonakoti peal hakkama saama - snickersi šokolaad külma õllega. Oli üpris tõenäoline, et see päev enam ühtegi poodi ei näegi, kus oma varusid täiendada. Kotis oli meil varutud küll pakisuppi, kiirnuudleid, 1,5 liitrit vett, 3 õlut ja 0,7 liitrine viin. See tähendas ka ühtlasi seda, et kuna sellest kogusest veest ei piisa nii söögi kui ka tee peale mõlema jaoks, siis ilmselt tuli supimõtted maha matta, sest muidu poleks viina peale ju sooja teed juua olnud. Mella ka ütles elutargalt, et tema tahaks ka väga nuudleid, aga vett on ainult viina jaoks. Selle päeva söömise tipphetkeks jäidki lõpuks need hommikused pannkoogid.
Edasine tee kuni laagrini oli üks tüütu tallamine, poe otsingud ja jant ühe visa taksiga. Poodi ei leidnudki, küll aga leidsime tükiks ajaks endale ühe truu kaaslase. Tee peal hakkas meile nimelt üks must siledakarvaline tragi taks järele vudima oma kõverate jalgadega, kõrvad tuules lendlemas ja saba piksevardana püsti ja keel suust väljas. Kiirus oli sel hetkel 28-30 km tunnis (tee läks pisut allamäge), aga koer püsis visalt meil kõrval, vaata et kippus möödagi minema. Päris muhe vaatepilt oli. Mõtlesime, et eks ta väsib kohe ära ja pöörab tagasi kodu poole, aga võta näpust. Ta ei kavatsenudki maha jääda. Sõitsime edasi u 23-26 km/h, aga peni maha ei jäänud. Lõpuks hakkas see meile juba ka närvidele käima, sest aegajalt jooksis ta peaaegu rataste alla. Mõtlesime ka, et kuidas ta siit pärast koju oskab minna. Käratasime siis aegajalt ja pidasime ka kinni rattad, et peni koju peletada, aga siis läks ta, va kaval rebane, metsa alla ja jooksis seal ikka kaasa ja kui pilgud ette pöörasime, oli meil naksti jälle sabas. Ja nii pea 14 km. Visa hing, midagi pole öelda. Lõpuks siiski jäi maha, olles praktiliselt Paide-Türi rahvajooksu distantsi meil sabas püsinud (ise võiks ka sellise tempoga 14 km suuta liduda!). Loodame, et sai ikka kuidagi koju tagasi, vapper pikamaajooksja-taks. Mellale tõid taksi kõverad jalad millegipärast meelde kõverate jalgadega naised.
Vahepeal tegime metsa vahel väikese peatuse (mingit adekvaatset asulat tee peale ju ei jäänud), kus oli ropult ennast õelust ja verd täis õginud sääski, kes ei lasknud kuidagi olla, ilma, et käed neid ei nüpeldaks. Sellistes tingimustes pidime paar suutäit saia ja vorsti sisse õgima, olles samal ajal ka ise toidulauaks, ilmselt ei olnud me tol hetkel just toiduahela kõrgeimaks lüliks. Teekond venis ja venis, tekkis juba kahtlus, et peame Kundasse välja sõitma, mis tähendanuks, et vähemalt paar tundi oleks tulnud veel sõita enne, kui kuhugi laagrisse saame. Õnneks märkas Mella tee ääres silti, mis viitas Toolse linnuse juurde. Keerasime teelt alla ja jõudes vana linnuse müüride juurde olime kindlad - nuga neljaks (nagu Mella ütles), siia me laagrisse jääme. Kell oli juba 7 õhtul ka. Telk saigi üles 2 meetrit linnusemüürist. Igati super koht jälle - linnusemüürid, kahest küljest ümbritsetud merega, kus ujusid kümned luiged (nagu tõeline luikede järv meres) ja päike paistis. Eluvaim tuli kohe tagasi selle peale. Sõidu distantsiks sel päeval siis kõigest 92 km, kuigi selline tunne oli küll, nagu oleks vähemalt 95 km sõitnud. Meelde tuli ka eelmise õhtu "kindel otsus", et homme küll üle 80 km ei sõida. Telk üleval sai ka sulpsti meres käia, väga külm ei olnudki. Ja enne kella 21 podises jälle teekatel omas rütmis ja mille alla peagi va külmarohi kurgust alla sooja jutiga läks. Mella tegi veel ettepaneku, et oleks ilusti jõudnud veel Kunda poes uue pooliku järel käia ehk täiendavad ca 20 km sõitu. Olin sunnitud sellest ahvatlevast pakkumisest teatud kaalutlustel siiski loobuma.
Järgmine päev oli tarkuse päev (1. september), lootsime, et vanajumal ka meile tarkust annab õige teesuuna valikul, sest edasine tee Aegviidu suunas meile päris klaar küll ei olnud. Aga kell 10 saime kargud alla ja jälle laager kokku. Enne minekut veel üks väike värskendav suplus ja Kundasse. Laagrist välja sõites unistas Meelis, kuidas me 30 aasta pärast sõidame sama moodi kuskil lahedatel kolka teedel ratastega, hallid habemed ees, 15 km/h. Kuna pins on tõenäoliselt väike, siis saaksime endale lubada ainult natuke teistsugust marki joogipoolist - Saku Heleda asemel Säästu kange ja Mrnaja asemel VIP viina. Sellest peaks ka täiesti piisama juba, arvestades, et selleks ajaks on meie maksa olukord pehmelt öeldes räbal ehk auklik nagu võrksärk kalamehe seljas.
Pool 12 istusime juba Kundas ühe toreda kohviku ees ja ootasime oma praadi ning kuuma auravat kohvi. Vanadest matkahuntidest on ilmselt saanud kohvikuhundid matkal. Mellal jäi Kundast lahkudes hinge okas - linna sisse sõites olid teetööd, kus kiirusepiirang oli 30 km/h, Mella spidomeeter näitas aga linna sisse sõites laskumisel kiiruseks 36 km/h. Soovitasin tal ennast ise üles anda, puhtsüdamlik kahetsus võib karistust kergendada. Otsustasime siiski põgenemise kasuks kuriteopaigast ning õnneks ka Kunda krahvi vägevaid rusikaid tunda ei saanud.
Edasi viis tee Rakvere külje alt läbi ja sealt pidime juba Tapa kaudu Aegviidu poole hoidma. Kui hommikul saime juba ühe "huvitava" mäe osaliseks (7%), siis nüüd läks tee siledal pinnal. Aga Kundast väljudes hakkasid vihmapilved üpris ähvardavalt pea kohale kogunema. Andja bussipeatuses (milline tabav nimi, andis täiega vihma tõesti) saime ka 45 minutit vihmavarjus seista, kui paduvihma ladistas. Bussipeatus päriselt meid aga vihma eest ei kaitsnud - eest ja külje pealt sadas mehiselt sisse, vastu seina surudes ennast tuli vihma ainult jalgadele vähemalt. Mis küll mõlgub selle meistri mõttes, kes selliseid bussipeatusi taob? Sellele meistrile oleks me oma mõtteis küll ordeni andnud. Väike vihmapaus ja saime pool tundi järgmise bussipeatuseni sõita Põdrusel, kui tuli juba uus ja huvitav lahmakas kaela. See bussipeatus oli õnneks natuke paremini kujundatud, mis ka tegelikult vihmavarju pakkus.
Enne Tapat saabusid mul jälle raskemad hetked, ihuramm kippus otsa saama. Lahenduseks oli õllest paus teha (mitte õllepaus) ja 1,5 liitrine karastusjook. Vaikselt, aga kindlalt hakkasid jalad jälle kiiremini liikuma. Tapal käisime poes ära ja sõitsime kohe edasi, sest arvasime, et Lehtse kandis peaks kuskil laagripaiga ka leidma. Sinna võis olla umbes 10 km. Paraku ei lednud sealt peale karjamaa ja metsarägastike mitte ühtegi kohta, kus valge inimene võiks telgi üles lüüa ja rahus viina võtta telgi kõrval. Lõpuks jõudsime Jänedale välja, meel oli juba üsna must sellest tühja väntamisest, nägemata ühtegi reaalset telkimisvõimalust. Vahepeal oli küll hirm, et peamegi sinna võssa susi kombel pugema. Aga õnneks Jänedal avastasime ühe võõrastemaja, kus pakutakse ka 4 euro eest maja taga kiigeplatsil ka telkimisvõimalust (öömaja majas sees oleks maksnud 45 eurot, nii, et eelistasime oma kaasaskantavat eluaset). 20:10 saime ennast paika. Päev polnud minu jaoks väga rõõmupakkuv olnud pärast Kundat - tundide kaupa tuli tihedat vihma, jaks lõppes otsa vahepeal. Mella arvas, et kuna ma olin nõnda mannetu olnud, et ei jõudnud isegi 60 km 30 km/h sõita, siis lubati mind käsile võtta ja eritreeningprogramm peale panna. Tippvormi ajastamisega oli ilmseid probleeme, möönan. Puhkamine on ka treeningprotsessi oluline osa, ma panustaks sellele. Kuigi Mella lubas mulle sünnipäevaks rattale naelkummid kinkida, saan talvel ka mürama hakata ratta seljas hangede vahel, põllukivid rattakottides.
Päeva kilometraažiks tuli siis seekord tagasihoidlik 88 km, nii et ei tulnud isegi 90 km täis. Mella oli päris pettunud, et nii vähe sai vändata. Mella puhul peab küll mainima, et kurb on kõrvalt vaadata, kuidas hea viinamees kipub vägisi spordinahka minema. Tervis ei pea paarile lõuatäiele enam vastu, kipub ulguma.
Viimasel päeval polnudki enam muud, kui asjad kokku ja siis Aegviitu, seal hüppasime rongi peale. Raasikul läksime maha ja retke lõpetuseks veel viimased 35 km Tallinna. Kokku sõtkusime sadulas 3,5 päevaga maha umbes 330 km. Ja sellega oligi pidu jälle otsas. Õhtul sai tagasihoidlikul pungiõhtul Rock Cafes Ajutise Valitsuse, JMKE ja Psychoterrori saatel meeleolukalt ka rattaralli ametlikult lõppenuks kuulutada. Järgmise korrani!
Mõned pildid ka matkast: https://picasaweb.google.com/114673445136872742049/September5201102#
Thursday, May 19, 2011
Saaremaa Tripp 2011 (Za-Za mälestustuur)
KUIDAS KÕIK ALGUSE SAI
Lumi läinud nagu põlekski olnd teist õieti! Järelikult vist kevad käes siis lõpuks, maikuus! see tähendab meie, Tuuletallajate, jaoks teadagi mida - kott rattale ja mees sadulasse. Käesoleva retke otsustasime pühendada oma varalahkunud sõbrale Za-Za-le, kes koos oma kaasvõitleja Kidraga meiega ikka koos rännanud on. Mõtleme Sinu peale, Za-Za!
Sedapuhku möllisime huntidega koos sadulasse kaasa ulguma ka noorema jumbu Andri, kes ka eelmisel roheliste retkel meie saatjaks oli. Seekordki sai hooaja esimene retk ühendatud roheliste retkega, mis sedapuhku toimus Saaremaal. Sinna jõudmiseks pole ilmselgelt võimalik kasutada meie tavalist roheliste retkele kulgemise vahendit - rongi (või see tähendab umbes 60 km siiski sai Tallinnast rongiga edasi). Tuli muu plaan välja mõelda, kuna roheliste ühistranspordile väga ei kipu. Algselt pidime sõitma rattaga Ellamaalt Virtsu kaudu Kuressaarde, aga hiljem tundus mõistlikum minna läbi Hiiumaa ja kahe praami vahendusel Saaremaale jõuda. Sõidumaa tuli nii isegi lühem.
Plaan sai täpsemalt paika teisipäeval, 10. mail ja samal õhtul veeresime juba rongis Riisiperre, kust esimene vasikavaimustus nägi ette mööda vana raudteetammi Haapsalu poole uhama panna ja enne mitte peatuda, kui oleme Kuressaares. Või siiski mitte - see oli Saalomon Vesipruuli väike ilukirjanduslik liialdus. Enne Haapsalu poole siirdumist sõitsime teisipäeva õhtuks Mella sõbra Marguse juurde Ellamaale, kus igas tares "oodatud külalisi" (kährikuid) võttis peale lahke pererahva vastu ahjus suitsutatud kana, saun ja külm õlu. Pole laita külalislahkus, kuigi peremees üritas koheselt kalleid külalisi enda tegemata töödele rakendada, vana kubjas nagu ta on. Tassis isegi suure kännu kohale, et me ennast sellega ogaraks madistaks. Ma lubasin, et hommikuks saab see kindlasti lõhutud. Tunni pärast oligi see pooleks löödud, aga paraku peremehe enda poolt, hing ei pidanud vist vastu ja külalised ei tahtnud sugugi vedu võtta kirvega. Aga saun ja tiik maitses küll enne retke hää! Tänud võõrustamast! eks tuleme teine kordki "tööd lõhkuma", sest ega meie tööd ei karda - me võime selle kõrval isegi magada.
START!
Hommikul siis korjasime kodinad, et puhas oleks õhk. Jätsime kupjaperega hüvasti ja oligi aeg teele asuda mööda vana raudteetammi, mis oma mitmete kilomeetrite pikkuste sirgetega üpris nüri läbida on. Vähemalt hea rahulik, sest autod sinna üldjuhul ei satu, kui viinakurat pole just mõnd sohvrit sundinud sinna maha pöörama. Seekord ei olnud. Ilm oli küll kuldne - päike lõõmas taevas ja väga soe oli kohe hommikust saadik. Saunast ja õllest pisut nõder ihu vajas vahepeal kosutust, seega väikesed peatused Ristil raudtee rööbastest tehtud küüditamise mälestusmärgi juures ja Palivere vana vaksali juures (jaamahoones praegu noortekeskus, mille ukse taga juba noored uste avamist ootasid), värske õhu ja õllega. Kuna oli selge, et algselt plaanitud 14.30 Hiiumaa praamile ei jõua, oli aega istuda. Järgmine praam läks alles 18.30. Noorsand Andri keeldus mehiselt õllest ja sõi viinamarju - ilmselt lootis "vanad rattapeerud" ära küpsetada, kes õlut limpsasid. Aga ta ei tea, et vanad peerud saavadki oma valgud, rasvad ja süsivesikud kätte õlust.
Tee Paliverest järgmisse peatusse oli pisut pikem kui oodatud - peaaegu 22 km jutti läks, milleks kulus 1,06h keskmise kiirusega 19,5 km/h. Pole just säravaimad näitajad, aga lohutus oli see, et küll see tippvorm ka tuleb ükskord. Haapsalu Säästumarketi ees saime lõpuks kurku kasta, veega. Mella arvas, et nüüd passib ka "peerudel" vett juua, aga no õlut polnud lihstalt käepärast, sellesse "kaubanduskeskusesse" ei viitsinud sisse astuda. Läksime hoopis üle tee A & O luksuslikku külmkapita poodi, võtsime paar Saku Heledat ja snickersit seltsiks kaasa ning kooserdasime lossi õuele sumisema ja jalga puhkama. Mella pidas oluliseks ära märkida, et asume 69m merepinnast ja meie asukohaks on 58,947101 kraadi põhjalaiust ja 23,540397 kraadi idapikkust. Ilmselt ei eksi me tänu sellele teadmisele Haapsalu linna vahel ära vähemalt! 18.30 praamile Rohukülla oli vaja ikkagi jõuda. Aga lossihoovis oli mõnus jalgu sirutada pargi pingi peal. Kõrvalpingile istusid 2 esimeses nooruses saledat näitsikut, kes koheselt päikese käes oma kõhud paljastasid. Mella ei pidanud kiusatusele vastu ja palus neilt luba nendega koos pilti teha, nii et ka Mella oleks nende vahel istudes oma mao värvli vahelt valla päästnud. Õnneks neiud keeldusid. Sellega tõmmati ilmselt ühtlasi Mella unistusele modellikarjäärist vesi peale.
Mella ristis mind pärast Konsumis käiku, kus pidime õhtuse tavaari ära ostma, "meie pere kalkulaatoriks" (Kalkulaator M), kuna olin Haapsalus poest soodsamalt müügil klaaspudelis Rocki kaasa ostnud, mis teatavasti ratturile kõige parem idee ei ole. maksis ikkagi 0,69 eurit. Praamile pääsesime ilma kivide ja kändude ületamiseta. Praamil oli mõnus, sõitsime otse õhtupäikesesse. Aeglaselt kõikus, aga nagu rahvatarkus ütleb - tasa sõuad, Hiiumaale jõuad. Hiiumaal oli umbes 4 km veel laagriplatsini Sarves (seal me sügisel ka koos Za-Za ja Kidraga Hiiumaa tuuril laagerdasime). Mis seal ikka - kella 21 paiku saime telgi üles, siis hõrgutav supp keresse, teevesi keema ja kork maha. Taas kolmekäiguline õhtusöök - sepik, vorst, pakisupp kiirnuudlitega. Imelik, et restoranides see roog menüüdes siiani puudub, maitses küll hea. Arutades rattaretke mõju oma nägemis- ja kuulmismeeltele ilmnes, et minul üks silm näeb sitemini kui teine kõrv kuuleb. Mine võta kinni, kus kotermann. Et siis igaks juhuks ka laagripaiga koordinaadid - järgijad leiavad selle järgi ehk koha üles - 58,842607 kraadi põhjalaiust, 23,061988 kraadi idapikkust. Ja muidugi kõrgus merepinnast - 23m vaid.
SAARELT SAARELE
Uni oli telgis hea, aga telgis oli hommikul märg. Öine kaste ja kondents ilmselt olid oma töö teinud. Õnneks väljas paistis taas päike. Asju kokku pakkides selgus, et me oskame küll piiri pidada - poolikul oli põhja peale terve suutäis haljast jäänud õhtust. See jäi siiski hommikul manustamata, ei olnud veel nii tõsiseid ravimeid vaja kasutada enne sadulasse minekut.
11.15 jõudsime Suuremõisa (jälle tuttav paik), kus tegime vanade paekivimüüride vahel kerge eine. Ilmselt päris kaineks polnud me veel saanud, sest tekkis idee, et nende müüride vahele killustikule ülespandud korvirõngad sobivad täpsussittumiseks - korvi rõnga peal istudes kahest üks ikka peaks tabama. Nagu Rocki pallivõlurid umbes vabaviskeid.
Edasi viis tee Käinasse, kust eelmisel aastal mööda sõitsime. Seal on väga vana varisemisohtliku kiriku paekivist müürid, puust katuseosaga, mille peal samuti puust punane rist. Päris uhke koht jalasirutamiseks ja janu kustutamiseks väikese kesvamärjukesega.
Andri ostis isegi tsäksi poest ja "korstnad" ei pidanudki enam gaasiga oma sigaretti süütama, nagu varem märkama juhtusin. Mella on tige nagu poriherilane, et mul on ilusad oranžid Posti logoga sokid jalas, aga temal polegi. Mõne päeva pärast ta neid millegipärast ei himustanud, kuigi lahke pakkumise tegin:) Lubas öösel sokid roopi panna jalast, aga õnneks jäid jalga - ma õmblesin igaks juhuks jalad kokku, et hull kätte ei saaks.
Praamiga läksime siis Sõrust üle Triigi sadamasse ja sealt Kuressaare suunas. Laagrikoha leidsime 21.15, 32 km Kuressaarest, kus järgmisel päeva kell 13 roheliste retke start pidi olema. Ja jälle - õlu, supp, tee, viin. Nagu juba muistsed matkajad teadsid, et ilma külmarohuta magama ei tasu minna.
13 JA REEDE ehk retke algus
Hommikul oli äratus kell pool 9, asjad kokku ja leekima. Kui rohelistel oli selle päeva teekond 58 km, siis meil lisandus sellele teekond Kuressaarde 32 km. 9.15. praksutasime Haeska peatuses pähkleid, aga laulu laksutamise asemel tegime kolme peale ühe õlunaadi. Ilmal polnud veel viga.
Kuressaarde jõudsime peale poolt 12 ja kohe hakkas ka vaikselt vihma sadama, nagu tervituseks retkelistele.
Päev kujunes väga vihmarikkaks, terve päev otsa muudkui kallas. Mereäärsed liivateed, kus ilusa ilmaga oleks vägagi mõnus sõita, muutusid selle vihamaga mudamülgasteks, mis ratta tervisele just liiga hästi ei mõjunud. Tehumardi mälestusmärgi juures esinesid Lindpriid, aga kaua ei saanud selles vihmas vaadata-kuulata, sest jahe hakkas. Aerutasime edasi oma vesirattal. Ja sadu ei kavatsenudki järele jääda.
18.40 jõudsime laagripaika, mis oli Loona mõisa maadel. Meid mudamölakaid lasti õnneks ka mõisa sisse sooja, tee kauplemiseks selle baaris kulus 15 minutit ja 3 baaridaami, kes keegi ei teadnud, mida nad tegema peavad ja miks nad seal on. Või miks meie seal oleme. Aga me olime, täiesti kaltsmärjad. Mõned olid nii porised, et ei saanudki aru, selle muda all võiks inimene peituda.
Lõpuks saime pakiautodelt oma kodinad kätte, panime kiirelt oma eluaseme püsti ja saime kuivad riidedki selga. On ikka üüratult mõnus tunne, kui pärast tundidepikkust ligunemist saab lõpuks sooja ja kuiva hilbu selga. Saime ka törts süüa, siis istusime päris tükk aega telgis ja nokkisime une piiril. Noorsand jäigi suiku. Mellaga saime läbi häda kargu siiski alla (ilmselt 5 minuti pärast oleks ka norsanud) ja läksime uurima elu, mis toimumas. Laval esinesid Kihnujõnnid... see tähendab mitte jõnnid, vaid Kihnupoisid. Ja lõke oli, mille ääres inimesed (keda üpris palju oli liikvel, ilmselt külmarohu toel) vettinud hilpe lõkke ees hoidsid nagu kaitseks sooja vastu. ja muidugi ei saa jätta märkimata seda eestlaslikku mõnusat jauramist lõkke ümber - ilmselt mitte ühegi laulu puhul ei tulnud esitusele rohkem kui 1 salm, kui sedagi. Hommik on kaugel, nüüd joogem ja laulgem...Repertuaar oli väga mitmekesine alates päkapiku laulust lõpetades teadagi millega - õllepruulijaga. Lõpuks tüütas vähe ära ja kobisime telki unele. Aga teist nii sitta päeva, lausvihma ja pasaseid teid rohkem ei tahaks näha. Ratas tegi selliseid hääli, et kohe tuleb midagi küljest ära, õnneks lõunapausi ajal sai lisaks 4 eurosele soojale plohvile ka kaevust keti peale natuke vett valada ja liivakihti vähemaks uhtuda keti peal. tõeliselt õige kuupäev sattus olema - reede ja 13. Täname südamest.
Lõpuks saime pakiautodelt oma kodinad kätte, panime kiirelt oma eluaseme püsti ja saime kuivad riidedki selga. On ikka üüratult mõnus tunne, kui pärast tundidepikkust ligunemist saab lõpuks sooja ja kuiva hilbu selga. Saime ka törts süüa, siis istusime päris tükk aega telgis ja nokkisime une piiril. Noorsand jäigi suiku. Mellaga saime läbi häda kargu siiski alla (ilmselt 5 minuti pärast oleks ka norsanud) ja läksime uurima elu, mis toimumas. Laval esinesid Kihnujõnnid... see tähendab mitte jõnnid, vaid Kihnupoisid. Ja lõke oli, mille ääres inimesed (keda üpris palju oli liikvel, ilmselt külmarohu toel) vettinud hilpe lõkke ees hoidsid nagu kaitseks sooja vastu. ja muidugi ei saa jätta märkimata seda eestlaslikku mõnusat jauramist lõkke ümber - ilmselt mitte ühegi laulu puhul ei tulnud esitusele rohkem kui 1 salm, kui sedagi. Hommik on kaugel, nüüd joogem ja laulgem...Repertuaar oli väga mitmekesine alates päkapiku laulust lõpetades teadagi millega - õllepruulijaga. Lõpuks tüütas vähe ära ja kobisime telki unele. Aga teist nii sitta päeva, lausvihma ja pasaseid teid rohkem ei tahaks näha. Ratas tegi selliseid hääli, et kohe tuleb midagi küljest ära, õnneks lõunapausi ajal sai lisaks 4 eurosele soojale plohvile ka kaevust keti peale natuke vett valada ja liivakihti vähemaks uhtuda keti peal. tõeliselt õige kuupäev sattus olema - reede ja 13. Täname südamest.
SAMMUKE PAREMUSE POOLE
Mõned mehed, kes eelmisel õhtul laagris juba üpris varakul komberdades vaevu püsti püsis (muide, eeskirjade järgi on roheliste retkel alkoholi tarbimine rangelt keelatud, mida ka oranžides vestides kaarnad koondnimetaja Meeskond sildi all kontrollisid) võisid küll hommikul laulda, et "hommikul ärgates otsin oma pead, kus ta kurat on, mitte keegi seda ei tea..". Hommikul õnneks vihm oli järgi jäänud. Õhtul paar tundi oli vahet pidanud ja kallas öö läbi jälle edasi.
Hommikusöögiks kaerahelbe puder ja asjad kokku ning taas sadulasse, enne muidugi oma tagumiku ees vabandust paludes. Riideid selga panna oli küll eriline elamus, sõiduriided ja jalanõud olid ju kaltsmärjad. Sõidupluus lendaski kotti, ei suutnuid seda endal selga väänata nirisema. Kuigi Mellal olevat see EestI Posti värvides univorm seljas üsna kiiresti ära kuivanud. Dressipüksid läksid ka jalga veest tilkudes, aga need kuivasid ka tuule käes üpris kiiresti. Mõne kilomeetri kaugusel asus Kihelkonna, kus kuskil pidi noorem Tätte oma pruudiga etlema. Vaatamisväärsusi märkinud tähis tee ääres suunas meid aga vahetult enne esinemiskohta vasakule ( me seda ei näinud muidugi), kus läks päris lahe mitu kilomeetrit pikk munakivi tee, mis viis otse sadamasse, kus siis oma silmaga nägime selle kuulsa Vilsandi saare ära, kus elav legend, kes hetkel maailmameredel seilab, elutseb. Üsna lähedal oli. aga keegi seal sadamas küll esinema ei kavatsenud hakata. Hämmingus oli ka teisi rattalisi. Egas midagi, ots ümber ja tagasi. Jõudsime ka selle Meistri koos Mariga ära kuulata, päris muhedad noored on, mulle meeldis istuda ja kuulata neid, nagu kergelt ohoo on. Heas mõttes, Ja vihma ikka veel ei sadanud. See tundus juba kahtlaselt liiga hea, et tõsi olla.
Pärast lühikest kontserti läksime omandasime Kihelkonna poest paar kesvamärga jä sõitsime suuremast massist (suurem mass tähendab kümneid rattureid ühes kohas, kokku osales roheliste retkel kuuldavasti alla 2000 inimese) edasi ja istusime bussipeatusse. Hea rahulik. Isegi päike tuli välja, riputasin oma märja rattasõidu särgi bussipeatuse posti külge kuivama, äkki saab kunagi kuivakski, mõtlesin lootusrikkalt.
Tee viis meid mere äärde, kus väike rabajärve moodi järv mere lähedal oli, ja siis see pankrannik. üpris võimas vaade, vähemalt 25m kõrguselt vaatasime alla, inimesid lebasid muru peal, me vaatasime mere poole ja jõime ühe õlunaadi. Pole nii kena vaadet oma silmaga juba näinud. Meri oli kalda lähedal roheline ja mühises võimsalt. Siis läks rada päris mitu kilomeetrit selle panga peal, nii et kogu aeg oli meri käeulatuses. Seda ei saagi sõnadega kirjeldada. Ja metsarada, mille peal sõitsime oli ka mõnus pehme. Kahju oli sealt kohe ära tulla, aga mõne kilomeetri pärast ootas lõunapaus ja söök mõne euriti eest. Eks nälg ajab härja kaevu, nagu me teame.
Pärast lõunapausi sõitsime läbi Mustjala, kus poe ees vedeles hulk purjus rattureid. Ilmselge, et need mehed iseseisvalt laagrini ei sõida, kuigi sinna polnud enam pikk maa.
18.50 olimegi laagris Panga pangal. Ülikena vaade jälle. Miljoni krooni vaade, pakkusin, aga Mella oleks nõus olnud ka miljon euritit välja käima, kui ta mingi ekstsentrikust miljardär oleks. Päike paistis, saime telgi üles, sõime õhtuks ühe supikese jälle. Panime mõned "padrunid" kotti, täitsime termokruusid sooja teega ja läksime pangapealset vaadet imetlema. Oi, milline kontrast seal oli. minnes tundus nagu hakkaks sadama (Pangal pidi Eestis kõige vähem sademeid olema), tegelikult tuli mere pealt suur udumass väga külma õhuga. Ilmselt kui 300 m eemal oli 11-13 kraadi sooja, siis siiin mere ääres vaevalt rohkem kui 3-4 kraadi oli. Väga omapärane, kahjuks varjas see udu ka kogu vaate merele, natukese ajaga polnud enam merest praktiliselt midagi näha. Tuli laua juurde kooserdada oma väsinud jalgadega (kah üle 70 km sõidetud päevas) kurku kasta. Ega see õlunaad ei läinudki väga selles külmas õhus, ära ka ei raatsinud minna. seega külmarohi ühest termokruusist ja soe tee teisest peale. Kohe teine tunne! Hakka või jälle inimeseks. Just siis, kui hakkasime tagasi telklaagrisse asutama istusid meie juurde kaks ilmselgelt nokastanud tegelast - mees ja naine. Üpris ebaadekvaatsed, eriti naine. Ütles, et nad on täna õde-vend ja siis istus naine mehele kelmikalt põlve peale. Me ei saanudki lõpuks aru, mis pada nad ajavad. Kordasid - õde ja vend, aga kui ära tulime olid mokkapidi koos:) Lahedad matkasellid oli - mees (teda kutsuti vist Uduks) oli tulnud lennukiga Kuressaarde ja jõudnud reede õhtuks laagrisse, kiitis, et küll on hea jope, pidas vihmale vastu, aga ise ei sõitnud ühtegi kilomeetrit rattaga. Teisel päeval sõitis märkimisväärselt rohkem, iga 2 kilomeetri tagant tegid viinapeatuse, kuni lõpuks sõbrad olid sunnitud ta auto peale tõstma, kui väntamine ületamatuks raskuseks muutus käraka tõttu. Üldse osales matkal igasugu sulelisi ja karvaseid.
KAS RATTARETK, TSIRKUS VÕI MOEGALA?
Võiks öelda, et oli neli ühes üritus - klounaad, tsirkus, moegala ja siis ka natuke väntamist. Sookollid sõitsid tandem rattaga, üks neist ülikonnas, aga mõlemad lipsustatud, sampuse pudel raami vahel, sabas oli laste vedamiseks mõeldud käru, aga seal polnud mitte lapsed muidugi, aga makk, millelt sadu kordi kostus valjult ühte ja sama lugu - Pärlipüüdja. Lõpuks oleks tahtnud selle pärlipüüdja oma kätega ära kägistada, nii siiber sai. Eks meeste nägudest oli näha, et sampa polnud ainus päeva jooksul manustatud keelekaste ja mitte kõige kangem. Üpris kõveraks olid näod õhtuks muutunud. Paar kõvemat venda olid päeval ka kraavi magama heitnud, poolik gini purk kõrval.
KAS RATTARETK, TSIRKUS VÕI MOEGALA?
Võiks öelda, et oli neli ühes üritus - klounaad, tsirkus, moegala ja siis ka natuke väntamist. Sookollid sõitsid tandem rattaga, üks neist ülikonnas, aga mõlemad lipsustatud, sampuse pudel raami vahel, sabas oli laste vedamiseks mõeldud käru, aga seal polnud mitte lapsed muidugi, aga makk, millelt sadu kordi kostus valjult ühte ja sama lugu - Pärlipüüdja. Lõpuks oleks tahtnud selle pärlipüüdja oma kätega ära kägistada, nii siiber sai. Eks meeste nägudest oli näha, et sampa polnud ainus päeva jooksul manustatud keelekaste ja mitte kõige kangem. Üpris kõveraks olid näod õhtuks muutunud. Paar kõvemat venda olid päeval ka kraavi magama heitnud, poolik gini purk kõrval.
Ilm oli inimesed ledlikuks teinud - noored moeloojad olid endale ümber meisterdanud moekad kilekotist või prügikotist aksessuaaaarid, lisanud kilekotte ümber jalgade (mõne puhul oli märgata Maxima kaubamärgiga kingakatteid), mõni puges ise kilekotti ja tegi üles käeaugud. Kilekotidisko.
See õhtu jäi mõnevõrra lühemaks kui eelmine - Ska Faktor ega isegi eurovisioon, mida suurel ekraanil üle kanti ja kus kuuldavasti ka keegi eestlane olevat osalenud ei meelitanud õhtut pikendama.
TAGASI TULEVIKKU
Hommikul oli meil plaan varahommikul minema panna, kella 9.30 Hiiumaa praamile jõuda (järgmine praam läks alles 19.30), kuigi roheliste retk ise läks Kaali välja. 6.30 oli minul äratus, Mella oli juba tükk aega sahminud. Ärkasime üles, aga Andrit netu. Õhtul rääkis, et on öösel ühe vanema proua telgis, kus ruumi rohkem - nimelt oli ta prouale tee peal rääkinud, kuidas eelmisel õhtul, kui ta telki üritas ronida, oli tema pea koha peal Mella perse, ta loobus sellega võitlemast ja magas pea meie jalguotsis - proua oli siis lahkelt oma telgis kohta pakkunud, kuna seal ruumi olevat olnud. Hommikul läksime vaatama telki, kus arvasime Andri olevat. ei miskit. Selgus, et mõnel meist siiski polnud õhtu väga lühike. Noorsand veetis öö kellegi tundmatu "vene mutiga" metsas ja hommikuks oli vist 15 minutit maganud. Eks seda oli ka näha, et une-mati hiljem kimbutama tuli segamini kergekoelise pohmakaga. Noorte meeste värk noh.
TAGASI TULEVIKKU
Hommikul oli meil plaan varahommikul minema panna, kella 9.30 Hiiumaa praamile jõuda (järgmine praam läks alles 19.30), kuigi roheliste retk ise läks Kaali välja. 6.30 oli minul äratus, Mella oli juba tükk aega sahminud. Ärkasime üles, aga Andrit netu. Õhtul rääkis, et on öösel ühe vanema proua telgis, kus ruumi rohkem - nimelt oli ta prouale tee peal rääkinud, kuidas eelmisel õhtul, kui ta telki üritas ronida, oli tema pea koha peal Mella perse, ta loobus sellega võitlemast ja magas pea meie jalguotsis - proua oli siis lahkelt oma telgis kohta pakkunud, kuna seal ruumi olevat olnud. Hommikul läksime vaatama telki, kus arvasime Andri olevat. ei miskit. Selgus, et mõnel meist siiski polnud õhtu väga lühike. Noorsand veetis öö kellegi tundmatu "vene mutiga" metsas ja hommikuks oli vist 15 minutit maganud. Eks seda oli ka näha, et une-mati hiljem kimbutama tuli segamini kergekoelise pohmakaga. Noorte meeste värk noh.
30 km uhasime jutti ja jõudsime Leisi kaudu Triigi sadamasse pool tundi enne praami väljumist. Hiiumaal ootas meid ees veel 40 km, aga seda juba märksa rahulimukas tempos. Praamini, mis mandrile pidi viima oli tugevalt üle 5 tunni aega. Sõitsime tagasi sama teed mööda, kui tulime. Suuremõisa poe ees üle tee jalga puhates ja õlunaadi libistades päikese käes astus ligi üks taat, kes hoiatas tõsimeeli, et sealkandis on kuri ja õel politseinik, keda kohalikud hellitavalt Litsi-Liidiks kutsuvad, see pidi igaühele kohe trahvi ära väänama, isegi ratastoolis mehele oli teinud, kes poe taga paar suutäit viina oli mekkinud. Kohalikud pidavat kohe võssa kabuhirmus plagama, kui näevad ekipaažis politseiprouat istumas.
Aga meie jäime sellest õelast korravalvurist siiski õnneks puutumata ja kukkur kergendamata ning jõudsime õnnelikult Heltermaa sadamasse, sealt praamiga mandrile, kus meid juba auto peale korjati ja ära Paide sauna toimetati. Sõit kujunes küll arvatust paar päeva lühemakt, aga mitte muljete ja elamustevaeseemaks.
Kilomeetreid retke peale kogunes üle 400. Sadulas sõiduaeg üle 20 tunni.
VALI TUULETALLAJAD! MEIEGA SÕIDAVAD KÕIK! HURRAAA!
Thursday, February 10, 2011
Tuuletallajate hümn - Dagö lugu, kerged sõnalised kohendused minu poolt
Tuuletallajad
Tuuletallajad on tee peal
tuuletallajaid on veel seal
ratas on sõiduväes
tuuletallajad on tee peal
tuuletallajaid on veel seal
aeg on käes.
Ja nii püüdes silmapiiri rattal hüüab
viia teisel poole piiri meid püüab
ja me väntame kui hullud
nagu iial teha pole tulnud
kõik sadulal nüüd pöörame tõeks
minu unistuste ränd see
keegi meist ei põe.
tuuletallajaid on veel seal
ratas on sõiduväes
tuuletallajad on tee peal
tuuletallajaid on veel seal
aeg on käes.
Ja nii püüdes silmapiiri rattal hüüab
viia teisel poole piiri meid püüab
ja me väntame kui hullud
nagu iial teha pole tulnud
kõik sadulal nüüd pöörame tõeks
minu unistuste ränd see
keegi meist ei põe.
Tuuletallajad on teel peal
tuuletallajaid on veel seal
vastutuuli tee on täis
tuuletallajad on tee peal
kuigi keegi ei joo teed seal
kuhu tee meil läeb eks näis.
Kinni saades horisondist hing hüüab
nagu peni kinni kondist hoida püüab
möödas mäed ja kivimurrud
väiksest õllest tilkas vurrud
ja me muutume kirgede jõeks
minu unistuste mäng see
mis saab nüüd tõeks.
Tuuletallajad on kuu peal
tuuletallajatel luul peas
aeg on täis
tuuletallajad on kuu peal
tuule jäljed meie suu peal
vastutuul kui suudlemas meid käis.
Kaedes alla ilma poole ma hüüan
tulge üle meie poole ja hüüdke
ja siis vändake kui hullud
nagu iial teha pole tulnud
selles taevas siin pöörake tõeks
teile halba ju ei tee see
saagu teile selgeks tõed.
saagu teile selgeks tõed.
Monday, November 29, 2010
Hiiumaal 28.08-03.09.2010a.
Iga suve lõpus on meil nagu aamen kirikus ettenähtud rattamatk kuskil Eesti kaunites paikades. Selle aasta sihtkohaks sai valitud Hiiumaa – eesmärk oli Hiiumaale tiir peale teha. Sedakorda võtsid Hiiumaa avastusretkest osa: Za-Za, Kidra, Mella ja mina. Meiega pidi liituma veel üks kuli, aga tema hüppas siiski alt ära.
Alguse sai kõik sellest, et hakkasime 27. augustil 2010 pidama Kidra kaasa Za-Za sünnipäeva. Oma akustilise kavaga astus seejuures üles ka rahvakunstiansambel KukeProtest, keda täiendasid hiljem lembelaulik Crett (peaaegu sama hea laulja kui Sulo!) ja Lefka. Piduliku õhtu viimane esineja oli Al SoulOutist. Kontserdi ajal sai manustatud piisavalt alkoholi, et teha kerge uinak enne hommikust rattamatka algust.
28. augustil, mis oli pühapäev, kell 14.30 välja puhanuna (välja arvatud Kidra, kes oli suutnud ennast varahommikul kohe pärast kukelaulu juba uuesti täis kaanida) hakkasime siis liikuma Hiiumaa poole plaaniga jõuda päevaga umbes poolele teele Haapsallu. Selge oli see, et ühe päevaga me Raplast Hiiumaale poleks jõudnud. Tee peal tegime kerge õllepeatuse Sikeldi bussipeatuse juures enne Varbola linnust, jõudsime omadega Varbola poodi, kus võtsime kerge eine ja muidugi õlle. Edasi viis tee Ellamaa kanti. Seal kohtasime Mella sõber Marksi, kes tegi õues parajasti tööd. Kuna tema naist ei olnud juhtumisi kodus pakkus ta lahkelt öömaja ja sauna (kuigi ta oleks seda teinud ka siis, kui naine kodus oleks olnud). Algul mõtlesime, kas on ikka viisakas niimoodi järsku sisse karata, aga sauna pakkumine otsustas asja. Marks tahtis autot heinamaalt ära ajada, aga jäi kinni ja siis meie suured ja tugevad mehed üritasime ta välja lükata. Kuna meie jalad olid väntamisest väsinud ja käed ei suutnud korralikult õlletki hoida, jäigi auto sinna ja meie otsustasime hoopis sauna minna. Pärast sauna oli hea magada puhaste linade vahel pehmes voodis. Selja taha olime jätnud 68 km maanteed (Kidra juurest Marksi juurde Ellamaal).
Järgmise päeva, mille daatumiks 29.08.2010, sihiks oli jõuda õhtuse praamiga Hiiumaale. Ilm oli üpris mõnusalt soe. Pärast võileibade nosimist, paari õllelonksu ja Marksi käest teejuhiste küsimist, hakkasime edasi liikuma. Kell oli 9-10 vahel hommikul. Pärast natukest maad sõitmist olime Ellamaa asulas, kus oli nelja tee rist. Sealt ei osanud kuhugi edasi minna (vaatamata Marksi näpunäidetele, mille me suutsime juba ära unustada). Õnneks üks kohalik õpetas meid edasi ja nii jõudsimegi oma esmase sihtmärgini ehk vana raudteetammini, kust kunagi rong Haapsallu oli sõitnud. Mööda seda tammi plaanisime kihutada kuni Haapsaluni. Aga kuna aega oli ja Järveotsa järv ei olnud kaugel, mõtlesime sealt läbi põigata. Me Kidraga kastsime ennast järvegi. Kidra läks valge inimese kombel ujumissillalt vette, aga mina arvasin et see on liige lihtne ja võsast on palju parem sisse karata. Ujusin selle hiilgava plaani tõestuseks reitpidi vastu mingit roigast, millest pärast kenake sinikas tekkis, mis peaaegu tervet kintsu kattis. Ujumas käidud hakkasime edasi sügama. Lepaste lepistikust leidsime mälestusmärgi nõukogude lenduritele, kes olid sinna 80-ndate lõpus või 90-ndate alguses (täpselt ei mäleta) suutnud alla kukkuda. Enne Ristit oli tee peal vaatetorn, mille otsast polnud näha suurt midagi peale sirge tee, kuna torn oli madalam kui kõrval kasvavad puud. Egas siis midagi - ruttu Risti poodi ja õlled keresse. Ostsime sealt kaasa ka tee peale manti ja pisikese pausi järel jätkasime teekonda. Ei saanudki sõita rohkem kui paarsada meetrit, kui meie ees oli Risti raudteejaam, kus on mälestusmärk Läänemaalt Siberisse küüditatutele. Päris huvitav rööpavarras oli püsti. Pildid tehtud sõitsime edasi. Järgnesid Palivere ja Taebla vanad raudteejaamad, mille juures jälle õllekest sai libistatud. Taeblast ei tohiks Haapsallu enam palju maad olla - mitte rohkem kui 10 km . Kella 14 paiku olime juba omalegi suureks üllatuseks Haapsalus (olime arvestanud, et jõuame hiljem). Säästuka ees avasime enda selvesöökla ja tegime kerge eine ja õlled. Arutasime, mis siis edasi teha. Otsustasime, et mis siis ikka muud, kui praami peale. Kell 15 hakkasime minema, et jõuda 16.30 praamile – Haapsalust Rohukülla on ca 10 km . Sadamasse jõudes vaatasime merele ja mis sealt vastu paistis ei olnud eriti rõõmustav. Taevas oli potisinine ja nägime ka mitut trombi. Praami peal olles avastasime, et eemal on vihm nii tugev, et Vormsit enam ei näegi, aga meie kohal ei sadanud. Enne Heltermaale jõudmist vaatasime, et pilved olid jõudnud mandrile. Õnneks meid seal enam ei olnud. Kell 18.00 randusime ilusti Heltermaal ja võtsime suuna Sarve poolsaarele, kus oli plaanitud mööda saata teine öö. Pärast mõningat vingumist kruusatee üle ja kartuses, et seal pole kuhugi ööbima jääda, leidsime siiski vägagi korraliku telkimiskoha, kus isegi lauad ja lõkkekohad olid, mereni ainult paarsada meetrit. 18.20 olime siis telkimiskohas, kuna ilm oli sünge ja taamal müristas panime ruttu telgid püsti. Õnneks (Mella muidugi oli kurb nagu tavaliselt, kui midagi ei saja) ei hakanudki sadama ja sai rahulikult õues sööki ja jooki nautida. Õhtusöök oli küll maitsev, aga siiski kahjuks ei saanud minu lemmikut männimampli kisselli seene-vahukoore lisandiga (gurmee!). Seljataha oli jäänud täna 69 km . (kokku siis 137 km ).
30.08. Tänane äratus oli juba kell 08.00, kui Kidra tuli meie telgist priimust nõudma, et kohvi keeta. Taevas oli selge, päike säras, kõik 5+. Niisiis oleme teada saanud kuupäeva ja ärkamise kellaaja. Umbes pool kümme hakkasime laagripaigast liikuma, et jõuda varakult Suuremõisa poodi õllede juurde. Õlled käes läksime kohaliku mõisa juurde nende head maitset nautima (sai hetkeks ennast mõisahärrana tunda) ja mõisa olematut ilu vaatama. Ainult uks selle mõisa puhul oli vaatamist väärt. Müüride vahele oli isegi kossuplats tehtud, see oligi paras koht õlle mekkimiseks.
Oma teeviidad võivad hiidlased metallikokkuostu viia, näitavad aiateibaid. Sarve telkimisalast on sadamasse ca 4 kilti ja Suuremõisa poodi 9,5 km .
Õlled keresse keeratud võtsime sihi Kassari poole. Tee oli hea ja autodevaba. Vaemla jões tegid Kidra ja Mella kerge loputuse. Kuna vool oli kiire ja jõgi sügav ei söandanud nad päris sisse karata (oleks võinud ja telginööridega ennast silla külge siduda ja siis kümmelda keset jõge) ja pesid kaldal olles. Kerge kosutus külmast veest võetud, sõtkusime aga edasi. Kassari tee peal oli hetk, kus oli tunne, et alles äsja on see tee olnud vee all. Kahel pool oli vesi ja tuul oli kah tugev. Edasi rühkides nägime silti, mis näitas tuuliku ja kabeli suunas. Keerasime suurelt teelt ära ja poole ühe paiku jõudsime kabeli juurde, kohalike vaatamisväärsustega tutvuma. Tuulik oli nagu tuulik ikka ja kabelgi väljanägemiselt ei miskit erilist, aga sinna on maetud paljud tuntud inimesed ja mitte nii väga tuntud – näiteks kõrvuti mõisnik ja mõisa seatalitaja Sigade-Aadu. Mingi kohalik Jeesus olevat ka sinna maetud.
Kabel vaadatud, lasime aga jalgadel käia, sest pood ei saanud enam kaugel olla ja õlle maik hakkas juba ununema. Enne poeni jõudmist saime kokku hoopis suure kuulsa Leigeriga, kes on Hiiumaa vägilane. Suure Tõllu vennapoeg. Talle oli küll pronksist kest ümber valatud, aga tundsime ta siiski ära. Ta oli just kiviga, millel kaks meest peal, Sääretirpu minemas, kui teda oli tabanud sulapronks ja nii nad seal nüüd siis seisidki tee ääres isekeskis. Tegime kohaliku kuulsusega pildid ära ja suundusime lähimasse „marketisse“ kesvamärjukest otsima.
Tahtsime ka hirmsal kombel oma lemmiklõunat saada, mis koosnes jälle muidugi saiast, majoneesist ja viineritest, aga kahjuks ei olnud saia-leiva auto veel saabunud. Otsustasime siis seniks ainult õlut juua ja oodata. Lõpuks leivaauto saabus – Porshe! Toredad leivaautod siin Hiiumaal, tuleb nentida. Pood tundus olevat selline turistide jaoks tehtud auk, aga õlu on külmas ja see on ju lõppude lõpuks peamine. Nüüd siis saime ka lõunatada. Ilm oli super, päike paistis, aga samuti ratturite sõber tuul oli arvestatav. P.S. Hiiumaa teeäärsed peldikud on uhked – puhtad ja sisaldavad isegi paberit. Mandri peal seda naljalt ei kohta.
Kõhud täis võtsime suuna Sääretirpu. Väga lahe pikk kitsas neem, kust super vaade merele. Et minna edasi, läksime tagasi poe manu, panime teemoonaks õlled kotti (mine tea, mil tee peal nõrkusehetk tabab, mida ainult õllega ravida saab) ja suundusime Emmaste poole, mis on peaaegu lõunapoolseim tipp Hiiumaal. Tee oli endiselt hea ja mõnus oli sõita. Ühe õllepeatusega jõudsimegi Emmastesse, kus varusime omale õhtuse mandi ja hakkasime liikuma Sõru poole. Sinna kanti oli plaanitud järgmine ööbimine. Natuke ekslemist ja kahtlemist ja saime õige teeotsa kätte. Ja etskae, isegi seal külas oli täiesti avatud pood. Ei miskit muud siis, kui ratastelt maha ja õlut ostma. Ei saa ju poest seakombel peatumata mööda sõita! Poe ees üks mees küsis, et ega me ometi Saaremaale ei taha sõita (Sõrust viivad paadid Saaremaale). Ei tahtnud. Selle peale kostis taat, et väga hea, sest praami sinna see päev ei lähegi. Kidra ja mina, kes me lahkusime poe eest viimastena märkasime, et mees, kes meid kõnetas ostis poest pooliku. Selge siis, miks laev ei saa sõita – kapten on surnud ja meeskond on joonud end täis! Seejärel liikusime edasi, et otsida telkimiskohta.
Kuna olime teadlikud, et Sõrus peaks olema mere ääres kaev, olime võtnud kaasa ühe tühja pudeli ja oma üllatuseks leidsime kaevu täiesti mere äärest – u 5-10 meetrit merest. Täitsime pudeli ja jätkasime otsinguid. Üsna varsti leidsimegi majaka, mis asus teest eemal, aga kuna silt näitas „tulemärgid“ ja tee viis metsa vahele, otsustasime minna vaatama ja nii me ta leidsimegi. Pärast kella 6 saime laagri üles, panime paja podisema ja kiirnuudlid rändasid peagi ka kõhtu. Ilus koht oli. Päeva distantsiks sai 70 km . Kõik olid rõõmsad ja terved.
Majakas vaadatud, meres käidud, supp ja viinad sees, oli möödunud jällegi üks tore päev. Kokku kilomeetreid seljataga 207.
PS. Pärast viina manustamist ei teadnud tuntud orienteeruja Ergli metsavaht ehk siis mina, kus pool kodu on ja hakkasin mere poole astuma. Za-Za ja Kidra suunasid mu siis õnneks oma telgi poole kenasti tagasi. Hommikul selgus tõsiasi, et ma olin oma magamiskoti ja pusa öösel igaks juhuks meeltesegaduses telgist välja visanud, mistõttu värisesin terve öö ja hommikupooliku.
31.08.2010a. Palju õnne ZA-ZA!! Za-Zal oli siis sünnipäev. Algab päev uus, tööle me ei lähe!!! Ratta selga võib küll minna. Äratus arvatavasti miski 9 ajal. Laagrist lahkudes siirdusime tagasi õhtul tuldud teed mööda. Kaevu juures tegime peatuse, et hambaid pesta ja vett kaasa võtta. Kaevu peremees tuli meiega juttu puhuma ja ütles, et seal kaevus pidavat olema Hiiumaa puhtaim vesi. Maitses küll hea, aga heale kaevuveele tuli muidugi peale valada ka odralinnastega maitsestatud vett ja nii me siis poe poole suuna võtsimegi. Nagu me eelmisest päevast teadsime ei olnud külm keelekaste meist kaugel. Mõnulesime poe ees päikese käes tubli tunnikese ja natuke rohkemgi ning vajutasime siis aga uuesti pedaalidele. Eesmärgiks oli jõuda Ristnasse (läänepoolseim tipp). Teadsime, et umbes 10 kilomeetri kaugusel Nurstes on pood ja ei hakanud õlut kaasa tassima, lõuna plaanisime kah sinna. Nurste poe juures sai söömapeatus tehtud. Ikka meie lemmiklõuna. Poe ette vuras üks omaette lahe sõiduk. Käruga mopeed. Mella tahtis selle ratta vastu vahetada (ikkagi abimootoriga sõiduvahend), aga peremees ei olnud nõus. Kõhud täis ja tuju hea liikusime edasi. Järgmine suurem peatus pidi olema alles Kõpus ja sinna oli üle 20 km maad. Seega elementaarselt võtsime kotti mõned õlled ja hakkasime minema.
Kuna tee oli ikka hea ja samas ka igav, siis tee Kõpusse erilist pingutust ei nõudnud. Kõpus saime vahelduseks üsna korraliku tõusu võtta (esimese oma teel siiani) ja jõudsime tuletornini. Aga Kõpu tuletorn on küll üpris võimas vaatepilt – maailmas vanuselt kolmas töötav tuletorn aastast 1513. Kuna tuletorni nägi ainult seest ja vaateplatvormile ei saanud, siis ei hakanud sinna ka minema. Saatsime hoopis Za-Za uurima kõige tähtsama ehk poe asukohta. Saanud selle teada suundusime sinna. Päris lai valik oli seal poes – Laua viin 90 EEK poolik, 3 sorti õlut, kartulikrõpse ja pesupulbrit Bio-Est. Süüa siit suurt midagi võtta polnud, aga milleks meile söök – viina ju saime. Viingi oli poes leti all. Algul vaatasime, et ei olegi poes viina, aga küsimise peale võeti kapist välja. Selle põhjuseks, miks viina leti peal ei hoita oli see, et kohalikud tahavad viina raamatu peale võlgu saada, aga kaua sa ikka annad. Istusime puude alla tehtud laua taha ja libistasime õlut, sõime krõpse ning mõtlesime, mis siis edasi ja mida õhtuks kaasa osta. Ostsime oma asjad ära ise veel mõeldes kas võtta kohapeal veel üks õlle või mitte. Ostsime asjad siiski ära ja libistasime oma esimest õlle, kui äkki pandi pood lihtsalt kinni. Keset päeva. Tabalukk ette ja pidu läbi. Hommikul kell kümme lubati taas avada. Niisiis õlled joodud asusime edasi Ristna majaka poole teele lootusega seal ümbruses ööbida. Teel libisesime Mellaga vaikselt eest ära ja Za-Za ja Kidra jäid natuke maha. Küllap nad peesitasid sadulas seal. Aga kuna ilm oli ilus ja kiiret polnud, siis miks mitte. Niimoodi vaikselt kulgedes märkasid nad tee ääres maja küljes silti „Mere kaubamaja“, millest meie mööda olime tuhisenud. Nad otsustasid sinna sisse astuda lootuses, et see mõni pood on, aga oli hoopis näitus asjadest, mis merest leitud. Küsisid perenaiselt ka võimalike telkimiskohtade kohta läheduses ja said teada, et Ristna tuletorni juures ei saagi ööbida (mis kohale jõudes vastas tõele, seal oli mingi surfaritele mõeldud rand), aga andis juhtnööre ja kaardi kuidas saada RMK telkimisalale, mis ei ole tuletornist kaugel. Tuletorn vaadatud suundusimegi telkimiskohta otsima ja jõudsime Hirmuste telkimisalale. Kohe, kui telgid püsti saime hakkas päris mehemoodi vihma ladistama. Laager sai püsti kella 7 ajal. RMK telkimisala oli super. Just sobilik vihma korral, sest seal sattus olema ka väga korralik katusealune kaminaga. Seetõttu vihm, mida tuli nagu oavarrest, ei seganudki meid õhtusööki söömast, tuld tegemast kaminasse ja kamina ees vaikselt hundijalavett Za-Za terviseks vihtumast. Viin ja pakisupp läksid libedalt, sest tegemist ju siiski juubeli söögi ja joogiga. Pärast päikeseloojangut jäi ka vihm järele. Aga tule ees oli mõnus istuda, seljataha oli jäänud sel päeval 65 km (kokku olime maha vuristanud juba 272 km ).
Järgmine päev oli 1. september. Kooli ei lähe, kodu ei leina, miskit ei tee teie heaks… sellised lood siis tarkusepäeval tulid meelde. Kell on 10.30 oli laager koos ja minek. Telgid olid vihmale kenasti vastu pidanud. Kidra soovis kõigile maailma koolilastele head kooliminekut ja pühendas neile õpetussõna: „Männimetsast kasetohtu ei leia!“. See on oluline tarkusetera, mida tasub ikka meeles pidada.
Olime niisiis jõudnud järgmisse päeva ja ka kuusse. Hakkasime aga edasi sõtkuma esmase plaaniga jõuda Kõpusse. Tee läks läbi metsa ja oli kruusane, tee peale jäid mõningad tõusud-laskumised. Kidra tundis oma maastikuratta seljas ennast nagu kala vees. Päris mitmed setmed kilomeetrid tuli mööda seda teed kulgeda.
Jõudsime lõpuks Kõpu poeni ja oma suureks ja ebameeldivaks üllatuseks selgus, et see oli suletud. Mõtlesime, et mida kuradit nüüd siis teha. Kidra ja Zaza läksid tõid ühe külamehe kaevust vähemalt vettki ja sõitsime edasi Luidja poole, lootuses sealtki vähemalt poodi leida. Laagripaigast oli seljataga umbes 10 km ja ees ootas veel sama palju. Jõudnud Luidjale saime uue üllatuse osalisteks, sest ka see pood oli kinni (sedapuhku permanentselt kinni). Järgmine pood alles Kõrgessaares, kuhu oli jälle umbes 10 km . Kõht hakkas vaikselt pilli lööma, sest heintega ei täida ju kõhtu. Nosisime ainult kuivatatud puuvilja segu ja pähkleid ja väntasime siis edasi. Sest ega see tee ei vii kuhugi, kui ise ei sõida (hiidlaste vanasõna). Asi hakkas juba vägisi kiskuma ekstreemspordiks, aga teha ei olnud ka midagi. Teel tulime mööda Rebastemäest, kus saime teada, et Hiiumaal on 413 erinevat seenesorti, sh haruldane põdramokk. Õnneks oli tee hea ja ilm ilus ning jõudsime kenasti kella 2 paiku Kõrgessaarde. Istusime siis aga jälle poe ette muruplatsile maha sööma, mina oma kargu peal läksin poest õlut juurde tooma. Arvestades sellega, et nüüd enne Kärdlat (kuhu pidime jõudma alles järgmise päeva lõunaks) ühtegi poodi ees teadaolevalt ei pidanud olema, ostsime ka kogu teemoona kohe ära.
Puhanuna ja söönuna rühkisime jälle edasi. Teepeale jäid sellised kohad nagu Rootsi ja sealt edasi juba Sigala. Ma pole päris kindel, kas ma tahaksin vastata küsimusele elukoha kohta, et elan Sigalas.
Tee oli jällegi suhteliselt üksluine, ainult korra peatusime ja istusime metsa all sambla peale jalga puhkama. Varsti jõudsime Tahkuna militaarmuuseumisse, kus on palju igasugust sõjatehnikat ja muid sõjaga seonduvaid asju. Oli ka varjend tuumaplahvatuse üleelamiseks. Muuseumist saime ka veepudelid täidetud - meie imestuseks selgus, et kohapeal ei olegi kaevu ega kraani ja vett toovad nad suurte pudelitega Kärdlast. Õnneks ei olnud muuseumi kuraatoril veest meie jaoks kahju. Tahkuna tuletorn ja Estonia huku mälestusmärk olid ainult paari kilomeetri kaugusel. Tee ääres enne majakat oli päris mitu sõjaaegset punkrit näha. Käisime ka ühes sees, aga midagi eriti huvitavat ei leidnud, kuigi muljetavaldavalt suured on need punkrid. Jõudsime siis lõpuks oma päeva teekonna lõpp-punkti mere äärde Tahkuna majaka juurde. Kuna mingit tähistatud telkimiskohta ei paistnud läheduses olevat, läksid Kidra ja Za-Za tuletornist küsima, kus telkida võiks. Algul hakati midagi seletama, et ega nagu eriti ei võigi, aga kuuldes, et meie seltskonna moodustavad ainult 4 inimest, siis juhatas majakavaht meid sõna otseses mõttes metsa, mere äärde mändide vahele (küllap on seal varasemalt käinud inimkarjad oma loomaliku käitumisega kohalikud hellaks teinud). Valisime siis ilusa koha ja panime umbes kella seitsmeks telgid püsti. Sai ka korra merevees ennast puhastada. Söödud, joodud, kammitud. Päeva distantsiks seekord u 50 km (kokku 322 km ). Päike paistis, väga mõnus oli mändide all sambla peal istuda ja õlut noolida. Mella tegi mulle üllatuse ühe kauni kärbseseene näol (poisid sööge seeni, hallutsinogeeni!), aga ma loobusin siiski sellest ahvatlusest. Mulle sobivad ainult männimamplid. Päike loojus otse meie ette mere taha. Pole paha variant selle taustal teed keeta ja unerohtu pudelist kummutada.
2. septembri hommik. Kidra oli juba oma igahommikused ringid ära kaapinud ümbruskonnas ja tuli vist hakata liikuma. Esimesed 6-7 kilomeetrit kulgesid mööda metsavaheteed, mis oli suhteliselt raskesti rattaga läbitav. Kidra sõitis rajaleidjana kõige ees. Vahepeal oli küll tunne, et kus kurat me nüüd siis oleme sattunud. Normaalse kiirusega see tee sõita ei võimaldanud – konarlik, kivine, suured loigud. Tee ääres metsas pidi olema mitu betoonist punkrit, nõukogude ehituseimet, aga meie leidsime vaid ühe. Mäe otsas oli seal suur patareikaitse suurtükk asunud. Edasi läks tee veelgi hullemaks. Vahepeal tekkis tunne, et Kidra tahab meid ära eksitada, aga Kidra õnneks jõudsime ikka lõpuks suure teeni, kus ootas „Pööru-poi“ baar, mis oli siiski vist viimased aastakümned juba suletud olnud. Tee läks läbi Lehtma, kus suurt midagi vaadata polnud. Järgmine sihtkoht oli Kärdla. Kärdlas sõime poest hangitud manti (esimest korda ei olnud vist söögiks viinerid ja sai!) postkontori ees muru peal. Söönud-joonud jätkasime teekonda. Enne, kui jõudsime kesklinnast välja kohtasime Tanelit KukeProtestist, ajasime temaga paar sõna juttu ja edasi. Tee läks kohe pärast Kärdlat ülesmäge, see oli pikk ja väsitav. Esimene korralik tõus üldse Hiiumaal. Natuke maad edasi oli tee peal Kärdla meteoriidikraatri vaatetorn, mis oli taas suhteliselt madal. Infotahvlilt saime teada, mismoodi see meteoriit sinna oli kunagi kukkunud (see pidi päris mitu head aastat tagasi juba olema!). Meteoriit oli seal korralikult seda maapinda deformeerinud, seetõttu olid ka järgmised kilomeetrid pidevalt üles-alla. Selline vahelduv maastik lõppes alles natuke enne Suuremõisat. Suuremõisas tahtsime kohe ühe väikse õlle võtta ja siis edasi minna, aga võta näpust. Poe ees passisid mendid ja me ei tahtnud neid nende nina all õlledega ärritama hakata. Võtsime siis ainult natuke nosimist ja läksime taas mõisa juurde keha kinnitama. Söömise ajal sai otsustatud, et kuna aeg oli varane, siis võiks ka kohe sadamasse sõita ja mandrile tagasi minna. Algse plaani järgi pidime veel ühe öö kusagil Hiiumaa pinnal veetma, tõenäoliselt samas kohas, kus esimesegi öö – Sarves. Tuul oli juba ka tõusnud ja hakkas tunduma, et ilm hakkab kehvaks minema. Tõotas kerget tormi. Võtsime siis poest kõik vajaliku kaasa ja hakkasime sadama poole minema. Mendid olid poe eest minema läinud ja kolinud natuke eemale võsa alla suure tee ääres, meid nad ei torkinud. Edasi sadama poole liikudes tuul aina tugevnes. Sadamas oli tuul juba nii tugev, et tahtis sokid jalast puhuda. Za-Za ei jõudnudki enam vändata, vaid läbis viimased meetrid jala. Piletimüüja küsis ka, et kas maarotid lasevad tormi eest jalga. Me muidugi ütlesime, et ega torm meid ei heiduta, vaid et saarele sai tiir peale tehtud ja pole seal enam mõtet vahtida. Kell 16.00 läks siis praam välja ja 17.30 paiku olime jälle mandril. Päris kenake tiir sai see Hiiumaal tehtud. Mõtlesime Haapsalust välja sõita ja ööbimiskoht otsida. Aeg surus kah peale ja enne pimedat oli vaja telgid püsti saada. Tuul puhus väga kõvasti ja loomulikult vastu. Haapsalu raudteejaamas sai veel viimane õllepeatus tehtud. Otsisime juba mööda vana raudteetammi sõites mingit metsaalust, kuhu ööbima jääda. Umbes 10 kilomeetrit edasi leidis Kidra ühe metsatee ja sealt edasi minnes ka sobiva koha ankrusse jäämiseks. Mella natuke jonnis (tahtis veel edasi sõita mõned head kilomeetrid, kuna tema varasem treeningmaht oli meist kõige suurem), aga kuna meid oli rohkem, siis jäime ikkagi sinna. Füüsis oli päris läbi, tuleb tunnistada. Metsas tuult eriti ei olnud ja vihma ka ei sadanud, kuigi pilved olid kurjakuulutavad. Sõime ja jõime ja olime õnnelikud, et see päev jälle hästi oli läinud. Päeva distantsiks u 60 km . Logiraamatusse läks kirja ka minu lemmik magustoidu retsept -
nimetus: seenekissell.
retsept: näputäis põdravittu ja 2 spl munnimamplit (rahvassuus tuntud ka kui põdramokk ja männimampel). Veebruaris, täiskuuööl, seitsme tee ristis kasvavad kõrvuti põdravitt ja munnimampel. Mitte segamini ajada, sest potti tuleb panna kõigepealt põdravitt ja siis munnimampel. Kui paned vastupidi, siis pole see enam kellegi söök, vaid mingi lurr.
Keegi teadis veel eelnevale lisada tarkusetera, et iga hea kokk oskab korraliku toidu perse keerata!!!! Need aegumatud mõtteterad said paberile telgis taskulambivalgel, kui ka haljas juba oma töö teinud oli.
Oli saabunud öö ja väsimus, vihma veel ei sadanud. Selja taha jäänud kokku 382 km .
3.09.2010. Kojuminek! Nüüd oli vaja veel ainult Riisiperre jõuda, et rongi peale ronida ja oma märg ja väsinud perse koju tagasi vedada. Hommik algas vastiku sajuga, telgist välja eriti ei kippunud (see oli ka matka peale esimene hommik, kui vihma sadas). Kui Kidra ja Za-Za veel eelmisel õhtu mõtlesid, et jätkavad oma teed ratastega Raplasse, siis nüüd võtsid ka nemad ruttu vastu otsuse tulla koos meiega Riisiperre rongi peale. Kui vihm natuke vaiksemaks jäi sai kiiresti väike lahustuv kohvi keedetud ja asjad kokku pakitud. Aega ei olnud eriti palju, sest rong ei taha enamasti meie järgi oodata. Niisiis hakkasime ruttu väntama plaaniga Paliveres söögipeatus teha. Kuna raudteetamm oli vihmaga pehmeks muutunud sõitsime Paliverest edasi mööda suurt teed, mis autode poolest oli küll kehvem, aga tee poolest parem valik. Ristil jälle peatus ja taas mööda suurt teed edasi, viimase peatused plaanisime teha enne raudteetammile pööramist bensukas. Riisiperre suurt teed mööda ei saanud minna. Viimane sõidupäev oli küll meeliülendavalt kaunis - vastutuul, vihm ja tõusud võtsid täitsa läbi. Jõudsime väsinuna, märjana ja külmunult lõpuks sinna bensukasse. Õnneks sai sealt õlut ja ZaZa-le kuuma kohvi osta. Aga ega meil ka eriti aega enam ei olnud ja ees ootas veel 10 kilomeetrit sõitu, mis tundus antud ilmaoludes juba pikk maa. Suurte pingutustega jõudsime siiski õigeks ajaks rongile.
Mella väljus rongist Rahumäel, sest kesvamärjuke tahtis taas loodusesse pääseda (elektrirongid sellist luksust nagu WC ei oma). Mina hüppasin maha Lillekülas. Kidra ja ZaZa sõitsid Baltasse Rapla rongi ootama. Õnneks ei olnud vaja kaua oodata, kõigest pool tundi, siis sai teise rongi peale minna. Kokku kogunes reisi peal kilomeetreid 451. Mati Alaver võib-olla ütleks ka selle peale: pole paha! Lõppkokkuvõtteks oli kõik ilus ja hea, sest kõik on hästi, mis on hästi.
pilte näeb siit: http://album.ee/album/534393/50248171
Subscribe to:
Posts (Atom)
